Kunst kahe maailmasõja vahel Koostajad: Liis kadakas Reelika Roost 12A Maalikunstis Max Beckmann(1884- Otto Dix (1891-1969) 1950) tähelepanu inimeste kaugenes käitumisele pingelises ekspressionismist ja ühiskonnas hakkas jaheda ei kujutanud otseselt objektiivsusega sõjaõudusi vaid ainult kujutama linna kui vihjas neile kitsarinnalise ühiskonna peeglit Saksamaa Rudolf Schlichter(1890- George Grosz (1893- 1955) 1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning Portretistina andis
suhtumine eelarvamusega. Objektiivne suhtumine on eelkõige erapooletu. Otsuste langetamisel erapooletu suhtumine. Tegelik olukord. Objektiivsus on reaalsuses eksisteeriv tõde. Ei saa vaielda, meil on erinevad objektiivsed suhtumised. On olukordi ja seisundeid, kus inimene ei ole võimeline objektiivselt mõtlema, ega hindama oma olukorda. Ebameeldivate sündmuste puhul järelduste tegemine ja reageerimine. Lähenemine olukorrale ilma emotsioonideta. Objektiivsusega leitakse kaaslastega koos uusi tõdesid ja vaatepunkte arutlustes. Minu objektiivsuse taju, hinded, mida olen saanud, kuidas ise ennast hindasin. hinnangud. Infos ja meedias sõnumi sisu objektiivsus, mida tahetekase tõestada, mida mina näen ja milline on minu hinnang. Samuti kas vanemad annavad mulle ja minu käitumisele objektiivse hinnangu. Õige hinnangu andmiseks on vajalik aru saada hetkeolukorrast, tingimustest, miks asjad just juhtusid nii
ja karikatuurselt. Saksamaa OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926) Saksamaa MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. ,,Öö" (1919) Prantsusmaa Tekkisid 1920-ndail aastail eespool kirjeldatud PURISM ja SÜRREALISM. Siiski oli avangardi pealetung siin nõrgem kui vahetult enne sõda. Tihti kasutasid nad mõningaid avangardi kogemusi, kuid eelistasid lihtsat, ilusat, loodust jäljendavat, kuid isikupärase käekirjaga kunsti. Fasismi- ja sõjaohu väljendusega on seotud
Hardeni portree" (1926) Saksamaa Click to edit Master text styles MAX BECKMANN Second level Third level (1884-1950) kaugenes Fourth level ekspressionismist ja Fifth level hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. ,,Öö" (1919) Prantsusmaa Tekkisid 1920-ndail aastail eespool kirjeldatud PURISM ja SÜRREALISM. Siiski oli avangardi pealetung siin nõrgem kui vahetult enne sõda. Tihti kasutasid nad mõningaid avangardi kogemusi, kuid eelistasid lihtsat, ilusat,
muutes need eriti kütkestavateks. Märt Laarmani raamatugraafikas ning raamatukujunduses kajastub tema sügav haritus ja kirjandushuvi. Bibliofiilsed haruldused, puulõikes plokkraamatud - Marie Underi «Käik tuultesse», Johann Philipp von Rothi (G.A. Oldekopi) «Talvõlaul» (1938), Märt Laarmani enda luuletused «Külmad rubaiid» (1939). Praegu on Märt Laarman imetletud klassik, kelle loomingusse peaks aga suhtuma asjaliku objektiivsusega, et mitte sattuda nende kilda, kelle üle on ta ironiseerinud: "Kunsti tuleb käsitleda kuldköiteliselt, kriitpaberlikult, lüüriliselt, pateetiliselt või nõnda uduselt, et kirjutajal endalgi paistab "vaim pääl"". Ja unustada ei tohiks sedagi, et Märt Laarman on hoiatanud: "Kunstniku tunnustamine ja kõrgele tõstmine on olnud alati kindlam abinõu tema loomingu kahjutuks tegemiseks". Loomingu näited : Graafika Lamav mees (Linoollõige, 1919; esimene linoollõige)
tugevdanud), on ütlematagi selge, et mõned kirjanikud on juba ammu püüd nud seda kõigutada. Prantsusmaal oli Mallarmé ilmselt esimene, kes nägi ja aimas täies ulatuses ette vajadust asendada see, keda seni oli peetud keele valdajaks, keele enesega; tema nagu ka meie arvates on kõnelejaks keel, mitte autor; kirjutada tähendab saa vutada eeldatava ebaisikulisuse kaudu -- mida ei tohi mingil juhul segamini ajada realistliku kirjaniku kastreeriva objektiivsusega -- olukord, kus tegutseb, ,,toi mib" ainult keel, mitte ,,mina": kogu Mallarmé poeetika seisnebki autori taandamises kirjutuse kasuks (mis tähendab, nagu hiljem näeme, tema koha loovuta mist lugejale). Valéry, kes oli takerdunud ,,mina"psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukohti märgatavalt, ent tuginedes oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide valt Autori
Lüro-eepilistes lauludes on vähem paralleelvärsse. Ei leidu loomingut, milles ei väljenduks looja suhtumine kujutatavasse. Inimese tundmused on esile kutsutud välistest olukordadest. Sellepärast esineb luules kaks külge elu peegeldus ja suhtumine ellu. Nagu luuletaja, nõnda ka rahvalaulik väljendub üldistavais kujudes, kujundite vahendusel (saksad-sahad, prouad-adrapulgad, kupjad-adrakured). Ja nii polegi meil eepilist, sündmusi kauge objektiivsusega edasiandvat laulu, on vaid lüro-eepilised laulud, milles elamuste ja mõtete osa pole vähem tähtis kui sündmustik. Võiks ütelda: siin valitseb lüüriliste ja eepiliste tasakaal. Sündmusi ja tegelasi peegeldatakse olulistes ja üldistes joontes. Nt. rahva kangelased on varustatud parimate omadustega. Kui looja annab reaalelu tüüpilisi kujusid ja näitab tegelikkuse olemuslikke tunnuseid ning omadusi tegelaste tegevuse kaudu, siis tekib eepiline looming
Head stiili soovitused: 1. Täpsus, selgus, lihtsus ja objektiivsus. 2. Tihedus ja ökonoomsus. 3. Elavus, veenvus ja isikulisus. 4. Loomulikkus ja ühtsus. Täpsus, selgus, lihtsus ja objektiivsus – oluline on teksti tegemise reeglid kui ka sõna- ja lausevalik. 1. Ei tohi kirjutada enne, kui asi pole selge, muidu muutub tekst uduseks. 2. Uudis peab anda infot, mitte hinnaguid(uudise keel ei tohi kanda emotsioone, hinnanguid jne ning objektiivsusega seostuvad ka manipuleerimise probleemid). Sõna 1. Sõnu tuleb kasutada nende õiges tähenduses. 2. Kasutada tuleb kõige tavalisemaid igapäevaseid sõnu(ebasobivad sõnad on võõrsõnad, terminoloogia, murded, slängid jne). 3. Kasutada tuleb konkreetseid sõnu, mis räägivad täpselt asjast. Vältida tegema, panema, olema jne. 4. Sõnu tuleb kasutada otseses tähenduses ehk vältida kujundeid. 5
Tsitaat on erand, mitte reegel. • Esmaseks otsustamise aluseks on info ja allika väärtus. Tsitaati kasutatakse, et anda edasi loo teema seisukohast olulist infot. Kuna tsitaat tõuseb esile, siis peab temas olema loo põhiteema seisukohast oluline. Otsetsitaat peaks esitama olulisi allikaid, kes tõstavad loo uudisväärtust. Tsitaat peab olema hästi sõnastatud. • Teine tsitaadi kasutamise põhjus on seotud uudise objektiivsusega. Et vältida kallutatust ja muljet, et reporter sekkub loosse, tuleks tsitaadina esitada: sisult kahtlast, vaieldavat infot; ütleja subjektiivseid seisukohti, arvamusi, hoiakuid; infot, millest ajakirjanib tahab distantseeruda. • Lisaks võib tsitaati kasutada tehnilisel eesmärgil, selleks et: anda edasi allika isikupärast kõnelemisviisi – see loob otsekontakti lugeja ja tegevyse vahel ja toob
tekstianalüüs, close reading: süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne), nendest tuletatakse teksti tähendus ja väärtus. Uuskriitika usk objektiivsusesse väga suur.Nõuab lugejalt suuri kogemusi, siiski ei suuda kaks inimest lugeda ühtemoodi ja jõuda samadele tulemustele objektiivsus ei ühti loodusteaduste objektiivsusega. Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot, Ezra Pound "Lugemise aabits" Milline on sõnakunstiteose struktuur (,,ehitus")? Kas teos on terviklik sõnakunstiteos? Kas selles teoses on nii teose erinevate tasandite vaheline ühtsus kui ka universaalse tähendusega teema? b) Strukturalism üks mõjukamaid meetodeid 20. Saj humanitaarteadustes · Alusteos: Ferdinand de Saussure "Üldine lingvistikakursus" (1916). Eristab
seda teha kriminaalkorras karistatav tegu, tuludeklaratsiooni tahtlik mitte esitamine võivaled andmed deklaratsioonis, kliendi abistamine tahtlikult valede aruannete või deklaratsioonide koostamine. Tehnilised eeskirjad Audiitor peab osutama oma teenust kooskõlas tehniliste ja professionaalsete eeskirjadega ta peab täpselt jälgima kliendi soove ja nõudmisi kui need on kooskõlas aususe ja objektiivsusega paljudes tegevus valdkondades on kehtestatud erireeglid ja normatiivid mida peab täitma Sõltumatus Suhetes kliendiga peab audiitor säilitama täieliku sõltumatuse. Sõltumatuse minetamine võib olla tingitud paljudest asjaoludest a) rahalised seosed (otsene või kaudne olulises suuruses osalus kliendis; laenu andmine kliendile või tema juhtkonna liikmele või olulist osalust omavale aktsionärile või osanikule või laenu võtmine neilt; kliendi
Teadvus kustub kindlas järjekorras. Esmalt tuhmub siseelu ning mõte registreerib vaid vahetu taju nähtuseid. Siis ähmastub ning muutub ebaselgeks ka üksikute objektide taju. Seejärel aetakse objektid segamini juba inertse minaga. See on hetk, mil mina, nagu objekt objektide hulgas, jääb magama. See suurepärane lõpulõik on tüüpiline Undi kirjutamisviisile ja tema eesmärkidele: fikseerida kogemust samasuguse selguse, täpsuse, lõplikkuse ja objektiivsusega, nagu too haarab helisid ja objekte siin, selles õhutus, tühjas ruumis, ning teab seda keskendatud tähenduslikkust, proosa poeetilist jõudu minetamata." (Jaanus, 1990). Selles mõttes on Undi kirjutamise viis pigem luulekunstile, isegi kinokunstile lähenev. Tema stiili iseloomustab miniatuursete piltide visandamine, lausete maksimaalne lühidus, dialoogide rohkus ning "elulähedus", antonioni'likud impressionistlikud kaadrid, tugev
(reegel 8). Mustand- ja logiraamatu täitmine Logiraamat on ainuke ametlik dokument, mis katkematult peegeldab laeva ja tema meeskonna igapäevast tegevust, samuti selle tegevusega kaasnevaid asjaolusid ning olukordi, on laeva logiraamat. Logiraamatu sissekannetel on hindamatu tähtsus, sest nende järgi tuvastatakse sündmuste käik ja määratakse poolte vastutus ja süü. Sellest tuleneb vajadus teha sissekandeid täpselt, äärmise objektiivsusega, lakooniliselt täielikult ja selgelt. Ei tohi lubada, et logiraamatu sissekannete alusel saaks vääriti tõlgendada laeva meresõiduolusid, asjaolusid, vaatlusi ja tegevust laeval. Logiraamatutut tuleb täita vastavalt järgnevale juhendile: 1. Laeva logiraamat on põhidokument, milles on kajastatud laeva tegevus ja mis on kasutatav juriidilise tõendusmaterjalina. 2. Logiraamatu pidamine on kohustuslik kõigile Eesti Vabariigi lipu all sõitvatele laevadele
Ameeriklased jagasid rollijaotuse: mõtestaja, levitaja ja vastane. · Aktiivse osaleja roll ajakirjanik esitab uudiseid auditooriumi esindajana, olles valitsuse suhtes kriitiline, kaitstes ja luues teatud poliitilisi ideid · Neutraalne teavitaja ajakirjanik edastab ideid kui teavitaja, tõlgendaja ja valitsuse tööriist; sobib paremini ajakirjanduses oluliseks peetava professionaalse väärtuse objektiivsusega; seda kasutatakse ka rohkem 37. Kommunikaatori mõju meedia sisule On võimalik, et võimu ja staatuse omamine organisatsioonis lubab kommunikaatoril isiklikke hoiakuid ja väärtushinnanguid avalikus kommunikatsioonis väljendada. Uurimuste kohaselt, need kes juhivad ühiskonnas massikommunikatsiooni, kuuluvad enamasti samasse kihti majanduse ja poliitiliste süsteemide juhtidega.
Varju puudumine annab tihtipeale maalidele maagilise mõju. Joonistus on esi- ja tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu. Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. („Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree“ (1926), „Söögitoomine rindel“, „Sõda“ (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. („Öö“ (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on „noa jõhkrus“. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini.
Teaduses tuleb teha eristus, , et teadus pole ainult mitte ainult teadmise tuum, vaid eristama praktikat ja metodoloogiat, kuidas teadmine on saavutatud. Kui arutada teaduse loomuse subjektiivsuse või objektiivsuse üle, siis tegelikult arutletakse selle üle, kas teaduse-praktika või teaduslik-meetod on objektiivne või mitte. Võib eeldada, et kui suudetakse luua täielikult objektiivne teaduslik meetod, siis teadmine on saavutatud teatud metodoloogia kaudu ja seega võrdne objektiivsusega, kui teadmine on eraldiseisev personaalsetest kallakutest. Longino pakub, et kui defineerida teadust kui praktikat, siis saab näidata, et see miski pole praktiseeritud individuaali poolt, vaid mingi kogukonna poolt. Teaduse sotsiaalne loomus on näidatud Marjorie Grene kaudu, kus ta räägib teadlaste sõltuvusest teistest oma hariduse jaoks, ideede jaoks ja instrumentide jaoks. Maailmas on teadmise ulatus ja rikkus nii suur, et on vajalik, et erinevate
Naturalism (lad natura 'loodus') on realismi äärmuslik suund, mis tekkis 1860.-1870-ndatel Prantsusmaal ja levis üle Euroopa ja USA-s. Naturalistid lähtuvad realismi põhimõtetest, kuid ei kohku tagasi ka inetute ja vastumeelsete elunähtuste ees. Seejuures on neile omane mõtteviis, mille kohaselt on inimese elu olelusvõitlus ja tema käitumise määravad ühiskonnaelus valitsevad instinktid, nagu seksuaaltung, nälg, hirm, viha. Loomult on naturalism 'külm' realism: kiretu objektiivsusega kujutatakse inimese viletsust, allakäiku ja elu pahepoolt. Naturalismi mõjutasid ka füsioloogiauuringud ning teooriad, et pärilikkus, keskkond ja ajastu määravad suure osa inimese kujunemisel. Tuntuim esindaja on Zola. Zola (1840-1902) sündis Pariisis itaalia päritolu inseneri perekonda. Isa suri, kui poiss oli 7- aastane, jättes perekonnvaesusesse. Pere oli elama kolinud Lõuna-Prantsusmaal, kus tema heaks sõbraks sai maalikunstnik Paul Cezanne
Varju puudumine annab tihtipeale maalidele maagilise mõju. Joonistus on esi- ja tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu. Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini.
Joonistus on esi- ja tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu. Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis
nende rahva poolt valitute vaimse hori-sondiga. Möödaminnes tuli tutvuda ka nende sündmustega, mis üldse võimaldasid neil suurepärastel figuuridel poliiti-lisele areenile tõusta. Huvitav oli samuti tutvuda ka nende töö tehnikaga. See võimaldas näha seda isamaa teenimist kõikides selle üksikasjades, milleks õpitavad figuurid vaid võimelised olid. Mida enam ma süvenesin sisemistesse suhetesse parlamendis, seda suurema objektiivsusega õppisin ma tundma inimesi ja nende tegevuslaadi, seda vastumeelsemaks muutus mu silmis üldpilt parlamendielust. Terane tundma-õppimine oli mulle tingimata vajalik, kui ma soovisin tõepoolest tutvuda selle asutusega, kus iga seaduseandja iga kolme sõna järel viitab oma "objektiivsusele". Kui õpid neid härrasid hästi tundma ja tutvud nende eneste räpase olemuse seadustega, siis kahte arvamust siin juba olla ei saa.
Õiguspositivismi järgi oli kirjutatud seadus, s.o kehtiv positiivne õigus, õiguse kõrgeim autoriteet. Kui seadus kehtis, siis ta kehtis, ning temast ülalt- ega väljastpoolt ei saanud ega tohtinud otsida temast kõrgemat ja teda määravat normistikku. Õiguspositivismi tähtsaimaks alusepanijaks peetakse inglise õigusteoreetikut John Austinit (1798-1866). Ta ütles, et õigusteaduse uurijad peavad andma oma hinnangud ja analüüsid erapooletu objektiivsusega. Kriminaalõiguse alale tõi õiguspositivismi sakslane Karl Georg von Wächter (1797-1880). Tema järgi oli kuritegu kehtivaid seadusi rikkuv tegu, karistuse õigustatus ja paratamatus peitusid kehtiva õigussüsteemi kaitsmises. Juriidilise uurimistöö peamiseks püüdluseks sai õigusinstituutide mõisteline defineerimine. Õiguse uuendamist käsitlesid õiguspositivistid tema täiendamise ja parandamisena (de lege ferenda). Kodifikatsioonid: 1871 ülesaksamaaline kriminaalseadustik
annaabi.ee 
