Nordstream (0)

Nord Stream on kavandatav Venemaa ja Saksamaa vaheline Läänemere põhjas kulgev maagaasi torujuhe. Venemaa riiklik gaasimonopol Gazprom teatas kavast ehitada 1200 km pikkune torujuhe maismaa asemel merepõhja novembris 2002 ning torujuhtme maismaaosa ehituse alustamisest Venemaal detsembris 2005.
Tavaliselt nimetatatakse Nord Streamiks Viiburi ja Greifswaldi vahele kavandatavat veealust lõiku, mõnikord aga mõeldakse selle all ka juhtme maa peale ehitatavat osa Venemaal ning võimalikke edasisi ühendusi Lääne-Euroopas.
Poola, Baltimaad ja mõned teised Läänemere-äärsed riigid vastustavad Nord Streami rajamist nii keskkonna- kui ka energiajulgeoleku kaalutlustel. 20. oktoobril 2009 kiitis gaasijuhtme rajamise heaks Taani ning 5. novembril 2009 Rootsi ja Soome valitsus.
Ajalugu
Töö gaasijuhtme ettevalmistamiseks sai alguse 1997, kui Gazprom ja Neste (hiljem Fortum) moodustasid ühisettevõtte North Transgas Oy, mille eesmärk oli Läänemere põhja mööda Venemaalt Põhja-Saksamaale kulgeva gaasijuhtme rajamine ja ekspluateerimine . Saksamaa-poolne partner oli Ruhrgas (hiljem E.ON).
Aastal 1998 uuriti võimalust, et juhe kulgeb läbi Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa erimajandusvööndi, ning tehti juhtme teostatavuse uuring. Kaaluti mitut trassi, sealhulgas selliseid, mis sisaldavad maapealseid osi Soome ja Rootsi territooriumil.
2001. aasta aprillis sõlmisid Gazprom, Ruhrgas, Wintershall ja Fortum gaasijuhtme projekteerimise kokkuleppe. 8. septembril 2005 kirjutasid Gazprom, BASF ja E.ON AG Berliinis vahel alla gaasijuhtme eellepingu. Allakirjutamise juures viibisid ka president Vladimir Putin ja kantsler Gerhard Schröder. Kevadel 2006 otsustati projekti kaasta Hollandi ettevõtte Gasunie.
Gaasijuhe hakkab plaani järgi kulgema Babajevost Viiburi kaudu mööda Läänemere põhja Greifswaldini Saksamaal kogupikkusega umbes 1200 km. Juhtme esimene niit võimsusega 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas peaks valmima 2010. Teine sama võimsusega niit peaks valmima 2013. Rootsi majandusvööndis Gotlandi lähedal on kavas rajada kompressorjaam , mille vastu on teravalt võtnud sõna Rootsi peaminister Göran Persson . Gaasijuhtme kasutuskestuseks on kavandatud 50 aastat.
Maagaasivarud, millega torujuhe täita kavatsetakse paiknevad Jamali poolsaarel, Tjumeni piirkonnas, Ob-Tazi lahes ja Štokmani gaasiväljal.
Vaatlejad näevad Põhja-Euroopa gaasijuhtmes Venemaa poliitilist käiku, mille eesmärk on vabaneda maagaasi transiidist Ukraina , Valgevene, Poola ja teiste maade kaudu ning suunata gaas otse Saksamaale. Mööda merepõhja kulgev torujuhe on küll kallim, kuid võimaldab Venemaal peatada maagaasi tarnimine teistele Kesk-Euroopa maadele, säilitades tarned Saksamaale.
Pole teada, miks Saksamaa otsustas selles projektis osaleda. Torujuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees on Gerhard Schröder, kes Saksamaa liidukantslerina allkirjastas torujuhtme rajamise lepingu Venemaaga veidi aega enne oma ametikohalt lahkumist . Tema hilisem nõustumine võtta vastu Venemaa juhitud konsortsiumi juhi ametikoht on kutsunud Saksamaal ja teistes riikides esile hämmastust, sest selles nähakse võimalikku huvide konflikti. Schröder on nõukogusse nimetatud Gazpromi esindajana. Konsortsiumi tegevjuht on Matthias Warnig.
TRIIN!
Läänemerre, mis on üks enam inimtegevusest mõjutatud veekogusid maailmas, on pärast Teist maailmasõda uputatud teadmata hulgal mürke, lõhkekehi ja laskemoona tootmiseks kasutatud aineid.
Mainekas Saksa ajakiri Der Spiegel on pakkunud, et vetesügavuses lebab kuni 350 000 tonni laskemoona, 100 000 miini ja umbes tuhat tonni elavhõbedat. Täpseid andmeid Läänemerre uputatud mürkide ja miinide-mürskude kohta hoiavad Teise maailmasõja aegsed liitlased siiani salajas.
Nord Streami aruanne väidab, et merepõhi on sonaritega läbi uuritud, gaasijuhtme teelt lõhkekehad üles leitud ja need tehakse kahjutuks. Tavaliselt lõhatakse selleks merepõhjas hulk väikseid lõhkelaenguid.
Lõhkamistega kaasneb aga oht, et viga saavad elavhõbedat sisaldavad konteinerid. Kui plahvatused räsivad ühte-kahte konteinerit, ei juhtu veel midagi hullu. Ent tekkida võib doominoefekt ehk puruneda võib mitu konteinerit järjest.
Paratamatus on, et mürgid ükskord vette jõuavad, aga kui see juhtub jupikaupa, on kontsentratsioon madal, palju mürke jääb pidama põhjasettes ning ülejäänu jõuab meri neutraliseerida, sest Läänemere vesi vahetub pealmistes kihtides 25 aasta jooksul.
Konteinerite mürgine sisu on eriti ohtlik Eestile. Hoovused kannavad Soome lahte sattunud ained suure tõenäosusega just Eesti rannikule , nagu seda on tõestanud viimaste aastate arvukad õlireostused.
Samamoodi tulevad torupanekuga üles pööratud setted üsna kähku Eesti randa , see tõenäosus 80–90 protsenti.
Toruehitusega kaasneb paratamatult ka merepõhjas olevate küngaste õhkimine ja toru aluse toestamine ning need tööd paiskavad üles suurel hulgal põhjasetteid.
See on suhteliselt kindel, et pealmised, puhtad setted, pestakse segamini alumistega ja reostunud setete ülespaiskumine on päris ulatuslik.. Valmis toru vajub veel aastaid ning selle kõrvalt kerkib vette üha enam setteid. See võib kesta kaks kuni viis aastat.
Merepõhi sisaldab muidki ohte . Paarkümmend aastat tagasi tuli Soomest Kymijoki jõest Läänemerre dioksiine, puidu töötlemisel tekkivaid ülimürgiseid aineid. Üks praegugi suhteliselt suure dioksiinide kontsentratsiooniga ala on Soomes Kotka ümbruses ning ulatub veidi üle Soome lahe keskjoone. Gaasitoru läheks sealt läbi.
Peal on ligi kümme sentimeetrit suhteliselt puhtaid setteid, ent selle all paarkümmend sentimeetrit päris reostunud kihti. Nii on võimalus, et settekihtide segi paiskudes jõuab mürk ka Eesti rannikule ja meie kaladesse.
Kui toruga peaks midagi juhtuma, läheb ligi tund aega, enne kui seda kuskil pumbajaamas märgatakse, sest rõhulangus levib maksimaalselt helikiirusega,et gaasitorule pole plaanitud vahepumpamisjaamu ega eraldussiibreid.
Kui toru lekkekohast peaks mööduma laev, võib järgneda plahvatus . Kõigi halbade asjade kokkulangemisel võib sellele järgneda suur laine.
Ka on gaasimulle täis vee efektiivne tihedus väiksem. Keskkonnamõjude aruandes on kirjas, et laevad võivad kaotada stabiilsuse ja põhja minna. Õnnetusse sattunuid saaks päästa vaid helikopteritega. Ookeanilaevadki lasevad Läänemerre jõudes ballastvett välja, kuna isegi kolmeprotsendiline magevee ja ookeani tiheduse vahe tähendab palju. Enim on ohustatud väiksemad laevad.
Ohtu suurendab asjaolu, et kui mujal maailmas ehitatakse torusid risti üle väina, siis Nord Streami gaasijuhe jookseks piki merd , kust läheb ka laevatee . Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi juhtivteadur Tarmo Soomere sõnul tekib aga keskmiselt kord nädalas mõnel Soome lahel sõitvatest laevadest vajadus ankur vette lasta.
Muidugi ei pruugi need ohud tõeks saada. Ka Nord Stream väidab, et õnnetuse tõenäosus on väga väike. «Klassikaline käsitlus defineerib riski kui õnnetuse tõenäosuse ja kahju korrutist,» lausus Soomere. «Kui tõenäosus on väike ja kahju suur, on risk ikkagi suur.»
Kolm aastat tagasi tunnistati Läänemeri eriti tundlikuks merealaks. Soomere sõnul lähtuvad toru ehitajad aga nendest normidest, mis on tunnistatud üldkehtivaks vabas vees, nagu Põhjameri või Vahemeri .
Sellise vähese andmestiku ja pealiskaudse vaatluse alusel on mere kallale minek tõeline julgustükk.
Eesti seisukohta oodatakse juuni alguseks ning riigil on ka sõnaõigus. keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu arvas , et kahtlemata peavad päritoluriigid arvestama mõjutatud riikide seisukohaga, ent kuidas keskkonnamõjude hinnangu aruannet nende alusel täiendatakse, selgub asjaajamise käigus.
See on viimane võimalus ehitust peatada või muuta, kui see peaks ohtlikuks osutuma,» nentis Soomere. «See on väljakutse Eesti mereteadusele.
Seetõttu saatis Eesti Teaduste Akadeemia 18. veebruaril presidendile ja peaministrile kirja sooviga moodustada professionaalne komisjon , mis töötaks läbi gaasijuhtme keskkonnamõju hindamise materjalid. Vaja on tuvastada ohud ja lüngad ning vajadusel esitada argumendid juhtmeehituse peatamiseks või edasilükkamiseks.
Ka palusid teadlased leida viis, kuidas asjatundjad saaks presidendi ja valitsuse võtme­isikutele kiiresti teada anda, kui gaasijuhtme ehitamisel ilmnevad olulised muutused.
Kirjas seisab, et ekspertide hinnangul on gaasijuhtme ehitus Eesti territoriaalvete vahetus naabruses Eesti jaoks erakordselt tõsine keskkonnaprobleem, tõenäoliselt suurim viimaste kümnendite jooksul.