Nord Streami gaasijuhe (0)

Nord Streami gaasijuhe ja selle peamine mõju keskkonnale
Vene-Saksa ühisfirma Nord Stream kavandab Läänemere põhja Venemaalt Saksamaale ulatuvat gaasitorustikku, mis plaanide kohaselt peaks valmima 2011. aasta teisel poolel. Praegu on Nord Streamis neli osanikku: Vene gaasimonopol Gazprom, Hollandi firma Gasunie ja kaks Saksa ettevõtet E.ON Ruhrgas ja BASF. Merealune gaasitrass annaks 25 aasta jooksul maapealse trassiga võrreldes 15 protsenti kokkuhoidu, sest hooldus- ja ekspluatatsioonikulu oleks märgatavalt väiksem. Kavandatava gaasitrassi pikkus oleks 1220 kilomeetrit ning läbilaskevõime 55 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Toru kulgeks Venemaalt Viiburist Saksamaale Greifswaldi. Kogu projekt läheks maksma 7,4 miljardit eurot. Konsortsium Nord Stream lõpetas veebruaris gaasijuhtme keskkonnamõjude hindamise. Dokumendi kohaselt on oodata vaid vähest ja lühiajalist mõju keskkonnale. Uuring edastati selle aasta märtsikuus arutamiseks riikidele, kelle territooriumi või majandusvööndit torujuhe läbib- Venemaale, Soomele, Rootsile, Taanile ja Saksamaale, ning kelle nõusolekut on vaja juhtme rajamiseks, samuti riikidele, keda mõju võib puudutada- Eestile, Lätile, Leedule ja Poolale. Küll aga on Nord Streami kavandatav gaasitrass tekitanud suuri vastuolusid asjaosaliste riikide seas. Arutusel on sageli probleemid ja keskkonna kahjustused, mis taolise ehitisega kaasneda võivad.
Läänemere põhja kavandatav gaasijuhe Nord Stream võib muuta keerukamaks energiasilla rajamise Leedu, Läti ja Rootsi vahel. Ökoloogiainstituut avaldas arvamust, et pärast gaasijuhtme rajamist hakkab teiste projektide elluviimine sõltuma Nord Streami omanike heast tahtest. Neilt tuleb taotleda luba, kuna projekt kulgeb üle kogu Läänemere põhjast lõunasse, ning teised kõik muutuksid sellest loast sõltuvaks. Gaasijuhe rajatakse ka läbi väga tugevalt reostunud territooriumide, mistõttu ennustatakse sugugi mitte minimaalset mõju, nagu väidetakse uuringus . Põhjamudas, kuhu gaasijuhet paigaldama hakatakse, on väga kõrge raskemetallide kontsentratsioon, mis on sadu tuhandeid kordi normist kõrgem ning sellised doosid põhjustavad muutusi kalades ja teistes molluskites. Üle kanduvad sellised reostuse doosid, mis avaldavad pöördumatut mõju keskkonnale.
Leedu kartuseks on võimalik mõju Läänemere ökosüsteemile kokkupuudete tõttu vanade keemiarelvadega. Võimalikud on pikaajalised tagajärjed reostuse tõttu, mis võivad tekkida merepõhjas tehtavate tööde käigus. Võimalik on isegi negatiivne mõju sotsiaalmajanduslikule keskkonnale, eriti kalanduse vallas. Leedu ei saa väljastada mingeid lubasid sellele gaasijuhtmele, kuna trass kulgeb teiste riikide territoriaalvetes ja majandusvööndis. Ent kehtestatud protseduuride kohaselt on Leedul õigus sõnastada oma kartused , ning riigid, kes lube väljastavad, peavad nii või teisiti meie arvamusega arvestama.
Läänemerre, mis on üks enam inimtegevusest mõjutatud veekogusid maailmas, on pärast Teist maailmasõda uputatud teadmata hulgal mürke, lõhkekehi ja laskemoona tootmiseks kasutatud aineid. Arvatakse, et vetesügavuses lebab kuni 350 000 tonni laskemoona, 100 000 miini ja umbes tuhat tonni elavhõbedat. Nord Streami aruanne väidab, et merepõhi on sonaritega läbi uuritud, gaasijuhtme teelt lõhkekehad üles leitud ja need tehakse kahjutuks. Tavaliselt lõhatakse selleks merepõhjas hulk väikseid lõhkelaenguid. Lõhkamistega kaasneb aga oht, et viga saavad elavhõbedat sisaldavad konteinerid. Muidugi on paratamatus , et mürgid ükskord vette jõuavad, aga kui see juhtub jupikaupa, on kontsentratsioon madal, palju mürke jääb pidama põhjasettes ning ülejäänu jõuab meri neutraliseerida, sest Läänemere vesi vahetub pealmistes kihtides 25 aasta jooksul. Konteinerite mürgine sisu on eriti ohtlik Eestile. Hoovused kannavad Soome lahte sattunud ained suure tõenäosusega just Eesti rannikule , nagu seda on tõestanud viimaste aastate arvukad õlireostused.
Samamoodi tulevad torupanekuga ülespööratud setted üsna kähku Eesti randa . Toruehitusega kaasneb paratamatult ka merepõhjas olevate küngaste õhkimine ja toru aluse toestamine ning need tööd paiskavad üles suurel hulgal põhjasetteid. Pealmised, puhtad setted, pestakse segamini alumistega ja reostunud setete ülespaiskumine on päris ulatuslik. Valmis toru vajub veel aastaid ning selle kõrvalt kerkib vette üha enam setteid. See võib kesta kaks kuni viis aastat.
Dioksiinide ja metüülelavhõbeda vabanemine põhjasetetest gaasitoru ehitamise ajal tekitaks kalade mürgisuse laine, mis hävitaks tõenäoliselt Eesti kalanduse ekspordivõimalused ja vähendaks võimalusi Läänemere kala süüa. Lisaks kantserogeensusele kontsentreeruvad dioksiinid imetavate emade rinnapiimas enam kui 50 korda ning mõjutavad väikelaste arengut– näiteks Soomes on uuritud arvukaid hammaste väärarenguid. Teatud kontsentratsioonide juures mõjutavad dioksiinid ka luustiku arengut.
Lisaks on erapooletud keskkonnaspetsialistide mudelid näidanud, et ehitustööde tulemusena tõuseb Läänemeres pH kontsentratsioonitase. See on eriti murettekitav, kuna kõrge pH tase Läänemeres on juba viinud hävitava eutrofeerumiseni ( sinivetikad ). Kui nende teemadega ei tegeleta, tekivad tõsised mured kalatööstuse ellujäämisega rannikuriikides ning toiduvarude turvalisusega.
Eestit ümbritsevad merealad on osa meie rahvuslikust rikkusest. Nii nagu mitmete muude hüvede puhul, oskame sageli nende tegelikku väärtust hinnata alles siis, kui hakkame neist ilma jääma, ja peale meie ei tule neid keegi kaitsma. Seetõttu mõjutab meie elu, olgu kalavarusid, mürkide sisaldust kalades, lindude ja hüljeste tervist, randade puhtust või madalmere elustikku tervikuna , iga suurem ettevõtmine selles lahes. Toruehitajad pole lõhkekehi kokku korjanud, vaid kavatsevad neid kohapeal lõhata. See võib kaasa tuua ahelreaktsiooni. Toru läbib just uputamiskohti ning nende kohta täpseid andmeid pole. Kui iga lõhkekeha plahvatab oma pooletonnise jõuga, pole sest suurt lugu. Põhiline mure on, et meres on 350 000 tonni kõige mürgisemaid kemikaale. Need hävitaks lahti pääsedes suure osa Läänemere elust. Aruandes arutatakse vähetähtsaid asju ja tähtsamaid ei puututagi. Riskida ei saa, sest ohud on teadlaste hinnangul nii suured, et musta stsenaariumi korral võib gaasijuhe tuua kaasa Läänemere surma 300 aastaks. Juhul kui Eesti teadlaste praegune hinnang gaasijuhtme keskkonnamõjudele asjatundjate komisjonis kinnitust leiab, tuleb riigil tegutseda. Eesti nagu ka teised Läänemere-äärsed riigid saavad esitada oma ettepanekud ja märkused Nord Streami keskkonnamõjude aruande kohta 8. juuniks . See oleks ka Eesti jaoks viimane võimalus Läänemerele hukatuslikuks kujuneda võivat protsessi peatada.
Muidugi ei pruugi need ohud tõeks saada. Ka Nord Stream väidab, et õnnetuse tõenäosus on väga väike. Eesti seisukohta oodatakse juuni alguseks ning riigil on ka sõnaõigus. See on viimane võimalus ehitust peatada või muuta, kui see peaks ohtlikuks osutuma. See oluline otsus on väga suureks väljakutseks Eesti mereteadusele.
Nord Stream on gaasitrassi kaitseks toonud välja fakti, et Lääne-Euroopa vajab 2025. aastaks 83 miljardit kuupmeetrit gaasi rohkem kui 2005. aastal, mil tarbiti kokku 543 miljardit kuupmeetrit. Kõige suurem gaasipuudus ähvardab Hollandit ja Suurbritanniat. Selles küsimuses oleks kavandatav gaasijuhe suureks abiks. Gaasitrassi ehitamata jätmise korral peaks selle koguse gaasi vedama Lääne-Euroopasse meritsi tankeritega, mis tähendaks aastas Läänemerele 600–700 lisareisi ning seega samuti suuremat ohtu keskkonnale.
Väga oluline on teadvustada ohte, mida gaasitrass enesega kaasa võib tuua. Isegi, kui tõenäosus, et taolised negatiivsed nähtused tekivad, on väike, ei ole need siiski välistatud. Eesti peaks väga oskuslikult kaaluma oma seisukohta ja arutama läbi kõik probleemid, mis Nord Streami gaasijuhtmega kaasneda võivad. Hiljem enam tagasiteed ei ole. Keegi ei tea täpselt milline on olukord Läänemere põhjas ja kindlasti kahjustaks trassi rajamine meie merevett ja selle elustikku. Reostuse korral saaks kahjustada inimeste tervis, kalavarud ning kalatööstuse eksport. Eesti peaks põhjalikult Nord Streami aruandega tutvuma ning esitama oma märkused ja põhjendused. Arvan, et kui sellise ehitise rajamine võib olla nii ohtlik, siis ei peaks seda teostama , vaid leidma mõne muu võimaluse, kuidas gaasi otstarbekalt transportida.
Kasutatud kirjandus:
http://www.postimees.ee/?id=98744
http://www.postimees.ee/?id=92617
http://www.postimees.ee/?id=92657
http://www.postimees.ee/?id=92620
http://www.postimees.ee/?id=92748
http://www.postimees.ee/?id=93171
http://www.postimees.ee/?id=96000
http://www.postimees.ee/?id=99380
http://www.postimees.ee/?id=90301