Niki de Saint Phalle (1)

J. M. G. Le Clezio
„ Diego ja
Frida Kahlo “
Elisabeth Sau
12c
„Frida Kahlol oli ilus tugev keha ja peened näojooned. tema juuksed olid pikad ja tihedad tumedad kulmud, mis puutusid ninajuurel kokku otsekui rästa tiivad, moodustasid kaks musta kaart pruunide erakordsete silmade kohal.
Tal oli ebaharilikult väärikas ja enesekindel ilme ning tema silmis põlesveider tuluke. Tema ilu oli lapselik, aga rind juba hästi välja arenenud.“
Diegoja Frida lugu – see revolutsiooniusust lahutamatu armastuslugu – on elav veel tänagi, sest ta on seotud Mehhiko erilise säraga, igapäevaelu meluga, tänavate ja turgude lõhnaga, vaeste kvartalite laste iluga , selle erilise nostlgilise igatsusega, mis mässib endasse päikseloojangul iidsed monumendid ja maaailma kõige vanemad puud.
Arvamus ja meenutusi elust
Niisiis, on see vist viimane raamat kunstiajaloos, mida lugema pidin . Nüüd on varsti kõik läbi ning ei kujuta ette, kes mind edaspidi selliseid harivaid raamatuid lugema sunnib. Valisin selle raamatu, kuna huvi tekkis juba kaua aega tagasi. Meenub, et vist esimest korda kuulsin pikemalt Frida Kahlost Sally Stuudios . Tol hetkel ei olnud mul erilisi teadmisi tema kohta ning üks hetk ütles sõbranna Kadri (käis Sallys ja põhikoolis ka 21-ses) pärast esmaspäevast kunstiajaloo tundi, et Kumus on üks tore etendus Frida Kahlo teemal. Pealegi saime ühe kolmanda Sallyka – Stina – kaudu soodsamad piletid . Etendus oli ühel sügisõhtul väga ammu , eriti palju ei mäleta sellest. Siiski tekitas see minus suurema huvi Frida Kahlo vastu. Lugedes seda raamatut, meenus nii mõnigi seik etendusest. Arvan, et etendus oligi selle raamtu järgi tehtud (või noh, eluloo järgi, aga raamat oligi ju elulugu  )Etendus oli muusikaline tummetendus: dialooge ei toimunud ning kõik toimus muusika saatel. Samuti oli see väga tantsuline - kõik liikumine toimus tantsides, mis oli väga kreatiivne. Pärast bussiõnnetust haavata saanud Frida oli etenduses voodi (või mingi kerge voodi-imitatsiooni) külge aheldatud ja Diego tiris seda ringi ning tantsis sellega. See stseen oli väga südmlik ja mõjus. Kui Frida vihastas Diego peale, kui too pettis Fridat, oli see tantsides välja mängitud. Vihastunud Frida tantsis väga agressiivselt, kiirete liigutustega ning võimsalt. Kui Frida suri, tuli mul peaaegu pisar silma. See toimus samuti tantsides. Frida tantsis, kuni ta suri – liigutused jäid järjest aeglasemaks ning lõpuks kukkus ta kokku. Tema peale pandi must lina ja tema ümber pandi lilled (või pani Frida ise need enne surma, ei mäleta). Kui saalis tuled põlema läksid ja inimesed püsti hakkasid tõusma, oli mul naljakas tunne. Ma olin ära unustanud, et olen etendusel – olin niivõrd sisse elanud toimuvasse. Samamoodi oli vahepeal ka raamatuga, mis on minu puhul tegelikult väga haruldane. Kui on igav raamat, siis ma loen lehekülgi, et palju veel lõpuni on jäänud, kuid kui on hea, siis ma ei pane tähelegi kui leheküljed mööduvad. Selle raamatu puhul tundsin ma nii ühte kui teist. Mõned seigad olid äärmiselt huvvitavad, kuid vahepeal ei saand ma üldse aru, millest parasjagu loen, sest olin mõtetega mujal olnud. Diego tekitas nii mõneski kohas jälestust ja vastikust. Samas vahel oli ta armas ja hooliv ning näitas oma armastust Frida vastu. Kui Frida Trotskiga magas , oli mul tunne, et paras Diegole! Omad vitsad peksavad! Üldiselt oli raamat nauditav, lugu piisavalt intrigeeriv ning tempo oli hea. Ma hindan väga kõiki neid teadmisi mida olen saanud erinevatest kunstiajaloo raamatutest, mida olen pidanud lugema. Mõne lugemist olen nautinud, mõne teise lugemist aga mitte nii väga. Natuke kahju on, et nüüd enam ühtegi raamatut ei pea lugema – ei tea kas võtan oma enese initsiatiivist mõne kunstiraamatu kätte. Nüüd aga asun Karl Ristikivi lugema.
Aitäh seekordse soovituse eest!
Tõelised šedöövrid ei muutu ajaga ega vanane . Täna, mil maailm on tunda saanud n ii palju pettumusi, mil rahamaailma ühtlane inetus on iga päev labastmas indiaani kiltuuride ilu, on Diegost ja Fridast maha jäänud kujundid – armastus ja tõeotsingud, kus tundlikkus seuneb kannatusega – ikka veel muljetavaldavad, ikka vajalikud. Mehhiko ajaloos jäävad nad särana kui elaad tulukesed ja nende sädemed on tõelised aadred kõgest ilma jäetud lastele.