Neljas Ristisõda (1)

Neljas ristisõda
Pärast Kolmanda ristisõja läbikukkumist huvi uue moslemitevastase ristisõja vastu vaibus.
Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis paavst . Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust Saksa- Rooma riigi keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid . Juba Neljaski ristisõda libises kiiresti paavsti kontrolli alt välja.
Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis paavst. Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust Saksa-Rooma riigi keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid. Juba Neljaski ristisõda libises kiiresti paavsti kontrolli alt välja.
1201 aastaks oli ristisõdijate vägi Veneetsiasse kogunenud, kuigi vägesid oli palju vähem kui eeldatud (10 000). Veneetslased, kelle juht oli eakas ja võib-olla pime doodž Enrico Dandolo, ei tahtnud ristisõdijaid ära lasta, kui nad kokkulepitud summat täies mahus ära ei maksa, kuid ristisõdijad maksid ainult poole, ja seegi viis nad äärmisse vaesusse. Veneetslased jätsid nad Lido saarele vangi ning pidasid aru, mida nendega ette võtta.
Dandolol ja veneetslastel õnnestus ristisõdalasi enda huvides ära kasutada. Dandolo, kes tegi ristisõjaga ühinemisest San Marco di Venezia kirikus toimunud tseremoonial suure numbri, saatis sõjalaevad hoopis ründama Dalmaatsias asetsevat Ungari sadamat Zarat, mis varem oli kuulunud Veneetsiale. See oli ristisõja toetamise Veneetsia -poolne eeltingimus. Ungari kuningas Imre oli katoliiklane ning oli otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Paljud ristisõdijad olid siiski Zara ründamise vastu ning mõned neist, sealhulgas Simon de Montfort, viies Leicesteri krahv , keeldusid üldse sõjas osalemast ning pöördusid koju tagasi. Zara elanikud viitasid sellele, et nemadki on katoliiklased, riputades ristilippe akendest välja ja linnamüürist alla, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest ekskommunitseeris Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.
Talve 1202– 1203 veetsid ristisõdijad Kérkyral ja valmistusid Egiptusesse sõitma. Enne laevastiku väljumist Veneetsiast oli Bonifazio läinud oma nõo Švaabimaa Philippi juurde. Pole kindel, miks ta seda tegi: võib-olla taipas ta veneetslaste plaane ja tahtis vältida ekskommunitseerimist, võib ka olla, et ta tahtis kokku saada Philippi kälimehe Aleksios Angelosega, 1195 kukutatud Bütsantsi keisri Iisak II pojaga. Pärast isa troonilttõukamist oli Aleksios põgenenud Philippi juurde, kuid pole teada, kas Bonifazio oli teadlik tema viibimisest Philippi õukonnas. Igatahes tegi Aleksios ettepaneku, et ristisõdijate võla Veneetsiale maksab kinni Bütsants, kui ristisõdijatel õnnestub tema suguvõsa Bütsantsi troonile tagasi aidata. Sellisest pakkumisest oli Bonifaziol raske keelduda. Võib olla tahtus Bonifazio tagasi saada ka oma venna Montferrati Konradi kunagisi maavaldusi: too oli abiellunud keiser Manuel I Komnenose tütrega, kuid 1190 . aasta paiku aeti ta Bütsantsist välja. Aleksios ja Bonifazio ühinesid laevastikuga Kérkyras, kui oldi juba Zarast lahkutud. Veneetslastele meeldis Aleksiose idee väga. Neil oli bütsantslaste vastu vimm, sest rahutuste käigus eurooplaste kaupmeestekogukondade vastu 1182 oli tapetud palju veneetslasi ja teisi eurooplasi ning Veneetsia kaupmehed olid Bütsantsist välja aetud . Väljavaade oma mõju Bütsantsis taastada oli veneetslastele meelitav. Pealegi olid Veneetsial Egiptusega head kaubandussuhted, mistõttu nad ei olnud Aijubiidide riigi ründamisest huvitatud.
Ristisõdijatele oli kaaskristlaste ründamine vastumeelt, kuid vaimulikud veensid neid, et õigeusulised bütsantslased on muslimite järel suurim vaenlane. Bütsants oli Kolmanda ristisõja ajal olnud Saladini liitlane, ja Teise ristisõja ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud, nii et neid tuli karistada . Õnnetuseks oli Aleksios Angelos enda tähtsust üle hinnanud: kui ristisõdijad jõudsid Konstantinoopoli müüride alla, selgus õige varsti, et linnarahvas eelistas usurpaatorit keisrile, keda toetavad "ladinlased". Ristisõdijad ja veneetslased otsustasid Aleksiose jõuga troonile panna. 1203 rünnati linna korraga maalt ja merelt . Keiser Aleksios III sattus kõigile ootamatult paanikasse ja põgenes, nii et linnaelanikel ei jäänud muud üle kui Aleksios Angelos linna tagasi võtta. Ta krooniti Aleksios IV nime all keisriks ja tema isa Iisak II taastati kaaskeisriks.
Ristisõdijad olid Iisaku vastu, sest teda nad ei tundnud ja tehingus ei olnud teda ette nähtud. Bütsantslased aga ei tahtnud lasta Alexios IV-l, kes oli neile tundmatu, üksi valitseda . Iisak sai peagi aru, et Aleksiose lubadusi on võimatu täita. Aleksios pidi oma tehingu üles ütlema, sest keisririigi kassa oli tühi. Peale selle muutusid konstantinoopollased "ladinlaste" kohalviibimise pärast aina pahasemaks. Sageli langesid ristisõdijad vihastre linnaelanike rünnakute ohvriks. Aleksios oli sunnitud saatma oma liitlased laagrisse teisele poole Kuldsarve lahte . Linnas oli sellegipoolest veel taplusi. Kui ristisõdijad ründasid mošeed, mille nad oma jahmatuseks kristlikust linnast leidsid , põletati suur osa linnsst maha. Vastuseis Aleksios IV-le kasvas, ning üks tema õukondlastest, Aleksios Dukas Murtsuphlos, kukutas ta ning laskis ta kägistada. Aleksios asus ise troonile Aleksios V nime all. Iisak suri varsti teadmata asjaoludel, tõenäoliselt loomulikku surma.
Aleksios IV mõrvamine ajas ristisõdijad ja veneetslased vihale, ning 1204. aastal ründasid nad jälle linna. Aleksios V, kelle sõjavägi oli palju suurem, kuigi palju halvemini ette valmistatud, marssis oma vägedega linnast välja, nagu tahaks ristisõdihate väge otsustavalt rünnata. Kui ristisõdijad läksid paanikasse ja relvastasid viimse kui mehe, andes isegi kokkadele potid kiivriteks pähe, keeras Aleksios V otsa ringi ja marssis oma vägedega linna tagasi. Ei ole teada, miks Aleksios V lahingusse ei läinud. Võib-olla tema jalavägi kartis lääne rüütleid, kes olid mõni aeg varem kokkupõrgetes linna all bütsantslastest jagu saanud. Kuigi Innocentius III oli neid rünnaku eest veel kord hoiatanud, vaikisid vaimulikud paavsti kirja maha. Ristisõdijad valmistusid ründama maalt ning veneetslased merelt. Aleksiose sõjavägi ning varjaagidest ihukaitsevägi jäid linna võitlema, Aleksios ise aga põgenes öösel.
Lõpuks õnnestus ristisõdilastel lüüa müüridesse augud kust rüütlid aegamööda said sisse roomata. Veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva Blachernae linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti , vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks. Aleksios V püüdis põgeneda, kuid ta võeti vangi, torgati pimedaks ning visati ühe samba otsast surnuks .
Bütsantsi riigi olemasolu kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Bonifaziot ei valitud uueks keisriks, kuigi linnaelanikud näisid teda selleks pidavat. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandria Baudoini. Bonifazio rajas uue Ladina keisririigi vasallriigi Tessaloonika kuningriigi. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneetsiasse.