Naine ja perekond keskajal (0)

NAINE JA PEREKOND KESKAJAL
SISSEJUHATUS
Ma valisin selle teema nagu Naine ja perekond sellepärst, et keskajal oli naiste elu väga raske, nad ei saanud teha isegi seda mis on tänapäeval meie arust täiesti normaalene, nad ei sanud ise omale meest valida ja pidid põhimõtteliselt istuma kodus ja teenindama teisi pereliikkmeid.
NAINE JA PEREKOND
Naisi püütakse paigutada raamistusse, mille kaasaegsed ise neile andsid, sellesse piiranguteta kompleksi, mille kaudu suguvõsa ja perekond takistasid naisel end kehtestamast juriidiliselt, kõlbeliselt ja majanduslikult täieõigusliku isikuna. Perekondliku kontekstiga piirdudes vaatleb see uurimus sugudevahelisi suhteid seal, kus need kõige ilmsemalt ja igapäevasemalt kaasa mängisid: tuumikperekonna ja suguvõsa eesmärkide ning lootusi väljendavate koduste kohustuste ja vastustuste jaotuses.
Keskajal tähendas abieluliit eelkõige rahu sõlmimist. Kui naine anti suguvõssa , kellega otsiti lepitust, sai pruudist kokkuleppe tuum. Talle kui üksmeele pandile ja tööriistale anti roll, mis oli suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Vältida igasugust laiduväärset käitumist ja hoida sellega jõus kahe leeri liitu, sünnitada järglasi ja aidata kaasa oma uue suguvõsa püsimisele, anda truult tema käsutusse oma keha ja kaasatoodud varad , need olid ülesanded, mis pandi naisele peale võib-olla tungivamaltki kui kohustused abikaasa vastu.
Ühiskondliku hierarhia veel madalamal astmel, 13. ja 14. sajandi linnade patritsiaadis lahendati vanu vaene ja lõputuid vendetasid samuti naiste demononstratiivse vahetamise teel.
Abielu kui rahutõotus või - lubadus toob mängu ka perekondade staatuse ja au. Naist ära andes või vastu võttes hindasid perekonnad loomikult liidust saadavat prestiizi või materiaalseid eeliseid . Siinkohal on oluline, et pruudiks antud naine tegi läbi kahekordse ümberpaiknemise, ta siirdus abikaasa majja ning lisaks sellele liikus vertikaalsel teljel - kas ülespoole, ühiskondlikult kõrgema positsiooniga perekonda, või allapoole.
Naise minek ühest suguvõsast teise ei seisnud mitte ainult tema enda füüsilises üleminekus, vaid ka rikkuste ümberpaiknemises. Perekondade au liikus kahel tasandil. Et abielu oleks ühiskondlikult tunnustatud, nõuti olenemata keskonnast, ajastusest ja kehtivast juriidilisest süsteemist , et naise loovutamise ettevalmistamine ja toimumise käigus annaks üks osapool teisele mingeid hüvesid, olgu need kui tahes väikesed. Varakeskajal andis mees või tema perekond need naise perekonnale hüvituseks tütre loovutamisest saadud kaotuse eest. Seejärel anti need naisele endale, kes vastutasuks viis abikaasa majja esemeid, kinnisvara või raha, mille ta andis mehele või mis jäid talle endale. Nii oli tagatud tema ülalpidamine pärst mehe surma. Samas tuleb täpsustada, et sellise andmise ja vastuandmise varjatud mõte oli mujal, selle eesmärk oli siduda tihedalt kaks perekonda, kes tegid teineteisele kinke js vastukingitusi, kusjuures viimased olid hoolikalt proportsioneeritud, sümboloseerides perekondade, sõprust ning samas kummagi osapoole ühiskondlikku positsiooniga.
Sageli ebavõrdse ühenduse tulemusena ebameeldivasse olukorda pandud abielunaised pidi olema truud ja pühendunud mõlemale perekonnale, kellest nende vahendusel olid saanud sugulased. Need nõudmised võisid aga sattuda vastuollu kiindumus - ja kuulekuskohustusega, mis naisel oli ka oma abikaasa ees, kuna siin tulid mängu kirikumeeste arusaamad abielulepingust. Vaatlusaluse perioodi lõpupoole hakkabki ilmalike teaduslikuks saamine nest arusaamadest murendama kuulekust suguvõsale.
Kõigist neist arvukatest seksuaalelualastest ettekirjutustest ja keeldudest, millega püüti korraldada ka meeste ja naiste abielusiseseid suhteid, võtsid keskaja lõpu abielupaarid kõige enam arvesse üleskutset mõõdukusele, mida juba antiikajast peale soovitasid meditsiinilised “autoriteedid” terve ja arvuka järglaskonna tagamiseks. See ei tähenda, et iga abielu oleks dikteeritud ainult arvestus ja et igasugune kirglikkus oli perekonnaelust pagendatud. Ent hea abielu ideaal, mida moraalne või satiiriline kirjandus keskaja viimasel kolmel sajandil kehtestada püüdis, mõistis hukka liigse tulisuse ja talitsemata ihad ning võrdles neid liigsöömisega, mis rikub vedelike tasakaalu kehas. “Käi temaga(oma naisega) mõõdukalt läbi ja ära luba endal üle piiri minna” - see Firenze kodaniku soovitus oma poegadele ei lase neil “kõhtu ja nimmeid(ära rikkuda)”, ainult tütreid või “tiisikeridest” poegi saada, ega ise “leige, lõtv, melanhoolne ja kurb” olla.
Kodust väljaspool töötamise, liiga sõltumatuse religioossuseilmingute ning ringirändavate naiste halb maine näitab selgelt, et keskaja lõpu ühiskonnal oli raske kujutleda naiseksolemist väljaspool abieluraamistust. Kahtlemata omandas abielupaar sel ajajärgul teatava sõltumatuse suguvõsa sees, ent naiste pahesid ja voorusi , eksimusi ja käitumist vaadeldi siiski vaid suhtes perekonnaga, mille alustalaks abiellunud said. Naised jäid perekonna taastootmisele allutatud hammasrattaks. Kuigi naise allutatust ei eitatud, sai see aina sagedamini õigustamise, seletamise ja arutelu objektiks . Tähendab, enam ei olnud tegemist päris enesestmõistetava tavaga.
KOKKUVÕTE
Tänapäeval naised vinguvad, et mehed arvavad et nad on nõrgemad ja ei saa millegagi hakkama. Mehed väidavad sedagi , et naised ei oska autoga sõita ja kulutavad suurema osa sissetulekust riietele ja see teeb naised krvaks.
Need kurvad naised võiksid mõelda keskaegsete naiste peale, kuna siis ei olnud nõrgemal sool vähimatki sõnaõigust kui ta just mingi kuninganna ei olnud. Mehed võisid naisi ära kasutada ja see on minu arvates täielik absurd.
Mul on hea meel, et naised said ka sõnaõiguse ja nüüd oleme me ühiskonnas võrdsed.
KASUTATUD KIRJANDUS
Jacgues Le Goff “Keskaja inimene” 2002