Multikulturism - kas hea või halb? (0)

Multikultuur – kas hea või halb?
 
            Sõnale multikultuur võib anda mitmeid tõlgendusi, kuid mina ütleksin, et multikultuur on ühiskonna vorm, kus elavad koos erinevad rahvused erinevate tõekspidamiste ja harjumustega. Juba esimeste hõimude tekkimisest saati on esinenud multikultuursust, sellest on saadud nii kasu kui ka kahju. On siis multikultuur hea või halb?
             Arvamusi , kuidas inimesed tekkinud on, on mitmeid. Mina aga usun, et inimesed on mingis mõttes loomade järeltulijad ja et ka loomadel on oma mõtlemine ja tavad. Usun ka seda, et juba dinosauruste ajastul (ajastu lõpu poole, kui oli rohkem liike) esines multikultuursust – olid ka neil ju omad paaritumise rituaalid – kes ees see mees ja kui tuli mõni teisest hõimust loom (loomad elasid karjades ja enamasti paaritusid kellegagi sellest karjast) endale kaasat nõudma, aeti ta eemale, kuna tal olid teises hõimus olles teised tõekspidamised kujunenud ja kehtis vere puhtana hoidmise reegel. Saurused arenesid, puutusid tihedamalt kokku ja õppisid teistelt liikidelt ellu jäämise võimalusi – kas pole see siis multikultuursus ? Samas võisid eri liikide loomad koos ühel väljal vett juua või söögipoolist otsida. Nähes aga, et süüakse ka endale võõraid “asju”, söödi nälja ajal ka neid – nii jäid loomad ehk ellu – multikultuursusest kasu lõikamine.
            Ürgajal  tohiti järglasi saada vaid oma hõimu inimestega – teise hõimu liikmeid ei lastud enda hõimu lähedalegi. Nii võis juhtuda, et üks hõim arenes edasi kiiremini kui teine, kasutades kergemaid ja tulutoovamaid  töövõtteid, tekkisid oma keeled ja kombed, hiljem ka riigid. Lõpuks tuldi selle peale, et kui üks teeb üht, teine teist tööd, saab töödega kiiremini valmis ning jääb aega ülegi. See tekitas omakorda kaubanduse – eri hõimud, rahvused hakkasid omavahel suhtlema , neil tekkis vajadus teiste rahvuste järgi. Need olid esimesed multikultuursuse tunnused. Jupphaaval saadi teada teiste rahvaste töömeetoditest, tegevustest ja prooviti seda kõike enda kasuks kasutada. Näiteks vene ajal käis Peeter I Hollandis laeva ehitust õppimas ning tutvus sealse kultuuriga – tagasi tulles parandas laevade ehitamise tehnikat ja proovis muudki nähtut oma riigis kasutada – ühiskond arenes, kuid see ei olnud mitte kõigile meeltmööda – ikka on algul raskusi omaks võtta teiste tõekspidamisi. Näiteks Aafrikas on siiani riike, kus eksisteerib agraarpõllumajandus, on palju haigusi ja ollakse oma arengult Euroopa riikidest väga palju maas , olgugi, et suheldakse ka kõrgelt arenenud riikidega.
Tänapäeval elab juba ühes riigis koos mitmeid rahvuseid. Inimesed on väga tihedalt üksteisega seotud ja me ei saa arugi kui väga me teineteisest, teistest rahvastest sõltume. Me ei pruugi elu ilma multikultuursuse tunnusteta ettegi kujutada. Kust tulid meile hiina toidud, jooga , igasugused mediteerimised? Siin on väga suur mõju multikultuursusel. Inimeste rändeid mõjutavad nii sõjad, näljad, parema elu otsingud kui ka lihtsalt huvi uute kultuuride ning riikide vastu. Mujale elama asudes aga säilitatakse nii mõnedki harjumused, mis endises elukohas tavaks olid. Kes tegeles lõõgastumiseks joogaga, kes ravis ennast või lähituttavaid nõelravi meetodil… Inimesed nende ümber nägid, tundsid huvi, tahtsid ise ka seda kunsti õppida. Teised inimesed aga avastades, mida mis endast kujutab, hakkavad laiemalt seni tundmatuid alasid kasutama. See annab inimestele omakorda suurema valikuvõimaluse, millist ravimeetodit kasutada ja samas ei pea kõik kõike oskama. Nii mõnigi eriline oskus peitub ka geenides – seega poleks meil ehk selle ala kasutamise võimalust, kui ei esineks multikultuursust, erirahvaste koos elamist. Samas pole ka hiina toidu tegemine niisama lihtne kui tundub. Kõigil ei õnnestu sama maitset tabada, mis hiinlased suudavad, me ei tea nende toiduvalmistamise kultuuri ja nii tekib ka toitude maitsel vahe.
Erinevate rahvuste koos elamine tekitab ka raskusi ja hõõrumisi erinevate rahvuste vahel. See ei pruugi küll kõikjal nii olla, aga siiski. Me võime küll esialgu öelda, et eestlased suhtuvad teistesse Eestis elavatesse rahvustesse sallivalt, kuid mõelgem järele. Kas mitte siis, kui buss on rahvast puupüsti täis ja mõni nooruk laiutab seal, olles pingile pannud ka oma koti ja ei suvatsegi seda eest ära võtta, ei ütle me, et tegu on venelasega – nemad laiutavad ja ei mõtle teistele? Kui maa on paksult kaetud sihvka koortega, öeldakse tihti, et venelaste kamp on siin olnud. Kui kuskilt on miski lõhutud ja täis soditud, on jälle süüdlaseks venelased. See aga paneb nii meid kui ka neid üksteist vältima ja samas teeb see meid tugevamaks, kuna peame endi eest seisma. Mis kasu on sel puhul multikultuursusest? See mõjub ju rahvale halvasti: ühiskond lõheneb, eksisteerivad suured eelarvamused , protestid, eri uskude ja tõekspidamiste vahelised võitlused. Aga mõelgem, kas ei ole mitte aegade algusest saati teistesse rahvustesse halvustavalt suhtutud? Vaesed juudid on ju pea kõikjalt välja tõrjutud. Alustati sellega, et neilt võeti nende riik, neid saadeti maalt välja, nad olid kodutud, täpsemalt kodumaata. Tänaval mustanahalist nähes näidatakse ikka veel aeg-ajalt näpuga “Näe, neeger !”, kuid õnneks enam mitte nii sageli. Inimesed on juba nii segunenud ja sellega harjunud , et enam ei peeta ka ebasündsaks erinevate inimrasside vahelist abielu. Ei küsi ju armastus ei inimese nahavärvi ega vanust . Tänapäeval on kõik lubatud. Muidugi oleneb riigist. Eksisteerib ju praegugi riike, mis pole omaks võtnud maailma tähtsamaks muutunud riikide kultuuri, nende tehnika saavutusi. Me ei oska ettegi kujutada, et meil poleks telekat , raadiot, või telefoni. Aga mille tulemusel meil need on? Muidugi multikultuursuse, eri riikide ja rahvaste omavahelise suhtlemise tulemusena ei pea kõik kõike ise avastama , vaid saab lihtsamalt. Üks avastab ja annab sellest ka teistele teada ja teised saavad teisi asju uurida, avastada .
Multikultuursus on suureks ohuks väikerahvaste kultuuride hägunemisele. On rahvaid, kes ei pea lugu oma kultuuridest ja lihtsalt unustavad need. Muidugi on võimalik kultuuri erisusi ka säilitada ja seda teadlikult. Olgugi, et muu maailmaga ühtmoodi tegutsemine võib tunduda lihtsamana, on siiski hea kultuuri erinevusi säilitada. Mis mõttega muidu mujale rännata kui kõikjal on kõik ühte moodi? Meie Kihnugi on suur vaatamisväärsus just selle kultuuri pärast ja sealsed inimesed hoiavad oma kultuuri väga, eriti nüüd, kui see on kogu maailmale teada.
Samas tuleb meeles pidada, et pole halba ilma heata või vastupidi. Olgugi, et põhjuseid, miks miski on hea, miski halb, võib leida tohutult ja samas jääb igal õigus oma arvamusele. Mina aga usun, et miski ei tohiks kunagi seisma jääda, elu peab arenema ja pidevalt muutuma – seda nii inimeste kui ka tehnika osas. Ja kuidas muidu oleks see võimalik, kui inimesed omavahel ei suhtle , kui nad oma avastusi ei jaga? Lahkhelisid tekib ju ka ühe rahvuse vahel, miks siis lahkhelisid pidada multikultuursuse vastasuse peamiseks tunnuseks? Mina mingit kindlat väidet ei leia, miks kohe mitte ei tohiks multikultuursust eksisteerida ja isegi kui keegi leiab, et multikultuursus on halb, mis ta selle vastu ette saab võtta? Mitte midagi, sest ei saa ju riigile kivimüüri ümber ehitada ja meie rahvuse hulka mitte kuuluvaid riigist välja visata . Nii et mõelgem, et multikultuursus on hea ja proovigem sellest veelgi rohkem kasu lõigata!