Multikultuursus, selle tugevad ja nõrgad küljed (0)

Multikultuursus , selle tugevad ja nõrgad küljed
See teema on väga multitahuline ehk teema on vägagi päevakajaline. Selle teema puhul võib minna täitsa aegade algusesse ja võtta pikki tsitaate piiblist. Kuidas ehitati Paabeli torni ja kuidas selle käigus kõik segunes. Kas sellega oligi teema lõpetatud ja multikultuursus sündinud?
Esiteks. Multikultuurilisus on ideoloogia, mis peab oluliseks tunnistada, et ühiskonna jaoks on ühtviisi väärtuslikud kõik selles kõrvuti elavad eri kultuurilise ja etnilise taustaga inimrühmad, ning edendada sallivust nii nende omavahelises läbikäimises kui ka suhtluses riigiga. Multikultuurilisus kui mõttelaad rõhutab, et sallivus ühiskonna heterogeensuse suhtes on tänapäeval eriti oluline, kuna ka varem ühiskondade demograafiline koostis on senisest mitmekesisem; selle üks eeldusi on, et uusi vähemusi ei tule tingimata põhielanikkonda assimileerida.
Kui jätkates aruteluga, siis erineva kultuuritaustaga, emakeele ja usuga inimesed elavad ühel ja samal territooriumil. Erinevus rikastab, igal kultuuril oma tugevad ja nõrgad küljed. Igast kultuurist on alati midagi õppida. Aga miks, miks siis ometi sellest nii palju räägitakse, seda igale poole topitakse ja seda nii heas kui halvas ära kasutatakse? Proovin seda kuidagi seletada oma arutelu käigus. See, et see ei ole keeruline, teebki selle väga keeruliseks. Siin ei saa rääkida mitte ainult erinevatest kultuuridest, sest viimane on ju ainult sõna, väljendamaks palju laiemat kooslust. Ja kui ikka veel tahaks alustada algusest, siis võiks ju lehekülgede kaupa kirjutada (mida on ka tehtud palju), et mis see kultuur siis täpsemalt on. Seepärast ei jää ma siinkohal sügavasse ajalukku, vaid tulen oma aruteluga tänapäeva tagasi.
Ehk siis kuidas on see nii kujunenud, et tänapäeval enam muust ei räägita kui multikultuursusest ja iga endast lugupidav riik tahab näida võimalikult mõistev ja teisi kultuure austav. Samas, kuidas on nii, et need riigid, kes on olnud liigagi mõistvad (võtame kasvõi meie lähinaabri Rootsi) on ometi hädas. Miks on nii, et multikultuursuse rikkus on „hea“ ainult paberil. Miks on tegelikkuses sellega kaasnevaid mittemõistmisi palju rohkem ja kui aus olla, siis lõppu nendele probleemidele pole näha. Jah küsimus, küsimuse otsa, aga see teema tekitabki küsimusi, sest ajaloos on ju alati elatud kõrvuti. Korra veel, lähen tagasi antiik Rooma juurde, oli ju sealses ühiskonnas samuti palju rahvuseid koos ja kui oli vaja võitlesid paljude rahvuste esindajad Rooma eest, küsimata, kas see on minu kodumaa/linn/riik kultuur? Mille nimel ma võitlen, aga nagu me teame võideldi ja seda vägagi edukalt.
Ei taha teemast kaugele minna, aga ikkagi on mul see küsimus, et kuidas on multikultuursest rikkusest saanud tasapisi multi vihavaen. Miks laiub islami ja kristluse vahel mitte lõhe, vaid lõputuna näiv sügavik. Kusjuures mõlema kultuuri esindajad püüavad kogu teemat siluda pidevalt vabandades, et me tegelikult pole sellised.
Kuidas on tekkinud need käärid, kus on tekkinud selline mittemõistmine? Miks kerkivad islami äärmusrühmituste grupid esile nagu seened pärast vihma. Kui Vana-Euroopa ei ole siiani toibunud II maailmasõja õudustes ja üksteise võidu käivad riigipead kannatanud riikides vabandust palumas, siis kas on praegune olukord islamimaades sama? Et kunagi paluvad ka nemad vabandust ja kõik algab otsast peale? Või ei olegi selleks ajaks inimkonda?
Ühesõnaga, ma ei soovi praegu ainult negatiivsel peatuda, kuigi seda on lihtsalt nii palju. Ma peatuks natuke hoopis multikutuursuse positiivsetele külgedel, mis on rahulikud, pehmed ja üdini head. Kas meil oleks jõuluõhtul nii hästi maitsvaid hapukapsaid ja sülti või tänapäeva noorte hulgas nii populaarseid moetrende? See kõik on ju multikultuursus. Kui palju me eestlased tegelikult oleme oma kultuuri võtnud häid asju, mis on tasapisi saanud „meie oma kultuuriks “ ja kui palju on üldse võimalik rääkida mingist ühest kultuurist. Seda ei ole võimalik teha. Võtame kasvõi ühe täiesti tavalise näite, kuidas meil on ikkagi nii oluline eksponeerida oma „tähtsaid ja ilusaid“ asju riiulite, et kõik seda ilu ja au näha saaksid, meid kiidaksid ja tunnustaksid. See on ju nii inimlik! Aga kui minna ajalukku (ikka ei saa ilma ajaloota), siis see komme tuleb meile läbi sajandite kust? Ei kuskilt mujalt kui antiik Roomast (kes kindlasti võtsid selle kombe Kreekast ja nii tagasi, ikka mööda ajaloo skaalat ), kus tähtsad isikud paigutasid oma autasud ja hinnalised esemed avariiulitele, kus neid valvas usaldusväärne ori, et siis külalised neid imetleda saaksid ja maja peremees ikka rohkem austusesse tõuseks. Ja kuude nimetused, kõik ikka antiigipärand.
Muidugi võib ju vaielda, et on kaks ise asja, kas multikultuursus on meile imbunud nn salaja, läbi sajandite või on see meil kohe akna all koos vägivalla ja raevuga. Aga me sageli unustame, et ka need kombed on meile tulnud võõralt maalt, kaugelt ja ehk ei ole needki alguses olnud nii hästi mõistetavad. Sama ka nüüd, kus seda multikultuursust võib ka Eestis juba tänaval kohata, tekib tihti pigem võõristavaid tundeid kui et kaasrääkimist ja mõistmist. Kuid aja möödudes võib ka see muutuda ja nii mõnedki „asjad“ hakkavad paistma kodustena.
Kõik need väikesed inimlikud nüansid on tegelikult väga toredad ja minu jaoks algabki multikultuursus ja selle pärand just ajaloost. Sest kõik on juba olnud ja midagi uut ei ole, mida rohkem loed, seda rohkem tead, et see kõik on juba sajandeid vana. Ning tegelikult saavad kõik inimesed, kultuurid ja ühiskonnad kasu sellest segunemisest. Ja on väga kahju kui seda mitmekesisust kõrvutatakse pidevalt vägivalla ja mitte arusaamisega kui asjasse sekkub võim ja raha ja poliitika. Sest inimesed on ikka ühed ja samad, lihtsalt nende kombed on erinevad ja seda ei tasu pahaks panna. Seega mida rohkem eri kultuuritaustaga inimesi koos elab ja teineteiselt rikkusi ammutab, seda mitmekesisem, huvitavam ja jätkusuutlikum on meie elu siis planeedil.
Sten Ander Sepp
12c