Mullateaduse kordamisküsimuste vastused (0)

1. Mulla mõiste ja mulla komponendid.
Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mulla komponendid: Mineraalaine( 45%), orgaaniline aine(5%), õhk(25%), vesi(25%).
2. Muldi kujundavad faktorid .
Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta looduse ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Peamised muldi kujundavad faktorid on: rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid; lähtekivim; kliima; reljeef jne; aeg; kaasajal ka inimtegevus
3. Mullaprofiil, pedon, pedosfäär.
Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullast alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini. Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline. Pedosfäär (mullakiht) on maakoore pindmine kiht, mis on haaratud mullatekkeprotsessi ja kus saab eristada mulda. Pedosfäär tekib ja areneb aktiivses koosmõjus lito-, hüdro-, atmo- ja biosfääriga.
4. Mulla tähtsus, vajadus ja talitlused.
Muld on põllumajanduse ja metsamajanduse üks peamine ja asendamatu tootmisvahend.
1. Toidu, sööda ja muu biomassi tootmine (bioproduktsioon)
2. Keskkonna tasakaalu reguleerimine (ainete ja energia varud, filtratsioon, puhverdamine ja muundumine ; vee ja õhu kvaliteet)
3. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine (elupaigad, liigi- ja geenivaramu)
4. Tooraine allikas (liiv, savi, kruus jne)
5. Kultuurilise ja tehnoloogilise keskkonna kujundaja (haljasalad, pargid, teed, ehitised)
6. Geoloogilise ja arheoloogilise pärandi varamu
Neist kolm esimest on mulla ökoloogiliseks talitluseks ning kolme viimast tuleb pidada inimkonna vaatepunktist oluliseks sotsiaal-majanduslikuks hüveks. Muldade talitlused saavad toimivad mitmel tasandil ning on määratud mulla omaduste (näit. lõimis, orgaanilise aine ja toitainete sisaldus, pH, poorsus jne), keskkonnatingimuste (kliima, reljeef jne) ja antropogeensete (maaviljelus) faktorite poolt.
5. Kivimite klassifikatsioon.
Kivimi all mõistetakse kas ühest või mitmest mineraalist koosnevat maakoore osa. Jaotatakse: Tardkivimid- moodustuvad magma tardumisel maakoores (süvakivim) või maapinnal (purskekivim). Eestis on ainult rändkivimite hulgas. Esindajad graniit, rabakivi, pegmatiit, dioriit, gabrod. Settekivimid- on geoloogilised kehad, mis on tekkinud füüsikalise ja keemilise murenemise saaduste, vulkaanpursete produktide ja organismide jäänuste ladestumisel ja kivistumisel. On mehhaanilised setted( Devoni liivakivid, moreenid), keemilised(järvekriit, nõrglubi) ja organogeensed(põlevkivi, lubjakivi, turvas ). Moondekivimid tekivad tard- ja settekivimitest kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes, mis väga erinevad nende algsest tekketingimustest. Esindajad gneiss, kvartsiit, marmor
6. Kivimite ja mineraalide murenemine.
Maapinnal ja selle vahetus läheduses paiknevad mineraalid ja kivimid alluvad atmosfääri, hüdrosfääri ja biosfääri mitmesuguste tegurite intensiivsele toimele. Nende tegurite mõjul kivimites ja mineraalides toimuvaid muundumisi nimetatakse murenemiseks.
füüsikaline murenemine ehk rabenemine- toimub kivimite ja nendes esinevate mineraalide mehhaaniline purustamine mitmesuguse suurusega osakesteks. Seejuures nende keemiline ja mineraloogiline koostis ei muutu. Peamine põhjus on temperatuuri kõikumine. See toimub kivimeid moodustavate mineraalide erineva soojuspaisumise tõttu ööpäevastel ja aasataajalistel temperatuuri kõikumistel.
keemiline murenemine e. porsumine- kivimite ja mineraalide keemiline muundumine looduslike reaktiivide (H2O, CO2, O2) mõjul, kusjuures moodustuvad uued mineraalid. Keemilisel murenemisel võib toimuda mitmeid erinevaid protsesse:
*hapendumine [4Fe3O4+O2=6Fe2O3 (magnetiit….hematiit)]
*taandumine- hapendumise vastandprotsess, õhuvaene keskkond.
*hüdratsioon- vee püsiv liitumine mineraaliga (hematiit---limoniit)
*hüdrolüüs- soola osaline lagunemine vee toimel happeks ja aluseks. Meie kliimas on mineraalide lagunemine tavaliselt karbonaatideks ja ränihapendiks.
*lahustumine- sellele alluvad kõik mineraalid. Hästi lahustuvad kaltsiit, kips, dolomiit, haliit. Halvasti kvarts ja vilgud
*uute mineraalide süntees ja kristallisatsioon.
bioloogiline murenemine- toimub taim- ja loomorganismide ning nende laguproduktide mõjul.
Settekivimite murenemine erineb primaarsete kivimite murenemisest. Tavaliselt on settekivimid keemilisele murenemisele vastupidavad, sest koosnevad peamiselt primaarsete kivimite murenemise lõpp-produktidest. Erandiks on lubjakivid, sest CaCO3 allub lahustumisele. Settekivimid (va lubjakivid) võivad ainult rabeneda. Murenemise tüübid: Sialliitne – parasvöötme tingimustes. Alliitne – troopilistes tingimustes.
7. Denutatsioon ja akumulatsioon.
Denutatsioon on ekogeensete jõudude (vesi, tuul, jää, raskustung) poolt tekkinud murendkivimite purustav tegevus. Akumulatsioon kuhjav tegevus.
8. Vee geoloogiline tegevus.
Jaotatakse neljaks: 1) ajutiste vooluvete ehk deluviaalsete vete tegevus [moodustuvad kõrgendike nõlvadel pärast suuremaid vihmavalinguid ja pärast lume sulamist. Toimub ärakanne (tekivad erodeeritud mullad) ja samas madalamasse kohta pealekanne (tekivad deluviaalsed mullad)]. 2) alaliste vooluvete ehk alluviaalsete vete tegevus [jõed saavad alguse allikaist, jääliustikest või järvedest, hiljem lisandub vett harujõgedest. Ülemjooksult alamjooksu suunas suureneb vee hulk, kuid väheneb voolukiirus, sest harilikult väheneb jõeoru langus ja suureneb ristlõige. Jõeorus voolav vesi purustab põhjekivimeid. Seda tuntakse pikierosioonina. Samal ajal purustab vesi kaldakivimeid, mille tagajärjel jõeorg laieneb . Seda tuntakse külgerosioonina. Lähenedes suubumiskohale jõe voolukiirus alaneb ja toimub kaasakantud murendmaterjali sadenemine. Alluviaalsetted tekivad jõe orgu või suurvee ajal jõe üleujutatud naaberaladele (lammimullad)]. 3) mere geoloogiline tegevus [on kas akumuleeruv või purustav. Merede purustav tegevus (abrasioon) on tingitud vee liikumisest lainetuse, tõusu, mõõna ja hoovuse mõjul. Lainetus on tingitud tuulest. Suurem osa setteid on meresetted. Meres settib suurem osa jõgede poolt kaasa kantud materjalist. Kuna meres on palju elusolendeid, siis tekib ka hulgaliselt organogeenseid setteid]. 4) põhjavete geoloogiline tegevus [ilmneb seal, kus esinevad vees kergesti lahustuvad kivimid (lubjakivid, kips, kivisool ). Lubjakivide puhul tekivad nn karstinähtused. (Kostivere karstiala)].
9. Tuule ja jää geoloogiline tegevus.
Tuule geoloogiline tegevus avaldub nõrkade kivimite levikualal, kus taimkate on kidur või puudub üldse. Kõige tugevam liivakõrbetes. Tuule transporti nimetatakse deflatsiooniks ja tuule kulutust korrasiooniks.
Jääliustikud tekivad seal kus sadava lume hulk ületab oluliselt ära sulava lume hulga. Vastavalt suurusele eristatakse mäestikuliustikud ja mandrijää. Jääajal toimusid jää pealetungid ja taganemised. Toimus pinnavormide kujunemine. Iga mandrijää tõi kaasa murendmaterjali, millest jää taganemisel tekkisid setted. Jääsetted ehk moreenid on sorteerimata pudedad kivimid, millel puudub kihilisus. Otsmoreenid tekivad jääst väljasulanud ja kuhjatud materjalist jääserva ees. Kui jääserva taganemine toimus pidevalt ilma peatusteta, siis moodustus põhimoreen. Jääsulamisvete setted on tera suuruse järgi sorteeritud ja seepärast kihilised.
10. Kristalne aluskord, aluspõhi, pinnakate.
Eestis moodustavad ürg- ja aguaegkonna (570-3500milj at) kivimid sügaval lasuva kristalse aluskorra. Alukord koosneb peamiselt graniitidest. Aluspõhja moodustavad peamiselt kambriumis, siluris ja devonis kujunenud settekivimid. Aluspõhja katavad peaaegu pidevalt noored pudedad setted, moodustades maakoore kõige pindmise osa- pinnakatte.
11. Mulla aluskivim ja lähtekivim.
Mullatekkeprotsessist haaratud pinnakatte(harvem ka aluspõhja) ülemist osa nimetatakse mulla lähtekivimiks. Mullatekkeprotsessist otseselt mittehaaratud osa nimetetakse mulla aluskivimiks.
12. Eesti muldade tähtsamad lähtekivimid.
Eestis on mulla lähtekivimite seas kõige enam levinud antropogeeniajastu setted. Tähtsaimad mulla lähtekivimid Eestis on: 1) Moreenid e. jääsetted (valkjashall tugevasti karbonaatne rähkmoreen, karbonaatne saviliiv ja liivsavi moreen, nõrgalt karbonaatne või karbonaadivaene moreen). 2) Lõimiselt kahekihilised lähtekivimid (moreen on kaetud hilisema settega nt. liiv või saviliiv). 3) Fluvioglatsiaalsed lähtekivimid ehk jääjõgede tekkelised lähtekivimid – hästi sorteeritud setted ( liivad , kruusad). 4) Jääpaisjärvede setted, mis võivad olla liivad, savid. 5) Turvas – soomuldade lähtekivim. 6) Tuulesetted, alluviaalsed setted jne.
13. Mulla mehaanilise koostise lihtsustatud jaotus, kores, peenes .
Lihtsustatud jaotus:
Mulla kores jaotatakse:
Mulla peenes jaotatakse:
osakeste läbimõõt alla 0,01 mm – füüsikaline savi
1…10 mm – kruus
alla 0,000001 mm – molekulid
osakesed läbimõõduga 0,01…1 mm – füüsikaline liiv
1…10 cm – peenkivid (rähk, klibu, veeris)
0,000001…0,0001 mm – kolloidid
osakesed alla 1 mm – mulla peenes
10…20 cm – väikekivid
0,0001…0,001 mm – ibe
osakesed üle 1 mm – mulla kores
0,2…1 m – suurkivid (munakad, kamakad)
0,001…0,05 mm – tolm
>1 m – rahnud, pangad
0,05…1 mm – liiv
14. Mulla lõimis, klassifikatsioon, sõrmeproov.
Mulla mehaanilise koostise protsentuaalset jaotust nim mulla lõimiseks. Eestis on kasutusel Katšinski mulla lõimise klassifikatsioon, mille aluseks on füüsikaline savi (osakesed 80
Kerge savi s1
Keskmine savi s2
Raske savi s3 savi-s
10..20
Saviliiv sl
20..30
Kerge liivsavi ls1
40..50
Raske liivsavi ls3
30..40
Keskmine liivsavi ls2
Mulla lõimise määramine nn. sõrmeprooviga: Mulda niisutatakse nii palju sobiva konsistentsini, et muld oleks piisavalt plastiline voolimiseks. Käte vahel voolitakse muld ca 3 mm jämeduseks nööriks. Savi – 3 mm voolitud nöör rõngasse keeramisel ei pragune. Raske liivsavi – rõngasse keeramisel nöör praguneb. Keskmine liivsavi – nöör kõigepealt praguneb ja seejärel murdub. Kerge liivsavi – rõngasse keeramisel mullast voolitud nöör murdub. Saviliiv – võimaldab endast peos veeretada kuulikese. Liiv – tavaliselt ei ole võimailik isegi kuulikest voolida, muld pudeneb peos laiali.
15. Mulla orgaanilise aine teke, lagunemine, ladestumine, bilanss .
Mulla orgaaniline osa kujuneb mullatekkeprotsessis. Mulla kuumutamisel osa sellest põleb,
seda põlevat osa nimetatakse orgaaniliseks aineks. Tähtsaim tunnuslik element on süsinik – C.
Orgaanilise aine süntees toimub klorofülli sisaldatavates taimedes päikeseenergia abil lihtsatest mineraalsetest ühenditest (CO2, H2O ja mineraalsoolad). Vastandprotsessiks orgaanilise aine sünteesile on selle lagundamine bakterite ja seente poolt. Orgaanilise aine ladestumine: Metsas toimub ladestumine peamiselt mulla pinnale. Aastas keskmiselt 3…6 t/ha okkaid, lehti, alustaimestiku jäänused jne. Rohumaataimestikuga aladel (rohumaa, põld) ladestub orgaaniline aine peamiselt mulla pindmisse kihti. Mulla orgaanilise aine bilanss: Orgaanilise aine sisaldus ja varu mullas on pidevalt muutuvad. Samaaegselt toimub orgaanilise aine ladestumine ja ka kadu. Võimalik eristada kolm orgaanilise aine bilansi (ladestumine-kadu) taset: 1) Tasakaaluline orgaanilise aine sisaldus 2) Orgaanilise aine kuhjumine 3) Orgaanilise aine sisalduse vähenemine.
16. Orgaanilise aine muundumised mullas ja seda mõjutavad tegurid.
Mulla pinnale ja mulda ladestunud taimejäänused alluvad mitmesugustele muutustele. Lõpuks võib orgaaniline aine laguneda lihtsateks ühenditeks (CO2, H2O ja mineraalsoolad). Orgaanilise aine lagunemist mineraalseteks ühenditeks nimetatakse mineralisatsiooniks. Mulla orgaanilise aine lagunemise kiirus ja iseloom sõltuvad mitmest tegurist: 1. Õhustatusest ehk aeratsioonist: Aeroobne lagunemine (kõdunemine) – lõppsaaduseks lihtsad ühendid. Kiire lagunemine; Anaeroobne lagunemine – mittetäielik lagunemine ja mitmesuguste vaheproduktide kuhjumine. 2. Orgaanilise aine koostisest – kõige kiiremini lagunevad veeslahustuvad süsivesikud (suhkrud) ja valgud ning kõige aeglasemalt ligniin. 3. Niiskusest lagunemiskeskkonnas – niiskus suurendab taimejäänuste lagunemise kiirust seni, kui on olemas küllaldane õhu juurdepääs. 4. Temperatuurist – temperatuuri tõus 10ºC võrra suurendab lagunemise kiirust 2…3 korda. Optimaalne temperatuur on 20…35ºC. 5. Mulla reaktsioonist – happelises keskkonnas lagundajateks peamiselt seened ja neutraalses keskkonnas bakterid . 6. Mulla füüsikalistest, keemilistest ja füüsikalis-keemilistest tingimustest – näiteks suure savisisaldusega muldades on lagunemine aeglasem kui kergemates muldades. 7. Mulla bioloogilisest aktiivsusest.
17. Orgaanilise aine vormid mullas.
Ehituselt ja välisomaduste põhjal jaotatakse orgaaniline aine mullas kaheks: 1) Mittespetsiifiline orgaaniline aine – lagunemata ja poollagunenud taimsed ja loomsed jäänused. 2)Spetsiifiline orgaaniline aine – huumus. Huumus on tumepruun või must amorfne mass, mis on tugevasti seotud mulla mineraalosaga ega ole sealt mehaaniliselt eraldatav. Sisaldab toitaineid. Kuna parasniisketes muldades moodustab huumus 85…95% orgaanilise aine massist, siis sageli nimetatakse selleks kogu mulla org. ainet.
18. Huumuse omadused ja koostis.
Huumuse omadused: värvus – tumepruun kuni must, happeline, C-sisaldus 40..70%, N-sisaldus 2,5…5%. Huumuse põhimassi moodustavad nn. huumusained, mis jaotuvad kolme rühma: 1. Humiinhapped – must läikiv pulber, leelismetallidega (Na, K) reageerides annavad soolasid (humaate), mis lahustuvad kergesti vees. Humiinhapped ei ole individuaalsed ained. 2. Fulvohapped – Mulla kõige liikuvamad huumusained ja tugevasti happelise reaktsiooni tõttu mõjustavad oluliselt mulla mineraalosa. 3. Humiinained (humiin ja ulmiin) – moodustavad huumuse kõige vatsupidavama osa, mis ei lahustu keemiliselt.
19. Humifikatsioon.
Huumusainete teket nimetatakse humifikatsiooniks, mis on iseloomult sünteetiline protsess, kus toimub lihtsamatest ühenditest keerulisemate moodustamine. Toimub mikroorganismide otsesel osavõtul. Faktorid, mis mõjustasid orgaanilise aine lagunemist, mõjutavad ka huumuse teket. Kõige rohkem tekib huumusaineid siis, kui mullas kas samaaegselt või vahelduvalt esineb nii aeroobne kui ka anaeroobne lagunemine.
20. Orgaanilise aine tähtsus ja mõju mulla omadustele.
1. Orgaaniline aine, eriti huumushapped, on tähtis tegur kivimite murenemisel, mulla mineraalosa lagunemisel ja ainete migratsioonil. 2. Orgaaniline aine, eriti huumus, parandab mulla füüsikalisi omadusi. 3. Huumusainetest sõltuvad mulla füüsikalis-keemilised omadused. 4. Mulla orgaaniline aine, eriti huumusained, on taimedele peamiseks toiteelementide ja süsihappegaasi allikaks. Huumusained mõjuvad kõrgematel taimedel kasvustimulaatoritena. 5. Orgaaniline aine on energia allikaks mullaelustikule (edafon). 6. Mulla orgaaniline aine suurendab mulla enesepuhastamisvõimet ja tagab mulla sanitaarse kaitse.
21. Huumusesisalduse hindamise skaala, optimaalne sisaldus, kriitiline sisaldus.
Huumusesisalduse hindamise skaala huumushorisondis:
2,5…3,5% keskmine
alla 1,5% väga madal
3,5…5% kõrge
1,5…2,5% madal
üle 5% väga kõrge
Parasniisketes tingimustes oleks põllumulla optimaalne huumusesisaldus 2,5…3,5%. Ajutiselt liigniiskete (gleistunud) analoogide korral on huumusesisaldus tavaliselt 1…2% võrra suurem. Alaliselt liigniisketel (gleimuldadel) muldadel tekib nn. toorhuumuslik horisont , sisaldades rohkesti orgaanilist ainet, mis on pooleldi lagunenud ja halvasti kinnitunud mulla mineraalse osaga. Sel juhul on õigem väljendada orgaanilise aine, mitte huumusesisaldust.
22. Huumusesisalduse reguleerimise võimalused.
• Orgaanilise aine juurdeviimine mulda – sõnnik (40 t/ha=0,1% suurem Hu%), haljasväetised.
• Liblikõieliste kultuuride kasvatamine – juurtel asuvad mügarbakterid seovad õhulämmastikku. Ristiku või lutserni kaheaastase kasvatamise järel tõuseb mulla Hu% 0,2…0,4%.
• Huumusetekke optimaalsete tingimuste tagamine – näiteks muldade lupjamisel seotakse huumushappeid.
23. Eesti muldade huumusesisaldus.
Looduslikud mullad (rohumaade ja metsa) on huumuserikkamad, kui samad mullad haritaval maal. Eesti haritava maa huumuse sisalduse analüüs 1965-1986a. selgitas, et ½ mullad sisaldasid kuni 3% huumust. Kõige huumusrikkamad mullad on loopealsetel levivad mullad: paepealsed ja rähkmullad. Kõige huumusevaesemad on erodeeritud (nõlvadelt ärakantud) mullad ja happelised tugevalt leetunud liivmullad.
24. Mulla elustiku jaotus ja tähtsus.
Tähtsamad organismid mullas: 1) Mikroorganismid a) bakterid - mullas on kõige enam aeroobseid, heterotroofseid baktereid. b)seened - osalevad aktiivselt org.aine mineralisatsiooniprotsessis ja huumuse tekkimisel. c) kiirikseened - lagundavad tselluloosi ja ligniini. d) vetikad - rikastavad mullavett hapnikuga. e) samblikud. 2) Algloomad - heterotroofid. Viburloomad, ripsloomad, juurjalgsed, amööbid. Reguleerivad mulla mikroorganismide arvukust. 3) Selgrootud. a) vihmaussid - parandavad mulla omadusi, segavad mullamassi. b) ümarussid - toituvad lagunemata org.ainest. c) hooghännalised - tähtsad sõnniku lagundajad. d) lestad - peenestavad org.ainet ja rikastavad mulda oma ensüümidega. 4) Putukad – siplegad, kiletiivalised. 5)Selgroogsed-närilised, mullamutt.
25. Mullaprofiili morfoloogilised tunnused.
Tüsedus - kõigi horisontide leviku ulatus maapinnalt lähtekivimi ülemise piirini. Horisontide ülemineku iseloom - aeglane...järsk. Horisontide värvus. Tuleb arvestada mulla niiskust, mida niiskem seda tumedam paistab. Munsell´i värviskaala. Mulla tihedus - tahkete osakeste paiknemine üksteise suhtes. Tihedusastmed: 1. väga tihedad mullad (üksikteralised savid). 2.tihedad mullad (raske liivsavi,savi). 3.kobedad mullad (struktuursed savid, liivsavid, huumusrikkad saviliivad). Mulla struktuursuse all mõistetakse mulla omadust pudeneda mitmesuguse suuruse ja kujuga agregaatideks (sõmerateks). Võivad olla erineva kujuga: teraline, pähkeljas, tompjas, pankjas jne. Liivadel struktuursus puudub. Uusmoodustiste esinemine - tekkinud mullatekkeprotsessi tagajärjel mulla tahketele osakestele või nende vahele. Keemilised ja bioloogilised uusmoodustised. Lisandite esinemine - taimsed või loomsed jäänused, inimtegevusega mulda sattunud võõrkehad.
26. Mullaprofiili horisondid.
O metsakõduhorisont – mitmesuguses lagunemisstaadiumis olevatest varisenud taimeosadest koosnev alla 10 cm tüsedune orgaanilise aine kiht.
T turbahorisont – alaliselt liigniisketes tingimustes mullapinnale ladestatud taimejäänustest koosnev kiht. Jaotatakse T1, T2, T3 (vastavalt halvasti, keskmiselt ja hästi lagunenud turvas) ja (raba-, siirde- või madalsooturvas) allhorisontideks.
A huumushorisont – mulla mineraalse osa pealmine kiht kuivades, parasniisketes või ajutiselt liigniisketes tingimustes, mis on huumusainete akumulatsiooni tõttu muutunud tumedaks
AT toorhuumuslik horisont – liigniiskete muldade ülemine orgaanilise aine akumulatsiooni kiht, kus on tegemist turvastumisega.
El eluviaalhorisont – väljauhtehorisont, lessiveerunud horisont
Ea leethorisont – väljauhtehorisont, valkja, helehalli või kollakashalli värvusega, leetumise tagajärjel saviosakestest, kergesti lagunevatest mineraalidest ja keemilistest ühenditest vaesunud horisont.
El_ näivleetunud horisont (glossic) – väljauhtehorisont, on kujunenud raskemal lõimisel asuvate kergemate lõimiste alumises osas või vahetult lõimiste ülemineku alal ülagleistumise tagajärjel.
Bw metamorfne sisseuhtehorisont (cambic) – akumulatsioonihorisont, on moodustunud mulla mineraalse osa murenemisproduktide ja taimsest materjalist pärinevate tuhaelementide kuhjumisel kohapeal ja nendest sekundaarsete savimineraalide tekkel.
Bt tekstuurne sisseuhte- e. illuviaalhorisont – on tekkinud ülemistest horisontidest savi ja ibeosakeste sisseuhtel eluviaalhorisondi horisondi alla.
Bh huumus-illuviaalhorisont – on tekkinud leethorisonti läbinud liikuvate huumusainete akumulatsioonil leethorisondi alla. Tekib kerge lõimisega muldadel.
Bs raud-illuviaalne horisont (spodic) – on tekkinud leetumise tagajärjel akumuleerunud Fe- ja Al-orgaaniliste komplekside kuhjumisel leethorisondi alla.
Bhs huumus-raudilluviaalne horisont – s.o. segatekkega horisont
Baf amorfse raua akumulatsioonihorisont – on tekkinud huumus- ja näivleetunud horisondi vahele kristalliseerumata (s.o. amorfsete) rauaühendite akumulatsioonil.
B sisseuhte- e. illuviaalhorisont – on kasutusel juhul, kui sisseuhte iseloomu ei täpsustata. On tekkinud saviosakeste, huumuse, rauaühendite või murenemisproduktide akumulatsioonil kohapeal või nende sisseuhtel ülemistest horisontidest.
C mulla lähtekivim – on mullatekkest praktiliselt mõjustamata materjal, milles ei toimu mulla mineraalse ja orgaanilise osa ümberpaigutusi ega muundumisi.
R aluskivim – varasematest geoloogilistest ajastutest pärinevad mullatekkest mõjustamata kivimid (liivakivid, savid, paas, dolomiit jt.).
G gleihorisont – alaliselt liigniisketes tingimustes taandumisprotsesside tulemusena tekkinud sinakas- või rohekashall horisont, milles esineb sageli oksüdatsioonil tekkinud roostevärvi laike.
g gleistunud horisont – kasutatakse indeksina põhihorisondi tähistuse juures. On ajutise liigniiskuse tingimustes tekkinud glei- ja roostelaikudega horisont
(g) gleistumistunnustega horisont – Tähistab horisondis erinevaid lühiajaliselt liigniisketes tingimustes tekkinud üksikuid gleilaike ning roostetäppe.
27. Mulla kolloidid, nende jaotus ja tähtsus.
Kolloidideks nim osakesi, mille läbimõõt on vahemikus 0,001 mm1...10. Kolloidide jaotus tekke alusel: 1) Mineraalsed kolloidid - tekivad kivimite ja mineraalide murenemise käigus. 2) Orgaanilised kolloidid - tekivad loomsete ja taimsete jäänuste muundumisel. 3) Orgaanilis -mineraalsed kolloidid - tekivad mineraalsete ja orgaaniliste kolloidide vaheliste reaktsioonide käigus mullatekkeprotsessis. Veel eristatakse: happelised ehk atsidoidsed kolloidid, aluselised ehk basoidsed kolloidid, sõltuvalt keskkonna reaktsioonist kas happelised või aluselised e amfoteersed kolloidid.
28. Sool, geel, koagulatsioon.
Kolloidide esinemisel hajutatult nimetatakse seda kolloidlahuseks ehk sooliks. Kui kolloidid esinevad koondunult, siis nimetatakse seda geeliks (sültjas, helbetaoline mass). Kolloidide omavahelist liitumist ja sadenemist nimetatakse koagulatsiooniks (sool ↔ geel). Enamik mullas olevaid kolloide on koaguleerunud olekus.
29. Mulla neelamisvõime.
Mulla neelamisvõime on mulla omadus siduda mitmesuguseid tahkeid, vedelaid ja gaasilisi aineid, mis satuvad kokkupuutesse mulla tahke faasiga seal ringleva vee ja õhu kaudu. Mulla neelamisvõimel on väga suur tähtsus muldade viljakuse kujundamisel ja taimede toitumisel.
30. Mulla neelamisvõime liigid.
1. mehaaniline neeldumine (muld käitub sõelana). 2. füüsikaline neeldumine on tingitud kolloidide pinnaenergiast. 3. keemiline neeldumine – mullalahuses olevad lahustunud taimetoitained lähevad üle mingi keemilise reaktsiooni tulemusel mittelahustuvasse vormi. 4. bioloogiline neeldumine. Taimed ja mikroorganismid võtavad toiteelemente oma organismi ülesehituseks. 5. füüsikalis-keemiline ehk asendusneeldumine – on mulla võime vahetada mulla tahkes faasis (kolloididel) leiduvate ioonide mõningat osa ekvivalentse hulga lahuse ioonide vastu.
31. Neeldunud katioonid ja anioonid mullas.
Katioonid: 1. Neeldunud alused: Ca+2, Mg+2, K+, Na+, NH4+. Tähistus – S. 2. Neeldunud vesinik ja alumiinium : H+, Al+3. Tähistus – H. Anioonid: H2PO4-, HPO4-2, PO4-3, SO4-2, HCO3-, CO3-2; vähem Cl-, NO3-.
32. Mulla neelamismahutavus.
Iseloomustab mulla neelavat kompleksi ja on üks mullaviljakuse näitaja. Neelamismahutavuse (T) all mõistetakse 100 g mulla poolt maksimaalselt neelatud ioonide hulka. Väljendatakse milligramm ekvivalentides. Kujutab endast neeldunud aluste (S) ja neeldunud vesiniku ja alumiiniumi (H) summat .
T=H+S (mg ekv/100 g)
33. Küllastusaste
Küllastusaste (V) näitab kui mitu protsenti neelamismahutavusest moodustavad neeldunud alused.
V=S/T*100 (%) Mida väiksem on mulla küllastusaste, seda rohkem on muld vaesunud alustest ja halvem on viljakus. Kui V75, siis muld tavaliselt lupjamist ei vaja.
34. Mulla happesuse liigid ja reaktsioon.
Mulla happesus jaotatakse: Aktiivne hapesus (põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid) ja potentsiaalne happesus, mis jaguneb a) asendushappesus b)hüdrolüütiline happesus.
Muldade liigset happesust on võimalik vähendada lupjamisega. Happeliste muldade lubjatarvet väljendatakse CaCO3-na t/ha kohta. Mulla reaktsiooniks nimetatakse vesinik- ja hüdroksiidioonide kontsentratsiooni vahekorda . Neutraalse reaktsiooni korral on H+ ja OH--ioonide hulk võrdne, happelise reaktsiooniga mullas on ülekaalus vesinikioonid, leeliselise reaktsiooni korral aga hüdroksiidioonid.
35. Mulla puhverdusvõime.
Mulla puhverdusvõime on mulla võime vastupanna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutud reaktsiooni muutusele. Mulla puhverdusvõimet põhjustab tema neelav kompleks ja mullas leiduvate nõrkade hapete soolad koos vastavate hapetega ning karbonaatsetes muldades leiduvad karbonaadid. Mida rohkem on mullas kolloide, seda suurem on mulla puhverdusvõime. Puhverdusvõime sõltub mulla neelamismahutavusest, küllastusastmest, huumusesisaldusest, lõimisest jt. mulla omadustest. Mulla puhverdusvõime ja ka neelamismahutavuse suurendamiseks kasutatakse orgaanilisi väetisi ja happeliste muldade lupjamist.
36. Tahke faasi tihedus ja mulla lasuvustihedus.
Tahke faasi tihedus (De) on mulla tahke faasi 1cm3 kaal grammides. Sõltub mulla koostisest.
Mulla lasuvustihedus (Dm) on 1 cm3 kuiva loodusliku ehitusega mulla kaal grammides. Dm on tavaliselt väiksem ülemistes horisontides. Mulla paisumise tulemusena kevadel Dm väheneb ja suvel mulla kuivades suureneb.
37. Mulla poorsus.
Mulla üldpoorsus (Pü) on mulla tahkete osakeste vahel olevate pooride summaarne maht protsentides rikkumata ehitusega mulla üldmahust. See on tähtsaim mulla omadus, mis eristab mulda massiivsest kivimist. Sellest oleneb mulla vee- ja õhusisaldus ning vahekord. Sõltuvalt pooride läbimõõdust eristatakse veel: Kapillaarne poorsus - poorsuse see osa, mis esineb kapillaarsete õõntena. Need poorid täituvad mulla niiskumisel veega. Mittekapillaarne poorsus- on üldpoorsuse ülejäänud osa, mille moodustavad suuremad õõned mullas ja need poorid, mis on tavaliselt täidetud õhuga
38. Mulla eripind
Mulla eripind on 1 grammi kuiva mulla tahkete osakeste summaarne välispind ruutmeetrites. Sõltub peamiselt mulla lõimisest, huumuse- ja kolloidide sisaldusest.
39. Mulla füüsikalis-mehaanilised omadused.
Omadused, millest sõltuvad mullaharimistööd, harimisküpsus jne.
Plastilisus on mulla omadus väliste jõudude mõjul ilma purunemata muuta oma kuju ning säilitada seda pärast välise jõu lakkamist. Omane vaid niiskele mullale. Kleepuvus on mulla omadus niiskes olekus kleepuda mitmesugustele esemetele. Suureneb veesisalduse tõustes. Sidusus on mulla omadus vastu panna välismõjudele, mis püüavad mullamassi osakesi üksteisest mehaaniliselt lahutada. Paisuvus on mulla omadus niiskumisel oma mahtu suurendada. Vastupanu deformatsioonile on mulla omadus vastu panna mitmesuguste välisjõudude survele, mille tulemusena ta lõpuks deformeerub. Survet , mille puhul endine kuju ei taastu, nim elastsuse piiriks. Survet, mille puhul mulla kuju puruneb, nim kõvaduse piiriks. Mulla küpsus on mulla seisund, mille korral ta sobiv harimiseks.
40. Mullavee liigid.
Keemiliselt seotud vesi- savimineraalide, huumuse, kristallide koostises, ei ole taimede poolt omastatav. Tahke vesi mullas esineva jääna. Veeaur- sisaldus väike, kuid liikuvuse tõttu tähtis. Liikumine võib toimuda passiivselt e liikuva õhuvooluga või aktiivselt tänu rõhkude erinevusele. Füüsikaliselt nõrgalt seotud vesi e kilevesi on samuti seotud mullaosakeste ümber molekulaar-jõudude mõjul, kuid palju nõrgemalt kui hügroskoopsusvesi. Vaba vesi. Siia kuulub kapillaar-jõudude mõjul mullas liikuv kapillaarvesi ja raskustungile alluv gravitatsioonivesi. Kapillaarvesi:
pendulaarne vesi omane jämeda mehaanilise koostisega muldadele, kus ühtset kapillaarset süsteemi moodustavad poorid puuduvad. sorbtsiooniliselt suletud kapillaarvesi omane raske lõimisega muldadele. rippuv kapillaarvesi tekib pindmistes mullahorisontides pärast sademeid. toetuv kapillaarvesi tõuseb kapillaarjõudude mõjul põhjaveest üles. Gravitatsioonivesi: nõrguv gravitatsioonivesi mittekapillaarsetesse pooridesse sattunud vett ei hoia kapillaarjõud kinni ja see liigub raskustungi jõul allapoole. toetuv gravitatsioonivesi- kui nõrguv gravitatsioonivesi jõuab vett läbilaskmatu kihini, siis moodustub põhjavesi. Kaldus vettpidaval kihil tekkinud liikuv põhjavesi on seisva põhjaveega võrreldes mineraalaineterikkam. Kahekihilise lõimisega muldadel, kus ülemised horisondid on kergema lõimisega kui sisseuhtehorisont, võib tekkida nn ülavesi. Erineb põhjaveest oma lühiajalise ja perioodilise esinemise poolest.
41. Toetuva kapillaarvee tõus.
ehk kapillaarvöötme tüsedus sõltub peamiselt mulla või pinnase lõimisest, mehaanilise koostise ühtlikkusest või kihilisusest. Kõige väiksem on kapillaarvöötme tüsedus liivmuldadel ning kõige tüsedam raskema lõimisega ühekihilistes struktuursetes muldades. Maksimaalne kapillaarvöötme tüsedus: liivades kuni 0,5 m; saviliivades 1…1,5 m; keskm. liivsavides 2,5…3 m; rasketes liivsavides 3…3,5 m; rasketes savides 4…6 m. Mida kergem lõimis, seda kiiremini saavutatakse maksimaalne kap.vöötme tüsedus.
42. Mulla veemahutavuse liigid.
1. Maksimaalne adsorbtsiooniniiskus – Wma. Suurim veehulk, mida muld suudab veeaurust adsorbeerida alla 40% relatiivse õhuniiskuse juures. 2. Maksimaalne hügroskoopsus – Wmh. Suurim veehulk, mida muld suudab veeaurust siduda peaaegu täielikult küllastunud õhust (relat. niiskus 94%). 3. Närbumispunkti niiskus – Wnärb. On mulla niiskus, mille juures taimed närbuvad. 4. Kapillaarvee katkemise niiskus – Wkk. Esineb ainult liivsavides, savides langeb see kokku väliveemahutavusega. 5. Väliveemahutavus – Wv. Suurim rippuva kapillaarvee hulk, mida muld suudab kinni pidada. 6. Kapillaarne veemahutavus – Wk. Kapillaarvöötmes olev toetuva kapillaarvee hulk. 7. Täielik ehk maksimaalne veemahutavus – Wmaks. Suurim vee hulk, mis mullas võib leiduda, kõik poorid on veega küllastunud. Wmaks=(Pü:Dm)+0,44Wmh
43. Taimede poolt omastatav vesi.
Taimede poolt kergesti omastatav vesi moodustab selle osa mulla veest, mis ületab välivee-mahutavuse (Wmaks–Wv). Kuna see vesi allub automorfsetes muldades gravitatsioonile, siis on see vesi mullas väga liikuv ja vähepüsiv. Tavaliselt on põuakartlikes ja parasniisketes muldades see osa mulla pooridest täidetud õhuga. Et taimed oleksid optimaalselt vee ja õhuga varustatud, peab mulla veesisaldus olema väliveemahutavuse ja kapillaarvee katkemise niiskuse piires (Wv–Wkk).
44. Aktiivveemahutavus. Eesti haritava maa OVD.
Aktiivveemahutavus ehk omastatava vee diapasoon (OVD). See näitaja kajastab taimede poolt omastatava vee hulka, mida muld suudab varakevadel pärast lume sulamist või rohkeid sademeid kinni hoida. Parasniisketes ja põuakartlikes muldades on see välivee-mahutavuse ja närbumispunkti vahe (Wv-Wnärb), liigniisketes muldades aga kapillaarvee-mahutavuse ja närbumispunkti vahe (Wk-Wnärb). Meetrise mullaprofiili OVD moodustab põuakartlikes muldades 120-160 mm, parasniisketes muldades 190-230 mm ja liigniisketes muldades võib see olenevalt kuivendus-seisundist ületada 280-300 mm.
45. Mulla veerežiimi tüübid.
Läbiuhtumise tüüpi veerežiim. Iseloomulik iga-aastane muldade läbiuhtumine kuni põhjaveeni. Aastane sademete hulk ületab aurumise. On iseloomulik Eesti tingimustele. Mitteläbiuhtumise tüüpi veerežiim. Muldade läbiuhtumine puudub. Sademete veed immutavad läbi ainult mulla ja lähtekivimi ülemise osa. Mullaveel puudub ühendus põhjaveega. Vahel on nn. surnud horisont. Iseloomulik stepiala muldadele. Aurumise tüüpi veerežiim. Aurumine ületab sademete hulga. Põhjaveed pärit kaugemalt, põhjavee piir mullapinna lähedal. Kapillaarvööde ulatub mulla pinnani.
Iseloomulikud soolakumullad.
46. Mulla niiskusrežiimi jaotus.
Mulla niiskusrežiim iseloomustab mingil konkreetsel ajahetkel mulla veega varustatust kvalitatiivsest aspektist lähtudes, sõltuvalt vee liikuvusest ja omastatavusest. Praktikas kasutatakse mulla niiskusrežiimi iseloomustamisel järgemist jaotust: põuakartlikud; parasniisked; nõrgalt liigniisked (ajutiselt) – gleistunud mullad; tugevasti liigniisked (alaliselt) – gleimullad; ebastabiilne – kahekihilise lõimisega muldadel põhjustatud nn. ülaveest. LP mullad.
47. Mulla õhk –ja õhurežiim.
Mulla õhurežiimi all mõistetakse mulla õhuläbilaskvuse, õhumahutavuse ja õhuvahetusega seotud nähtusi. Mullaõhu moodustavad: atmosfäärist mulda tunginud gaasid; biokeemiliste protsesside mõjul mullas tekkinud gaasid (ammoniaak, süsihappegaas jt). Mulla õhustatus ehk aeratsioon sõltub mulla poorsusest ja niiskusest, mis omakorda sõltub mulla tüübist, struktuursusest jms. Mullaõhu koostis erineb atmosfäärse õhu koostisest, sisaldades rohkem süsihappegaasi. Õhuvahetus atmosfääri ja mullaõhu vahel on tähtis, kuna sellega saavad taimejuured ja aeroobsed mikroorganismid vajalikku hapnikku ja taime maapealsed osad süsihappegaasi. Õhuvahetus peab toimuma keskmiselt iga tunni aja tagant. Sõltub: • mulla omadustest (õhumahutavus, läbilaskvus) • välistest teguritest (temperatuur, sademed, õhurõhk, tuul jt). Kui mullaõhu hapnikusisaldus langeb alla 10..15%, siis taimede juurestik ei arene normaalselt. Õhurežiimi reguleerimise võtted: • agrotehnilised (mulla-kooriku purustamine, orgaanilise aine lisamine, künnikihi aluste horisontide sügavkobestamine) • hüdromelioratiivsed (kuivendamine, niisutamine).
48. Hapendus-taandusrežiim mullas.
Selle all mõistetakse mulla õhu-, vee- ja soojusrežiimi koosmõjust tulenevaid hapendus- ja taandus-reaktsioone mullas. Mullas esineb mitmeid erinevaid hapendus-taandussüsteeme, kuid tähtsaim neist on hapniku hapendus-taandussüsteem. Hapniku taandus- ja hapendusreaktsioonide vahekord mullas sõltub eelkõige mulla õhusisaldusest, koostisest ja mullalahuse hapnikusisaldusest. Hapendumis-protsessid võivad olla pöördumatud või pöörduvad (Fe ja Mn). Õhurikkas ja soojemas keskkonnas on ülekaalus hapendusprotsessid ning jahedates ja liigniisketes tingimustes taandusprotsessid.
Hapendumine FeO → Fe2O3 (toimub hapniku liitmine ja elektroni loovutamine). Taandumine Fe2O3 → FeO (toimub hapniku loovutamine ja elektroni liitmine).
49. Hapendus-taanduspotentsiaal, hapendus-taandusindeks.
Hapendus-taanduspotentsiaal (Eh) – iseloomustab hapendus-taandusrežiimi vahekorda
mullas. Mõõdetakse millivoltides. Kui Eh on alla 200, siis ülekaalus on taandumisprotsessid. Enamasti on taandunud ühendid taimedele toksilised. Kui Eh on üle 400, siis on mullas ülekaalus hapendustingimused. Taimede kasvuks optimaalne Eh on 400…600 mV. Eh üle 700 mV juures on muld ülimalt õhurikas ja läbikuivanud. Hapendustaandusindeks rH=Eh/29+2pH. Kui rH5cm) huumushorisont. Tüüpprofiil: (O)-A-E-B-C. Viljakus on keskmine või alla selle. Suhteliselt hästi sobivad neile muldadele rukis, kartul ja oder, veidi halvemini kaer, nisu ja põldhein. Hästi sobivad lupiin ja tatar.
G – Gleimullad
Levik: Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas. Esineb alaline liigniiskus . Ülemiseks horisondiks kas toorhuumuslik AT-horisont või
turvastunud kõduhorisont tüsedusega alla 10 cm. Mullaprofiil on allpool tugevasti gleistunud, moodustades teatud sügavusest alates gleihorisondi (G). Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks, kergema lõimisega eeskätt heintaimedele. Näivleetunud ja leetunud gleimullad sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale.
75. Eesti agromullastiku valdkonnad.
Karbonaatsete ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja- ja Loode-Eestis ning saartel. Moodustab 31,8% maismaast. Aluskivimiks paas, lähtekivimiks valdavalt valkjashall rähkmoreen.
Leostunud ja leetjate muldade valdkond Kesk-Eestis (17,2%). Eesti viljakaimate muldade piirkond. Lõuna-Eesti leetunud ja näivleetunud muldade valdkond (20,7%). Lähtekivimi karbonaatsus väheneb pidevalt lõunasuunal. Peamiselt happelised mullad ja keskmisest toitainetevaesemad mullad, vajavad lupjamist ja väetamist. Glei –ja lammimuldade valdkond Lääne-Eestis (7%). Piirkonna mullastik sobilik eelkõige heintaimede kasvatamiseks, piimatootmiseks. Leetunud, leetunud soostunud ja soomuldade valdkond Vahe-Eestis (6,8%). Väheviljakate muldade piirkond, eriti lõunapoolses osas. Leetunud, leetunud soostunud ja soomuldade valdkond Peipsi ääres (8%). Väheviljakad, happelised, liigniisked, toitainetevaesed mullad. Traditsioonilise põllumajandustootmise arendamiseks vähesobivad ja suurt tähtsust ei oma. Kiviste leetunud muldade valdkond peakalda ja mereranniku vahelisel alal põhjarannikul (3,5%). Happelised, toitainetevaesed, kivised mullad. Erodeeritud muldade valdkond Kagu-Eesti moreenkuplistikul (5%). Mullastik äärmiselt varieeruv.
76. Muldade üldine jaotus kasutussobivuse alusel.
Mitteharitavad mullad – looduslikud rohumaad ja metsamaa. Kh´, K´, Gh`, Gh1, Gk1, L(k), L, LG, LG1, S, R. Haritavad mullad: a) Head põllutüübilised haritavad maad – A agrorühm. Universaalse kasutussobivusega mullad. b) Keskmised põllutüübilised haritavad maad – B agrorühm. Universaalse või piiratud kasutussobivusega mullad. c) Rohumaatüübilised haritavad maad – C agrorühm. Piiratud kasutussobivusega mullad. Agrorühmad jagunevad omakorda 29 allrühma. Igasse allrühma kuulub rida lähedaste omadustega muldi.
77. Muldade harimiskindlus.
Mullaharimise tõttu potentsiaalse viljakuse vähenemise järgi hinnatakse muldade harimiskindlust. Muldade jaotus harimiskindluse alusel: • Harimiskindlad mullad. Võib kasvatada intensiivset mullaharimist nõudvaid kultuure. Erosiooni ei esine ja mulla struktuursus on vastupidav. • Piiratud harimiskindlusega mullad. Intensiivset mullaharimist kultuuride kasvatamine on lubatav, kuid nende vahekord heintaimedega peab olema selline, mis tagab potentsiaalse viljakuse suurenemise või säilimise. Erosiooniohtlikud mullad • Harimisõrnad mullad. Intensiivne harimine põhjustab potentsiaalse viljakuse olulist vähenemist, mille tulemusena võivad mullad muutuda põllumajanduslikult kasutamiskõlbmatuks. Erodeeritud mullad.
78. Muldade haritavus.
Kergelt haritavad mullad: kivivaba liiv ja sl-mullad tasastel aldel, samuti turvastunud ja turvasmullad, mis on hästi kuivendatud. Keskmiselt haritavad mullad: keskmise lõimisega kivivabad või nõrgalt kivised mullad tasastel või nõrgalt kallaklikel aladel ja hästi kuivendatud poolhüdromorfsed mullad. Raskelt haritavad mullad: tugevasti kivised ja rähksed mullad, rasked ls- ja s-mullad, puudulikult kuivendatud või kuivendamata poolhüdromorfsed ja hüdromorfsed mullad ning tugevasti kallaklikud alad.
79. Muldade degradatsioon ja kaitse.
Degrad.- erinevad protsessid, mis põhjustavad mulla viljakuse ja kasutussobivuse halvenemist. Jaotus: 1. ehitusdegrad.; 2. olmededegrad.; 3. masindegr.; 4. looduslik degrad.; ebaõidetest agrotehnoloogiatest tulenev degrad. Degr-i protsessid: füüsikaline : erosioon (muldade erisiooni vältimiseks tuleb valida maakasutusviis, kus taimkate oleks võimalikult tihe ja aastaringe; metsaaladel tuleb vältida lageraiet); tihenemine (masinatega liigsest tallamisest); soostumine (maaparandussüsteemide ebapiisav hooldamine); soomuldade kahanemine(turvasmuldade kuivendamise ja intensiivse harimise). Keemiline: hapestumine ; leelistumine (mullareaktsiooni märgatav tõus); saastumine raskemetallidega; sooldumine. Bioloogiline: mulla bioloogilise aktiivsuse langus.
80. Mullastikukaardid- ja andmebaasid.
Eestis alustati suuremõõtkavalist mullastiku kaardistamist (M 1:10000, 1:5000) 1945. Digitaalne mullastiku kaart koos andmebaasiga kogu territooriumi kohta valmis 2001.a. jaanuaris. Digitaalkaart koostatati 1:10 000 mõõtkavas, Eesti Põhikaardi koordinaatsüsteemis (Lambert-EST) ning vormistati aluskaardina kasutatavaile rasterkujul olevaile katastrikaardi lehtedele (mõõtudega 50*50 cm). Samaaegselt digitaalkaardiga koostatud süstematiseeritud andmebaas , mis on ühildatav Maa-ameti
kasutuses olevate infosüsteemidega anti Maa-ametile üle andmekandjal (CD). Graafilised andmed ehk digitaalsel kujul olev mullastiku kaart on MicroStation või MicroStation *.dgn formaadis ja mullastiku andmebaas MS Access formaadis ning andmebaasi mahu olulisel suurenemisel on võimalus konverteerida andmeid teistesse andmebaasi programmidesse. Hetkel on Eesti mullakaart ja mullaandmebaas saadaval kolmes erinevas vektroformaadis: MicroStation, MapInfo, ArcView. Sisalduv info: 1. Mulla kaardistamisüksused (tähistatud mulla šifriga). 2. Mulla lõimis, kas ühe või mitmekihilisena. Viimasel juhul koos kihtide tüsedusega. Lõimis esitatakse koos koreselisuse (peenkivisuse) astmega. 3. Mulla huumuslike horisontide või turbahorisondi , metsas ka metsakõduhorisontide tüsedus. 4. Suurkivisuse aste. 5. Mulla perspektiivboniteet. Ainult haritavate muldade kohta.
81. Maailma põllumajanduse suundumused.
82. Roheline revolutsioon .
Jõuline uute ja produktiivsete taimesortide juurutamine kolmanda maailma maades 1950–1975. Uued sordid suurendasid tootlikkust paljudes põllumajandusharudes, ent see toimus ebavõrdsuse ja maata elanikkonna hulga suurenemise ning keskkonnakahju hinnaga. Uued sordid eeldasid spetsiaalset agrotehnikat, mineraalväetisi, taimekaitset jm, ka nende ikaldusoht oli suurem kui traditsiooniliste sortide puhul. R. r-st on saanud näide selle kohta, kuidas tehnoloogialahendused ei saa toimida lahus sotsiaal- ja majanduskeskkonnast.
83. Eesti maakasutuse struktuur, kultuuride kasvupinnad.
84. Muutused Eesti taime- ja loomakasvatuses 20. sajandil.
Eesti Vabariigi perioodil toimusid põllumajandustootmises, mis senini oli olnud valdavalt ekstensiivne, suured ümberkorraldused. Sajandivahetusel moodustas põllukultuuride kasvupind ligikaudu 600 tuhat hektarit. 1919. aastal oli Eestis haritavat maad 795 tuhat hektarit. Järgneva kahekümne aasta kestel suurenes kultuuride kasvupind ligikaudu 1,5 korda. Eesti iseseisvumise järgselt moodustas teravilja ja kartuli kogusaak vastavalt 438 tuhat ja 712 tuhat tonni aastas. Eesti iseseisvusperioodi lõpuks suurenes teravilja kogutoodang 33% ja kartuli kogusaak 21%. Eesti põllumajanduse prioriteediks sai kõrgekvaliteediliste loomakasvatussaaduste tootmine. Seetõttu suurenes 1930.aastaks veiste arv 35% ja lehmade arv isegi 66%. Seakasvatuse märgatav intensiivistamine algas mõnevõrra hiljem. Taimekasvatussaaduste osatähtsus meie põllumajanduse kogutoodangus langes mõne aastaga ligikaudu 20%. Mõningase korrektsiooni tegi meie põllumajandustootmise struktuuris 30.-ndate aastate maailmamajanduse langus. Taasiseseisvumise perioodil hakkas taime- ja loomakasvatuse osatähtsus taas vähenema.
85. Väetiste kasutamine ja toiteelementide (NPK) bilanss Eesti muldades.
86. Põllumajanduskultuuride saagipotentsiaal ja selle realiseerumine Eestis.
Saagipotentsiaali realiseerumine tootmises sõltub konkreetsetest mullastik-klimaatilistest tingimustest, majanduslikest võimalustest ja meie teadmistest ning kindlasti ka põllumehe motivatsioonist.
87. Ressursside jaotusvõimalused ja olemus.
1) maa kui ressurss on üldmõiste, mis ühendab kõiki loodusressursse: maad, vett, metsa, mineraale, hapnikku, ka loomi. 2) töö tähistab inimeste vaimsete ja kehaliste võimete kogusummat. 3) kapital hõlmab varasema tootmisprotsessi käigus loodud tööprodukte, mida kasutatakse kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks. Erilist liiki tootmistegur, kuna erinevalt maast ja tööst on ta üheaegselt nii tootmistegur kui ka töö tulemus. 4) ettevõtlikkus on erilist liiki ressurss, so teadmised ja oskused, mis on vajalikud selleks, et mõista vajadust mingi uue toote valmistamise järele või osata toota paremat, täiuslikumat kaupa. Veel võib ressursse jaotada järgmiselt: 1. Bio-füüsikalised ressursid ehk looduslik kapital. a) taastumatud ressursid b) taastuvad 2. Sotsiaal-ökonoomilised ressursid.
88. Maa kui kinnisvara väärtust mõjutavad tegurid.
Objektiga seotud tegurid; turuga seotud tegurid (pakkumine-nõudlus); väliskeskkonnaga seotud tegurid. Sotsiaalsed tegurid - muudatused rahvaarvus, elanikkonna tiheduses, perekonna suuruses; jagunemine sotsiaalsetesse gruppidesse jne. Majanduslikud tegurid – SKP, majanduse areng, palgatase, krediidi saamise võimalused jne. Seadusandlus – planeerimine, keskkond, ehitus jne. Füüsilised ja keskkonna tegurid - kliima ja topograafia, mulla viljakus, kuju ja suurus, parandamisvõimalused
89. Põllumajanduse eripärad võrreldes teiste tootmisharudega.
Sesoonsus; tootmistsükkel pikk; palju juhtimatuid tootmisfaktoreid (kliima), mille tõttu saagid äärmiselt ebastabiilsed nii koguseliselt kui ka kvaliteedilt; maaressurss on piiratud; taimekasvatuses kallite masinate hõivatus väga lühiajaline; tavaliselt ükski tootja ei oma üksinda võimet turgu mõjutada; enamikes arenenud riikides tugevasti riiklikult reguleeritud (otsetoetused, ekspordisubsiidiumid, siseturukaitse jne).
90. Riski mõiste ja selle hindamine, klassifikatsioon.
Riski võib defineerida kui mingi sündmuse (ebasoodsa) esinemise tõenäosust. Tuleb eristada riski ja määramatust. Riskiga on tegu situatsioonides, kus võimalikud tagajärjed ja nende toimumise tõenäosus on teada või saab neid küllalt täpselt prognoosida. Määramatuse korral selline teadmine puudub ja meil ei ole suutelised võimalikke mõjusid hindama . Kõik riskid pole võrdsed - osa riske on hajutatavad ja osa mitte. Riskide vähendamine on võimalik optimaalsete ja õigeaegsete otsuste tegemise abil erinevate ressursside kasutamise üle. Riskitegurite klassifikatsioon: 1) tootmisriskid: on tingitud saagi varieerumisest ja tootmissisendite maksumusest. 2) turustusriskid - tähtsaim on hinnarisk. Saadav hind sõltub müüdava toodangu kvaliteedist, pakutavast kogusest, tarnekindlusest jne. Turustusriskide alla kuuluvad veel turu suurus ja kaugus, turul osalejate arv (ostjad-müüjad) ja konkurents . 3) finantsriskid 4) legaalriskid - hõlmavad endas riiklikust seadusandlusest tulenevaid piiranguid või soodustusi. 5) inimressursi riskid.
91. Haritava maa väärtuse kompleksne hindamine. Etteantud mullastikukaardi- ja
andmebaasi põhjal analüüsida põllu mullastikku, viljakust, kasutussobivust jne ning
anda hinnang selle maa võimaliku turuväärtuse kohta.
vihikus
Lisaks tuleb üks arvutusülesanne. Vaja on osata järgmisi arvutusi:
• lähtuvalt etteantud saagivõrrandist leida: saaki [ a1x – a2x2 +a0], kus a0 – saak väetamata mullalt, a1,2 – saagivõrrandi kordajad, x – väetise kogus (kg/ha, ts/ha, t/ha – korrutan võrrandit vastavalt 1, 100, 1000); enamsaaki (a1∙x – a2x2) ; keskmine enamsaak [(a1∙x – a2x2): x]
• arvutada: kasumit (tulu – kulu), rentaablust [(kasum: kulu)∙100], omahinda (kulu: saak)
• leida: agronoomiliselt ( ) ja majanduslikult ( ) efektiivseid väetiskoguseid
Eksam on kirjalik. Kokku on võimalik saada 10 punkti:
• 3 valikvastustega küsimust igaüks 1 punkt (kokku 3 punkti)
• 2 avatud küsimust (üks küsimus 2-punktiline ja teine 1-punktiline)
• arvutusülesanne 2 punkti • mullastikukaardi ülesanne 2 punkti
Hinde kujunemine: A üle 9 punkti; B 8; C 7; D 6; E 5; F alla 5 punkti.