Mõned tähtsad sõjad Eesti ajaloos (0)

Mõned tähtsad sõjad Eesti ajaloos
Sõjad on läbi aegade mõjutanud inimesi ja ühiskonna arengut. Tänu sõdadele on muutunud halvad seadused ja inimesed on saanud oma tahet peale suruda, kuid samas on sõjad toonud kaasa ka palju halba, vahel ka head.
Aastatel 1208-1227 toimus Muistne Vabadusvõitlus. Muistne vabadusvõitlus algas eestlastele 1208. aastal, kuisakslased koos abivägedega tungisid Ugandisse. Samal ajal toimus Euroopas ristiusustamine ning see toodi ettekäändeks Eestisse tungimiseks. Eestlaste motiveeritus pidi olema väga hea võitlemiseks, sest võideldi ju oma kodumaa ning vabaduse eest, kuid siiski jäeti alla saksa vägedele,
Muistne vabadusvõitlus lõppes eestlaste jaoks allajäämisega, aga vaatamata sellele tõi see kaasa eestlaste ühtsust, paremat varustust ja riigiarengut.
Riik hakkas edenema, tekkisid juba kindlad sõjastrateegiad ja see aitas ka Ümera lahingus 1210. aastal, kus eestlased tänu oma strateegiale võitsid. 1217 . aasta septembris toimus Madisepäeva lahing, kus eesltaste maleva ja ristisõdijate vahel.  Eestlased said raskelt lüüa. Langes eestlaste vanem Lembitu ja ka liivlaste vanem Kaupo . 1219 vallutasid taanlased Põhja-Eesti. Tallinna sadamasse saabus suur taanlaste laevastik . Retke juhtis kuningas Valdemar II. Asuti takistamatult eestlaste linnusesse. Eestlased kogusid salaja vägesid ja tungisid taanlaste laagrile kallale. Rünnak oli algul edukas, kuid siis ründas eestlasi ootamatult Taani kuninga väkke kuulunud lääneslaavlaste vürsti Vitslavi üksus. Taanlased koondusid uuesti ja saavutasid võidu. Pärimuste järgi olnud võidu toojaks hoopis lahingu ajal taevast alla langenud lipp , millest sai Taani riigilipp. Pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinna tugeva kivilinnuse 1223 -1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa.
Mõned põhjused minu arvates, miks eestlased kaotasid: Eestlaste kahjuks sõjas rääkis nende halvad suhted naabritega , seega suurt abi oodata ei olnud ja nii ka juhtus. Lõunanaabrid -- liivlased ja latgalid- läksid appi hoopis ordurüütlitele ning võitlesid eestlaste vastu. Veel peaks teada, et vallutajateks ei olnud ainult sakslased. Eesti oli sattunud venelaste, taanlaste kui ka rootslaste huviorbiidiks. Pidev võitlus erinevate vallutajatega mõjus eestlastele laastavalt. Üks suurim ja otsustavaks saanud põhjus oli kindlasti sõjalise taseme erinevus eestlaste ja vallutajate vahel. Vallutajatel olid sõdijateks väljakoolitatud elukutselised sõjamehed ning neid oli kordades rohkem kui eestlasi. Seega oli kindlasti neil ka suurem sõjakogemus, erinevalt eestlastest ning nad oskasid omavahel hästi koostööd teha ilma suuremate konfliktideta. Samuti oli Lääne-Euroopas relvastuse areng kiirem. Kui sakslased oma relvadega peale tungisid ei olnud eestlased sellised relvi näinud ega nendest midagi kuulnud . Need relvad olid hoopis teisest mastist kui eestlaste omad. Sõja käigus muidugi arenes kõvastika eestlaste relvaarsenal,aga siis oli juba liiga hilja . Vastaste poolel sõdijatel oli osavalt organiseeritud sõjakäikning neil oli ka parem taktikaline vaist. Eestlaste eeliseks oleks pidanud olema kodumaatunnetus, kuid see isegi ei aidanud alla alistumisest.
Liivi Sõda toimus aastatel 1558-1583. 16 sajandi keskpaigaks oli Vana- Liivimaa aeg ümber saanud. Esiteks oli siinne poliitiline korraldus ajast maha jäänud, teiseks olid naabrid tugevaks saanud. Jõudu olid kogumas Rootsi ja Poola. Kuid kõige rohkem ihkas Liivimaad Venemaa. Venemaa soovis laiendada kaubavahetust Lääne – Euroopaga, aga liivlased keelasid venelastel otse kauplemise seal viibivate kaupmeestega, ühtlasi oli veel keelatud vedada Venemaale sõjavarustust ja selleks vaja minevaid metalle . Ettekääne sõjaks aga leiti laestvõetud Tartu maksu näol. Väideti, et Tartu piiskopkonna feodaalid on kunagi aastasadade eest kohustunud maksma Vene tsaarile iga inimese pealt ühe hõbemarga aastas. Kergemeelselt nõustusid Liivimaa valitsejad selle nõudmisega ja lubasid 1554 . aastal kirjalikult, et maks kogutakse kolme aasta jooksul kokku. Sellega olid ordumeister ja piiskop venelaste nõudmised õiguspäraseks tunnistanud ja ennast Moskvale kätte mänginud. Tartu maksu tähtaeg lähenes. Kui tsaar kuulis , et raha ei ole, polnud tal enam mingit põhjust sõda edasi lükata.
1558. aasta kevadel alustasid venelased Narva piiramist. Mõni kuu hiljem andis vaid nädalase piiramise järel alla ka Tartu. Nüüd alistus rida väiksemaid linnuseid venelastele ilma igasuguse vastupanuta ja Vene väesalgad jõudsid Tallinna alla, kust nad esialgu siiski lahkusid. 1560 . aastal lehvis ordulipp viimast korda lahinguväljal. 1573 . aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale.  1577 . aastaks oli nende käes kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka Hiiumaa ; Saaremaa oli osaliselt venelaste kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid venelased ka Tallinna, ent ka seekord edutult. 
Peale Liivi sõda jagunes Eesti alad Rootsi, Poola ja Taani valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks.
Peale Liivi sõda jäi valitsevaks usuks Luteri usk ja samuti oli Liivi sõja käigus eestlaste arv kahanenud vähemalt poole võrra.
Põhjasõda toimus aastatel 1700-1721. 1700. aasta  veebruaris püüdsid Poola kuninga väed vallutada ootamatult Riia linna. Sellega algas pikk ja raske Põhjasõda. Üllatusrünnak ebaõnnestus, sest Riia kindlused ei osutunud nõrkadeks ning nii tuli Saksi vägedel asuda linna pikaajalisele piiramisele. 1700. a. sügisel maabus Karl XII Rootsi peavägedega Pärnus , et minna appi piiramisrõngas olevale Riiale. Pärnusse saabudes sai ta aga teada, et suvel oli Rootsile sõja kuulutanud ka Venemaa ja et Vene väed olid asunud piirama Narvat. Kuningas otsustas minna Narvale appi. Narva lahingus 30. novembril 1700 saavutasid rootslased venelastele näkku peksvas lumetormis võidu neljakordses ülekaalus olevate Vene vägede üle. Lüüasaanutest uppusid paljud Narva jõe voogudes, Vene vägede välismaalastest ohvitserid ruttasid end vangi andma.  1703. aastal vallutasid Vene väed mitmed Eesti linnad, sealhulgas ka Rakvere ning linnu põletati. Sõja ajal toimus ka suur katku laine. Sõja tulemusel sai Venemaa endale Eesti- ja Liivimaa.. Rootsi sai õiguse
Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada 50 000 rubla eest teravilja. Eestis tui võimule Venemaa ning algas Vene aeg.
Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused. Talupojad püüdsid sõjaolukorda kasutada selleks, et mõisnike võimu alt vabaneda .
Põhjasõja järel pakkus Eesti lohutut pilti, maa oli laastatud, põllud söötis, eestlased väljasuremispiiril. Sõja ja katku tõttu oli rahvaarv 150 000 inimest. Ellu jäi rahva noorem ja elujõulisem osa, aastasaja lõpuks oli rahvaarv üle poole miljoni, mis sai võimalikuks tänu soodsaile majandusoludele, niiöelda rahuajale.
Sõda on inimeste loomuses . Võib üsna julgelt väita, et sõjad ei kao iial. Sõda on vältimatu , temaga tuleb arvestada. Aga lohutuseks , igas halvas on killuke päikest. Seega ka sõjas on nii positiivseid kui negatiivseid jooni. Need eelmainitud sõjad on olnud üheks tähtsaks teguriks Eesti kujunemisel. Ajaloos on olnud veel mitmeid sõdu, mis vääriks mainimist, aga tänaseks kõik.
Eleri Etverk