"Missa solemnis" Beethoven (0)

ARVUSTUS
Ludvig van Beethoven
Missa solemnis soolokvartetile, koorile ja orkestrile, op. 123
2. detsembril käisin ma kuulamas Estonia kontsertisaalis Beethoveni Missa solemnist. Esinesid Pärnu Linnaorkester, tütarlastekoor „ Ellerhein ”, koormeister Tiia - Ester Loitme, Eesti Rahvusmeeskoor ning koormeister Andrus Siimon . Solistid olid Heli Veskus (sopran), Juuli Lill ( metsosopran ), Mati Turi (tenor) ja Tõnis Tamm (bass). Dirigent oli Paul Mägi.
Ludvig van Beethoveni elu viimasel kümnendil valmisid tema kaks suurteost- Missa solemnis ( Pidulik missa) D- duur , op. 123 ja 9. sümfoonia d-moll, op. 125. Need teosed on nimetatud kaksikõdedeks: kui esimeses püüdleb Beethoven Jumala poole, siis viimases inimlikkuse poole.
Missa solemnise kirjutas helilooja lootuses, et seda esitatakse suurejoonelise liturgiamuusikana pidulikul teenistusel ertshertsog Rudolphi ametisseseadmise puhul Olmützi peapiiskopiks 9. märtsil 1810 Määrimaal. Rudolph , keiser Leopold II poeg, oli olnud Beethoveni kõige usinam klaveri- ja kompositsiooniõpilane ja tema kõige ustavam patroon alates 1809. aastast. Näib, et Beethoven hellitas lootust saada tema kapellmeistriks, ja see võis olla ka missa loomise ajendiks. Kuna aga Beethoveni loomisprotsess oli enamasti küllaltki pikaldane, ei jõudnud ta tööga seetõttu õigeaegselt valmis, tegeledes Missa solemnise kirjutamisega peaaegu viis aastat. Trükki jõudis teos 1817. aasta aprillis Mainzis mõned päevad pärast helilooja surma.
Missa solemnise esieetekanne toimus 7. aprillil 1824 Peterburis Filharmooniaühingu heategevuskontserdil orkestri endiste liikmete leskede teoetuseks. Sama aasta 7. mail kõlasid Viinis missast Kyrie , Credo ja Agnus Dei ( ühendatuna pealkirja all „Kolm suurt hümni soolode ja kooriga” ), mis esitati Kärtnertortheatris Michael Umlaufi juhatusel samal kontserdil 9. sümfooniaga. See oli Beethoveni viimane menukas esinemine Viinis. Ta oli ise küll dirigendipuldis, lõi takti ja pööras partituurilehti, ent tegelikult juhtis muusikat kapellmeister, kes oli hoiatanud orkestrit ja koori asutamast kurdile heliloojale vähimatki tähelepanu. Kuulmata aga kontserdile järgnenud kiiduavaldusi publikult, pöörati Beethoven näoga saali poole, et ta näeks inimesi, kes seisid püsti, plaksutasid talle tormiliselt käsi ja viibutasid kübaratega.
Missa jagunes viieks osaks: Kyrie, Gloria , Credo, Sanctus ning Agnus Dei. Vaheaeg oli peale kolmandat. Kõige rohkem meeldis mulle eelviimane, neljas osa, sest see oli kõige rahulikum ning eelnevatest tunduvalt lühem ja ei väsitanud seetõttu niivõrd ära.
Solistidest jättis mulle kõige sümpaatsema mulje metsosopran Juuli Lill, kuna tema hääl oli minu jaoks kõige meeldivam . Samuti meeldis mulle ka tema ilus kleit, millel oli peal suur lill. Ka teistel solistidel ning koorilauljatel olid väga kaunid riided, mis tekitasid veelgi uhkema muje. Väga tore oli ka ennast üles lüüa. Lõpuks sain ma kanda seelikut, mis oli pikka aega pidulikku üritust oodanud. Enese ehtimine ning nägemine, et ka teised on oma väljanägemise pärast pingutanud, jättis sellise natuke tähtsa ja hea tunde.
Nii solistid, kes seisid kõige ees kui ka koorid kõige tagumistes ridades, panid ennast kuulama . Kuna ma ise nooti lugeda ei oska ja viisi pean nii enam-vähem, olen ma alati justkui hüpnotiseeritud, kui keegi hästi laulab . Samuti ka seekord . Eriti avaldasid mulle muljet need kohad, kui laulis Eesti Rahvusmeeskoor, sest mulle nii väga meeldib, kui mehed oskavad laulda . Suur respekt on mul ka orkestri vastu. Kuigi iga pilli mängimine on õpitav, peab see „miski” sus eneses siiski sees olema. Suurt rõõmutunnet ning rahuldustunnet oli kuulda/tunda ka ülejäänud publiku poolt, kes lõpus naerusuil ohjeldamatult palksutasid ning saadud muusikaelamusest mõnu tundsid.
Kuna ma olen harjunud enamasti teistsugust muusikat kuulama, tavaliselt rock`i, rap`i või pop`i, oli selline annus klassikalikst muusikat küllaltki värskendav. Missa oli mulle, kui täielikule võhikule, üpriski arusaamatu, sest lauldi ladina keeles ja teksti oli isegi kavaga raske järgida. Kuigi kontsert väsitas mind vahepeal ära, oli seda tore kuulata. Mis kõige tähtsam, sain ma nädalavahetusel ka midagi kultuursemat teha, kui lihtsalt magada või telekat vaadata.