Minu Kolumbia (1)

„Minu Kolumbia “                           
Lend papagoi   nokal
                                                            11A
Raamat räägib naisest nimega Ave Ungro, kes oli  tudeng Tartu Ülikoolis. Avele räägiti 
tudengiorganisatsioonist, mis tegeleb töövahetusega. Talle tehti pakkumine Kolumbiast 
Manizalesest, kuhu teda kutsuti inglise keele õpetajaks ühte katoliikliku kooli. Hetkegi 
kahtlemata  võtab ta pakkumise vastu, ning vana-aasta õhtul algab tema  teekond Kolumbiasse.
Ave kirjeldab seda, kuidas tal teel Manizalesesse paha hakkas ja ta magama jäi ning ülesse 
ärgates  ja  aknast  välja vaadates  avanes  talle unustamatu vaade tema  uuest  kodust – 
Manizalesest. Ta oli varem suhelnud oma uute majakaaslastega interneti teel. 
Jaanuari alguses toimub Manizaleses feria, mis on üks suurimaid festivale. Selle ajal satub 
Ave paljude tähelepanu alla ning satub ka televisiooni. Ave räägib ka härjavõistlusest, mis 
talle mitte mingisugust meelelahutust ei pakkunud.  Ferial  kohtab ta ka oma tulevasi õpilasi.
Esimene  koolipäev  möödub Avel  suhteliselt kehvasti – ta on jäänud hiljaks . Kuna tegu on 
katoliikliku  kooliga , on seal üldiselt lapsed, kes on natukene jõukamast perekonnast, sest kool
maksab. Seal on ka kohustuslik jumalateenistus, millest Ave pääseb. Esimesel päeval läheb ta 
kohe kooli ümbrust uudistama ning näeb erkrohelist  madu , mis talle  meeldima  hakkab. 
Kolumbias on õpetaja nagu sõber, millega Ave absoluutselt  harjunud ei ole. Ta oskab õpetada
ainult ühte moodi, seega kavatseb ta olla edaspidi õpilastega karm ning nautida oma 
kuulsuseminuteid.
Ave elukohta kolib veel üks eestlanna, kes läheb teise keskkooli õpetajaks. Koos korraldavad 
nad oma majakaaslastega pidusid ning lähevad vallutama vulkaani. Nad asetasid sinna ka 
Eesti lipu. Ta räägib kolumbia  kliimast  seda, et on kaks  aastaaega  – vihmane ja kuiv.
Ave otsustab  kolida  teise linna – Medellini, sest ta on väsinud Manizalesest. Kõik on tema 
jaoks muutunud tüütuks. Samas talle ei jääkski Manizalesesse midagi, kuna mees, kes teda 
enda juurde elama võttis tahab minna samal ajal USAsse tagasi ja teine eestlane kavatseb 
reisima  minna.
Ave  viimased  päevad koolis mööduvalt  raskelt , sest korraldatakse iga-aastane  laager , kus 
lapsed peavad võimalikult head tööd tegema ja projekte looma. Õpetajate seas on kokku 
lepitud see, et nad lükkavad kõik projektid  tagasi. See tekitab õpilaste seas meeletut viha ning 
lõpuks katkeb ka Ave närv. See kõik oli mõeldud selleks, et need noored muudaksid midagi 
Kolumbia elus, sest enamik otsuseid tehakse suletud uste taga.
Ave räägib juba raamatu alguses, et see raamat ei räägi nii väga Kolumbia kultuurist, 
kirjandusest või ajaloost, aga see raamat on pigem eneseotsingust ja inimestest, kes teda 
muutnud on. Ta räägib pikalt ja laialt erinevatest inimestest, kes teda muutnud on ja keda ta 
on armastama  hakanud.
Madellinis käib Ave palju erinevaid  filme  vaatamas, mis tekitab talle hea mõtte. Ta korraldab 
Eesti  filmide  nädala. Kõige suuremat eufooriat tekitas inimestes  film  „Need vanad 
armastuskirjad “, kus filmi lõpus neidudel  pisarad silmis  olid. Ave tegi loomulikult head tööd, 
sest ta tõlkis kõik filmid ise  hispaania  keelde ära. Ta saab teada, et sama programmi tahetakse 
näidata Uruguays ja Argentiinas. Lisaks aitas see nädal tal leida uue töö, uusi tuttavaid, uue 
usaldusisiku jne.
Ave räägib, et kui keegi  küsib sinult hispaania keeles „Kuidas läheb?“, siis iga vastus ei sobi, 
sest oluline on säilitada vestluse positiivne  aura . Ehk siis tuleb käia välja kõik hea, mis 
viimasel ajal juhtunud on. Kolumbias on väga olulised teemad ilu ja  headus . Olla hea on 
olulisem, kui olla prfessionaalne või  intelligentne .  Kurjus  on selles riigis hämaralt  esindatud . 
Suur kriminaal  on samuti hea inimene, kui ta suudab oma pere ära toita ja sõprade eest 
hoolitseda . 
Kolumbiast tagasi tuleb Ave raskustega ning ta on teinud endale keerulise teekonna. Ta  nutab  
Tallinnas meeletult ja ta lubab oma mõtetes ananassimüüjale, kes kunagi tema aknla all 
karjus , et ta ei  unusta  teda mitte kunagi ja et nad varsti kohtuvad taas.
Minu jaoks oli see raamat väga huvitav ja mulle meeldis eriti see, et iga  peatüki  juurde käis 
üks laul, mis tema jaoks peatükiga hästi kokku käis. Miinuseid raamatus minu arvates ei 
olnud.
Minu suhtumist  see raamat ei muutunud, kuna mu vana  klassivend , kes oli Kolumbias 
vahetusõpilane , on mulle ka rääkinud, et see on üks armas ja  vahva  maa, kus inimesed on 
avatud ja rõõmsad.