"Kuristik rukkis" JEROME D. SALINGER - kokkuvõte (76)

Raamatu esimeste lehekülgede jooksul toimub tegevus Pency koolis, kus peategelane ja jutustaja Holden Caulfield õppis. Kohe alguses mainib Holden, et teda on halva õppeedukuse tõttu (kukkus eksamitest läbi) koolist välja heidetud. Viimastel päevadel koolis külastab noormees talle sümpaatsena näinud õpetajaid ja jõuab endas järeldusele, et ei olekski enam tahtnud selles koolis õppida. Suhtumisega direktorisse, kes vahetult enne külastuspäeva laseb õpilastele pakkuda parimat sööki, et vanematele kool südamelähedasem oleks, näitab Holden lugejatele oma viha kõige silmakirjaliku ja võltsi vastu. See on poisi üks paremini nähtavaid iseloomujooni ja sallimatus pealiskaudse ja võltsi vastu ilmneb raamatus väga paljudes situatsioonides.
Ühiselamus tutvustab Holden noormehi, kellega ta enim kokku puutus. Näiteks, Robert Ackley , keda ta kirglikult vihkas, kuid samas pärast pikka eemaloldud aega taga igatses. Peategelane räägib ka oma toakaaslasest, Straddler’ist, kes läheb kohtama Holden’i vana sümpaatia, Jane Gallagher’iga. Holden lubab samal ajal sõbrale kirjutada lühikirjelduse inglise keeles. Ta hakkab aga meenutama vanu aegu ja oma venda Allie’t, kes on surnud. Allie on Holden’i jaoks ingel minevikust, ta ülistab ja kiidab teda mitmel korral raamatu jooksul. Straddler’i saabudes esitab toakaaslane talle terve kuhja küsimusi, et välja uurida, kas Jane magas temaga. See küsimus jääb Holden’it kauaks piinama. Straddler’ile ei meeldi sõbra küsimused ja nende vahel tekib tüli. Kakluse käigus jääb Holden alla.
Holden ei taha Pency’st lahkuda kõigiga tülis olles ja ta püüab sõbruneda Ackley’ga. See aga ei õnnestu ja noormees otsustab koolist lahkuda varem kui plaanitud. Ta sõidab New Yorki , kus ta elab, kuid ei lähe koju, vaid elab hotellis. Rongis kohtab ta ühe Pency õpilase ema ja valetab enda isiku ja samuti selle naise poja kohta.
Ta ei taha koju minna enne vanematele teatatud päeva ja loodab, et tema jõudmise ajaks on ema ja isa saanud Pency’st kirja poja välja viskamise kohta ning juba peale esimest ehmatust maha rahunenud. Holden läheb hotelli ja helistab ühele tüdrukule, kelle telefoninumbri ta kunagi oli kuskilt saanud. Ta ei jõua tüdrukuga kokkuleppele sobiliku tegevuse suhtes ja jääb oma tuppa . Seal tutvustatakse lugejatele Holden’i nooremat õde, Phoebe ’i, kellest hiljem on juttu pidevalt. Holden peab oma õde väga arukaks ja armastusväärseks lapseks.
Noormees läheb lõpuks hotelli all olevasse baari ja tantsib seal kolme tüdrukuga, kes talle isegi ei meeldi. Teda häirib ka asjaolu, et talle kui alaealisele ei müüda seal alkoholi. Ta otsustab minna ühte klubisse, kus kohtab tüdrukut, keda peab rumalaks ja võltsiks nagu kogu ülejäänud maailma. Ta lahkub klubist ja jalutab värsket öist õhku nautides hotelli.
Teel tuppa satub ta liftimehe võrku, kes korraldab talle kohtumise prostituudiga. Holden jõuab tuppa ja enne lõbutüdruku saabumist tutvustab oma olematut suguelu ja sellega seotud ebakindlust. Tüdruku suureks üllatuseks tahtis noormees temaga ainult rääkida. Holden maksis tüdrukule liftimehega kokku lepitud summa, kuigi tüdruk nõudis rohkem. Veidi aja pärast ilmub sutenöör (liftimees) ja nõuab ülejäänud summat . Holden hakkab talle vastu, saab valusaid lööke ning on siiski sunnitud loovutama “võla”.
Järgmiseks päevaks lepib Holden kokku kohtamise Sally’ga. Enne seda läheb ta raudteejaama, kus kohtab kahte nunna . Need on esimesed kaks inimest (täiskasvanut), keda ta halastamatult ei kritiseeri ning kellega vestlemist ta naudib. Nunnad meeldivad talle ja Holden annetab raha heategevuseks. Ta jalutab veel pargis , kus aitab lastel rulluiske jalga panna, mis toob talle pähe mälestused oma lapsepõlvest. Kohtamine läheb halvasti. Holden palub Sally’t endaga põgeneda, see toob aga ainult tüli.
Pärast tülitsemist tüdrukuga läheb Holden baari, kus kohtub Luce’ga (vanem noormees Kolumbiast, keda ta tundis). Luce aga annab Holden’ile vestluses pidevalt mõista, et ta on alles laps ning solvab sellega Holden’it. Luce lahkub ja Holden läheb taksoga linna peale sõitma. Äkitselt tuleb tal mõte minna keset ööd koju Phoebe’i vaatama. Noormehel õnnestub hiilida oma vanemate korterisse ja ta räägib õega pikalt paljudest asjadest. Väga hästi on näidatud, kuidas Holden oma õde armastas ja teda kiitis .
Holden lahkub ja läheb oma lemmikõpetaja, hr. Antolini juurde. Härra Antolini on purjus, kuid sellele vaatamata annab noormehele nõu edaspidiseks. Ta püüab takistada peategelase allakäiku. Holden jääb ööseks õpetaja juurde, kuid lahkub väga ootamatult pärast seda kui ärkas ja tundis hr. Antolini käsi oma pead silitamas.
Holden saab kokku Phoebe’iga ja räägib talle oma plaanist lahkuda. Õde aga ei luba Holden’il ilma temata minna ja seetõttu jääb Holden New Yorki. Vend ja õde lähevad linna peale ja Phoebe läheb karusselliga sõitma. Holden istub vaatamata vihmasele ilmale pargipingil ja vaatab oma õde. Noormees hakkab nutma (õnnest, vihast , kurbusest ja kes teab millest veel) - ta on segaduses väike poiss. Raamat lõpeb sellega, et Holden on jälle inimestest oma tavalise sallimatusega. Ta on samas hingeseisundis kui teose alguses.
Katkend raamatust “ Kuristik rukkis”.
14. peatükk
Meelemärkust ma siiski ei kaotanud, sest mäletan, et nägin põrandalt, kuidas nad väljusid ja ukse sulgesid. Jäin tükiks ajaks põrandale lamama, samuti nagu siis, kui me Straddler’iga kähmlesime. Ainult seekord ma arvasin, et suren . Ausõna. Oli uppumise tunne. Häda seisis selles, et ma ei saanud kuidagi hingata . Ja kui ma end lõpuks püsti sain, pidin minema vannituppa kõveras ja kätega kõhtu kinni hoides.
Ma olen küll vist hull. Jumala eest. Poolel teel vannituppa hakkasin kujutlema, nagu oleks mul kuul soolikates. Maurice'i-vanamees oli mulle kuuli kõhtu kupatanud. Nüüd ma olin teel vannituppa, et võtta närvidele karastuseks tubli lonks vana burbooni viskit , mis aitaks mul tõeliselt tegevusse astuda. Kujutlesin, kuidas ma sellest neetud vannitoast väljun, juba riides , automaatpüstol taskus, kuid ise kergelt vaarudes. Siis ma lähen jala trepist alla - lifti ma ei kasuta. Toetun trepi käsipuule, ja endal mul niriseb suunurgast vähehaaval verd. Nii ma lähen paar korrust allapoole - kõhtu kinni hoides, vererada järel-, siis helistan liftikella. Kui Maurice liftiukse avab ja näeb automaati minu käes, hakkab ta kriiskava, hirmunud häälega karjuma, et ma ta rahule jätaksin. Aga mina kupatan talle siiski kuuli kerre. Kuus lasku karvasesse lihavasse kõhtu. Siis ma viskan püstoli liftikäiku - muidugi pärast seda, kui olen kõik näpujäljed ära pühkinud. Siis ma ronin tagasi oma tuppa ja helistan Jane’ile, et ta tuleks ja mu kõhu kinni seoks . Kujutlesin, kuidas ta hoiab mul sigaretti huultel, kuni ma ise verest tühjaks jooksen.
22. peatükk
“Ma tean, et see on Robert Burnsi luuletus .”
Tal oli siiski õigus. Seal on tõepoolest “Kui sa kohtad rukkipõllul, keda armastad ”. Olin unustanud.
“Mina arvasin, et see oli “Kui sa püüad rukkipõllul ...”,” ütlesin ma. “Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed - aga lähedal pole hingegi, tähendab ühtki täiskasvanut - peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal , ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva - tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin. Kuigi ma tean, et see on rumal.”
Phoebe ei lausunud tükil ajal midagi. Siis kordas ainult: “Issu tapab su ära.”
“Mul pole sellest sooja ega külma,” ütlesin ma.
24. peatükk
“Hea küll. Aga kuula mind siiski ... Ma ehk ei suuda praegu oma mõtet küllalt kujukalt sõnastada, aga päeva-paari pärast panen selle kirja ja saadan sulle. Siis on sul kõik silmapilk selge. Aga nüüd siiski kuula mind.” Ta mõtles jälle veidi. Siis ta ütles: “See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad , et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki. Suudad sa mind jälgida?”
“Jah, sir.”