Mina kui õppija (0)

Kevin Aas Radioloogiatehnik 1
Mina kui õppija Essee
Õppimise näol on tegemist elukestva protsessiga, mille tagajärjel muutub minu käitumisviis ning täiustub teadmiste süsteem. Kuidas mõjutavad seda ümbritsev keskkond ning saadud kogemused ning koolis õppimise puhul õppimisprotsessi teine pool ­ õppejõud? Kas ma oskan õppida kogemustest, olgu need siis negatiivsed või positiivsed? Milline õppija ma täpselt olen ning kuidas on kõige efektiivsem teadmisi omandada?
Õppimisstiilide mõiste puhul eristatakse inimesi selle alusel, missugune õppimisviis osutub nende puhul kõige efektiivsemaks õpitava omandamisel (Pashler jt 2009). Õppimisstiilid võib jagada neljaks ­ visuaalne, kirjutamis- ja lugemispõhine, kuulmispõhine ning kinesteetiline ( Fleming & Baume 2006). Enese kolmeteistkümne kooliaasta jooksul olen järeldusele jõudnud, et kõige efektiivsemateks on minu jaoks kuulmispõhine ning visuaalne meetod. Selle ehedaks näiteks on see, et tunnis kohal viibides suudan omandada dikteeritava ning tahvlil esitatava lennult ning selle reprodutseerimine ei valmista mulle edaspidi suurt vaeva. Vastupidiselt kirjutamis-lugemispõhisele variandile, mille puhul konspektiga töötamine osutub tihtipeale ajakulukaks ja madala produktiivsusega tegevuseks. Kahjuks ei saa aga jääda lootma tunnis meelde jäävale ning konspektid ning kirjalikud õppematerjalid on siiski osa igapäevasest õppetööst. Seesuguse õppimise hõlbustamiseks olen üritanud konspekte muuta kergemini mõistetavaks ­ muutnud nende struktuuri lihtsalt hoomatavaks, jooninud alla tähtsama ning teinud kokkuvõtteid, et üldist mahtu vähendada tähtsa kaotsi minekuta.
Kikas (2004) on leidnud, et õppetöö ei anna tulemusi õpetatava liiga suure mahu, formaalsete meetodite, ning omandamiseks antud liiga vähese aja tõttu. Isiklikult leian ma ennast analoogsest olukorrast üsna tihti. Õpetatav on küll hästi arusaadav tänu laiale sõnavarale, mida üritan igal võimalusel täiustada, kuid jääb vähese aja tõttu süvitsi mõistmata ning poolikuks ­ sidumata ühtsesse teadmiste süsteemi. Ma saavutan küll head hinded ning saan kõik vajaliku õigeks ajaks õpitud, kuid varsti peale arvestust kipub sellest suur osa ununema. Selle vältimiseks olen õppijana alati avatud ning õpin antud õppeainega seoses võimalusel enese huvist johtuvalt juurde. Sellega suudan tagada õpitava sidumise enese teadmistesse ning
1 Kevin Aas Radioloogiatehnik 1
saan seada selle kooskõlla varem omandatuga. Sedaviisi säilub rohkem antud ainest ning edaspidi on sellega seotud teemad paremini omandatavad eelneva kogemuse tõttu.
Eesti haridussüsteem rõhub paljude õpetajate arvates suuresti fragmentaarsetele ning elukaugetele teadmistele ning sedasi on õppijatelt võetud oskus õppida kogemusest (Kiidron 2008). Väga eheda näite elukaugetest teadmistest saan tuua enese aastast Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonnas. Ühtne süsteem õpetamisel puudus ning enese teadmistesse ma seal omandatud siduda ei suutnud. Sain väga valusa kogemuse osaliseks , mis päädis ühe aasta raiskamisega ning tipnes eksmatrikuleerimisega ülikoolist. Terve elu olin uskunud, et minu puhul on tegu teoreetikuga, kes praktikas kolinal läbi kukuks, kuid elu esimesed tõsised kokkupuuted insenerimatemaatika, analüütilise geomeetria ning üldrelatiivsusteooriaga panid mind teisiti mõtlema. Sain väga tähtsa kogemuse osaliseks, mis suuresti pani paika minu edasise suuna elus ning õppetöös. Sain aru, et puhtalt teoreetiliste teadmiste pealt ei jõua ma elus kaugele, ega suuda täitsa enesele seatud eesmärke. Vajasin midagi praktilist, et liikuda edasi elus ning leida motivatsiooni enese haridustee kui ka vaimse arengu jätkamiseks. Kõige nüristavamaks teguriks oli minu puhul ilmselt see, et kahteistkümne kooli aasta jooksul ei olnud ma puutunud kokku pea, et kordagi reaalsete võimalustega õpitut praktikas rakendada.
Selleks, et õpetajad suudaksid õpilasi juhtida mõtestatult õppima, peavad nad juba enese õppimise ajal ka ise osa saama mõtestatud õppimise protsessist (Löfström 2008). Väga tähtsat rolli minu õppimise motivatsiooni kui ka efektiivsuse juures omab õppejõud, kes antud aine eest vastutab. Kahjuks olen kokku puutunud mitmete õpetajatega, kes soovivad vaid enese sõnade reprodutseerimist ning lämmatavad sedasi tegutsedes igasuguse motivatsiooni ning huvi aine vastu. Leidub aga ka vastupidiseid näiteid, kelle tundi oli alati huvitav minna nende innovatiivsuse tõttu. Kuuendas klassis käies ei olnud bioloogia puhul tegu mu lemmikainega. Kõik muutus aga aasta hiljem, kui meile tuli uus õpetaja, kes suutis klassi motiveerida õppima ning muutis õpetatava elulähedaseks ning huvipakkuvaks . Õppijana omab minu puhul suuremat rolli õppejõud kui aine ise. Tähtis on see, kuidas antud ainet esitletakse ning see määrab ära suuresti ka minu edu õppijana antud distsipliini osas.
Suures plaanis võib inimesed jagada kahte gruppi ­ välimise ning sisemise kontrollkeskmega indiviidideks. Esimeste puhul on tegu isiksustega, kes usuvad, et suudavad enda tegevusega
2 Kevin Aas Radioloogiatehnik 1
olukorda muuta, teiste puhul aga nendega, kes usuvad, et kõik sõltub välisteguritest (Teiverlaur 2009). Õppijana oman igati sisemist kontrollkeset. Oman sügavat uskumust, et enese edu, või siis selle puudumine, oleneb vaid enda tegemistest ja tegemata jätmistest. Kui tavaelus leidub minus ka välise kontrollkeskme omadusi ­ usku juhusesse ja õnne naeratamisse, siis akadeemilises elus on tegu karmi pedandiga. Ma ei jää lootma kunagi õnnele, kui tegu on koolitöödega, mis võivad otsustada mu edu tulevikus. Elu on näidanud, et loota saab vaid endale ja täpselt sedasi olengi ma alati käitunud.
Õppijana iseloomustab mind enim orienteeritus sihtmärgile. Ma ei võta ühtki õppeainet, kui individuaalset eesmärki, vaid rühin suurema eesmärgi poole ­ edule elus. Kindlasti leidub minus ka õppijana negatiivseid omadusi ­ laiskus, motivatsioonipuudus , oskamatus , kuid mida aeg edasi, seda vähem leidub minus neid antagonistlike tegureid. Õppijana olen alati innustunud Clay P. Bedfordi sõnadest : ,,Sa võid anda õpilasele õppetunni päevaks, kuid kui sa õpetad ta õppima uudishimust, siis ta jätkab õppimist terve ülejäänud elu."
Allikaloend Fleming, N. & Baume, D. (2006) Learning Styles Again : VARKing up the right tree!. Educational Developments, 7.4: 4-7. Kidron , A. (2008). Kogemus kompetentsuseks!. Haridus , 7-8: 13-15. Kikas, E. (2004). Õppimine ja õpetamine. Haridus, 3: 10-13. Löfstrom, E. (2008). Mõtestatud õppimine ja õpetajakoolitus. Haridus, 7-8: 25-27. Pashler, H., McDaniel, M., Rohrer, D., Bjork, R. (2009) Learning Styles : concepts and evidence . Psychological Science in The Public Interest, 9(3): 105-119 Teiverlaur, M. (2009). Ma suudan olukorda kontrollida. Haridus, 3-4: 25-26.
3 Kevin Aas Radioloogiatehnik 1
4