Milline oli Venemaa, Taani, Rootsi, Poola ja talupoegade roll Liivi sõjas? (0)

Milline oli Venemaa, Taani, Rootsi, Poola ja talupoegade roll Liivi sõjas?
16. sajandi keskpaik oli Liivimaa jaoks rahutu aeg. Riigisisesed probleemid tõmbasid oma nõrkusega ligi tugenevaid naaberriike, kes leidsid antud poliitilist olukorda ideaalseks oma võimu kasvatamiseks. Liivlased ei kujutanudki ette neid ümbritsevat ohtu, sest palju aastaid elasid nemad rahus tänu rahulepingutele, kuid see ei saanud olla igavene . Kerkis esile küsimus – kellele kuulub ülemvõim Läänemerel?
Tartu maksu nõudev Venemaa jõudis lõpuks otsusele alustada Liivimaa vallutamisega, sest see tooks nendele rohkem kasu. 1558. aastal Eestit rünnanud venelased olevat käitunud viisakalt ja distsiplineeritult, lootes kohalikke elanikke enda poole võita. Pärast esimeste linnade vallutamist olid Vene väed riistanud peaaegu kogu Liivimaad. Lugedes õpikut jäi minule arusaamatuks läänerahvaste rumalus . Kuidas ei suutnud nad ennetada seda sündmuste käiku? Nad nimetasid ennast tsiviliseeritud rahvusteks, kuid ei tajunud maailmas toimuvat. Kuidas võis peeta venelasi harimata barbariteks , teades olukorda maailmas?
Põhja-Eesti oli peaaegu iseseisvalt alistanud ennast Rootsile, kuid sellega halvenesid viimase suhted Poola-Leeduga. Tallinna saamiseks pidid Rootsi väed kasutama suurtükke, sest Poola garnison keeldus linna Rootsile üle andmast. Kuna rootslasi oli märgatavalt rohkem, pidid poolakad Tallinna ja ka Põhja-Eesti nendele siiski loovutama. Suurriikidevaheline pinge oli tajutav ja see ei soodustanud kedagi.
Taani sai endale Saare-Lääne piiskopkonna alad, mil hertsog Magnus tuli sinna sõjalaevadega oma võimu püstitama. Mõnede aastate pärast alustas Rootsi Hiiumaa vallutamisega, jõudes välja Saare- kui ka Läänemaani, kus nad korraldasid rünnakuid. Sellega said Rootsi ja Taani omavahelised suhted kannatada. On näha, et riikidel polnud ühist vaenlast – kõik sõdisid vaid oma kasuks ja võitma pidi tugevaim, sest liitlasi polnud kusagilt otsida. Minule tundub olevat, et tolle aja rahulepingud ei omanud suurt tähtsust, sest kohe pärast nende aegumist võisid momentaalselt puhkeda uued sõjad .
Ei tasu unustada ka lihtrahvast, kes terve sõja jooksul on teinud ülestõuse, et teavitada oma olemasolust. Talupoegade elu oli sõja ajal muutunud eriti raskeks, sest uued koormused ei lasknud neil elada normaalset elu. Lääne- ja Harjumaal lihtrahva ülestõus oli varsti peatatud ja viimaste nimetatud liidrid hukati. Mina isiklikult ei saa isegi kujutada ette nende rasket elu. Minuni jõuab see, kui tähtis on eestlaste jaoks iseseisvus ja kuidas nad on sajandite jooksul selle nimel võidelnud.
Poola ja Leedu ühinesid ühisriigiks. Samal ajal tõusis Rootsis troonile poolameelne kuningas Johan III. Vaadates Poola-Leedule geograafiliselt kuuluvatele aladele ja poliitilisele võimule Põhja-Euroopas võiks aimata, et nemad suudaksid lõpetada seda sõda. Poola-Leedu polnud väga aktiivne Liivi sõjas kuni peaaegu selle lõpuni. Stefan Batory, kes oli valitud Poola kuningaks ja kes jäi ajalukku meelde kui energiline ja aktiivne valitseja, tungis Tartumaale ja piiras ka mõned Venemaa alad. Sõlmiti esimene vaherahu ja suur osa Vene vägedest olid oma tagasiteel kodumaale .
Minu arvates Põhja-Euroopa riikide omavahelised tülid olid põhjuseks sellele, et Liivi sõda kestis nii kaua. Suurriigid egoistlikult mõtlesid vaid oma riigi tuleviku peale, püüdes saavutada ülemvõim Liivimaal, kuid realiseerida seda ideaalselt ei õnnestunud ühelgil riigil.