Miks muutus 1934 .aastal Eesti Vabariigis valitsemiskord? (0)

Miks muutus 1934 .aastal Eesti Vabariigis valitsemiskord ?
Arutlus
Kui 2. veebruaril 1920. aastal kirjutas Eesti alla rahulepingule Venemaale, st Eesti sai iseseisvaks, siis sellega kaasnes ka suur soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik.
Kõik see tõi kaasa meie tolleagses vabariigis hulga muutusi, mis omakorda viisid 1934. aastal valitsemiskorra muutumiseni. Kuid mis oli selle peamine põhjus ning miks see juhtus?
Eestis ei olnud enne 1934. aastat presidenti. Oli vaid riigivanem, kes oli nii peaministri eest kuid täitis ka presidendile omaseid kohustusi. Kuna oli palju erakondi, siis tänu sellele olid ainult koalitsioonid ning Eestit juhtisidki koalitsioonivalitsused . Koalitsioonivalitsused aga ei püsinud ning tekkisid sagedased valituskriisid. Seda peeti ebanormaalseks ning leiti, et valitsus ei suuda oma eesmärke rakendada. Kui 1930. aastate algul tabas Eestit majanduskriis , siis süüdistatigi selles Riigikogu. Leiti, et on vaja leida meie vabariigile president ning riigkogu õigusi hoopistükis kärpida. Et aga leida riigile president , kes omaks laialdast võimu, tuli muuta põhiseadust, mille oli 1920. aastal esmakordselt koostanud Asutav Kogu.
Eesti Vabadussõjalaste Keskliidust kujunes tollal suurim poliitiline liikumine Eestis. Olid ju nemad need, kes nõudsid eriti põhiseaduse muutmist. Saavutanud oma tahtmise, nägigi uus põhiseadus ette, et loodaks riigipea ametikoht , kellel on laialdased õigused. Valmistel, mis pidid toimuma 1934.aasta aprillis , kavatsesid vabadussõjalased ka ise osaleda. Nende võidus oldi enam kui kindel, kuna nad olid väga populaarsed . Ka riigipea valimised oleks suure tõenäolisusega võitnud nende kandidaat- erukindral Andres Larka . Et nende võitu ennetada, toimuski 12. märtsil 1934 sõjaväeline riigipööre, mille teostasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner. See seadis väga palju piiranguid ning rangeid kontrolle, st - senine demokraatia, mille poole eesti inimesed niiväga püüelnud olid, oli põrmustatud. Sellise tegevuse tulemusena tekkis autoritaarne diktatuur. Võin isegi ette kujutada, mis tundeid valdasid vabadussõjalasi, kes olid oma verd valanud selle nimel, et Eestist saaks demokraatlik vabariik, kes ise nõudsid, et loodaks presidendile ametikoht, kuid kahjuks pöördus kõik hea nende vastu. Rrahva hulgas levis paanika ning arvati, et see on sellepärast, et vabadussõjalased olevat teisitimõtlejaid avalikult ähvardanud. Et vabadussõjalased purustada, kutsus riigivanem Konstantin Päts vabariigi valitsuse kokku erakorraliseks koosolekuks. Kõik vabadussõjalaste liidud kogu riigis suleti, nende liidud vahistati.
Kuna oma tegevusega rikkusid uued riigijuhid korduvalt põhiseadust, siis viis see selleni , et põhiseadus muudeti ümber. Loomulikult oli põhjus ka see, et saada oma võimule laiem kandepind. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht ning president võis takistada parlamendis seaduste jõustumist või saata sootuks parlament laiali. 2. oktoobril 1934. aastal see juhtuski. Kuid miks? Vastus on väga lihtne- Riigikogu hakkas Pätsi tegevust kritiseerima ning nõudis demokraatia taastamist. Kehtestati range tsensuur . Kolmanda põhiseaduse võttis vastu Rahvuskogu , mis oli ebademokraatlikult moodustatud- Pätsile soodsalt. Kolmanda põhiseaduse järgi jagunes Riigikogu kaheks kojaks: Riigivolikoguks, kus olid põhimõtteliselt enamuses Pätsi poliitikaga nõustuvad inimesed, ja Riiginõukoguks, kus olid Pätsi poolt määratud kodanikud või vastavalt ametikohale määratud inimesed. Kolmanda põhiseaduse järgi demokraatiat ei taastatud, vaid just süvendati autoritaarset korda. Näiteks piirati selle põhiseadusega kodanikuvabadusi. Eesti esimeseks presidendiks sai Konstantin Päts, üks valitsemiskorra muudatajaid 1934. aastal. Johan Laidoner, kes samuti oli kaitseseisukorra väljakuulutaja, määrati vägede ülemjuhatajaks. Olgu siinkohal märgitud, et presidenti ei valinud rahvas, kuna kandidaate oli ainult üks.
Aega, mil demokraatia asendus autoritaarse riigikorraga, hakati nimetama vaikivaks ajastuks. Sel ajal ülistati presidenti väga, teda nimetati isegi „Eesti rahva isaks“. Talle peeti austusavaldusi ning temast kirjutati ülistavaid elulookirjeldusi. Ta sai rohkesti kõrgeid aumärke ning talle püstitati isegi ausammas .
Leian, et vaikiv ajastu oli Eestile suureks kahjuks, sest rahval kadus demokraatia puudumise tõttu võimalus osaleda otsustusprotsessis , Eestis vähenes võimalus leida välispoliitilisel tasandil endale liitlaseid demokraatlike riikide hulgas; rahvusvahelised suhted hoopis pingestusid. Sel ajal toodi Eestisse nõukogude sõjaväebaasid. Lõppkokkuvõttes aitas autoritaarne diktatuur Eestis kergemini kehtestada nõukogude võimu ning Eesti inkoporeerimist Nõukogude liidu koosseisu.