Mida ma muudaksin Eesti majanduses ? (0)

Essee
Mida ma muudaksin Eesti majanduses ?
Õppeaine: Majandusõpetus
Õpetaja:
Õpilane
2014
Mida ma muudaksin Eesti majnduses?
Majanduse uus kasvutsükkel peab toetuma ideele, et Eesti kui piiratud siseturuga väikeriigi puhul on majanduskasvu peamine allikas müügiedu maailmaturul. - Arvan et kui suurendada müügiedu maalimaturul, siis peaks Eesti hakkama ise rohkem mõtlema asjade tootmisele kohapeal.
Mitmes rahvusvahelises võrdluses on Eesti majandusliku konkurentsivõime alusel paigutatud väga kõrgele kohale, paljudest arenenud majandusega riikidest ettepoole . Elanikkonna tulutase, ekspordi struktuur ja teadmusmahukus ei ole veel võrdsustunud kõrgelt arenenud riikide sellekohaste näitajatega,. eriti palju jääb Eesti maha tootlikkuselt. – Arvan et potentsiaali hinnatakse metodoloogiliselt ühekülgselt või on alginfo ebakvaliteetne
Majanduskasvu toetanud tegurid
Eesti väga kiiret majanduskasvu on viimastel aastatel toetanud järgmised tegurid:
a)    kodumajapidamiste nõudluse kiire kasv, mida rahastati suures osas laenukoormuse suurenemise najal . Seda protsessi toetasid kõigi aegade madalamad intressimäärad 2004–2006, mida põhjustasid nii üleilmsed tegurid kui ka Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnenud Eesti maariski vähenemine ja riskipreemia langus. Praegune maailmamajanduse areng on toonud kaasa intressimäärade kasvu, mis hakkab sisetarbimist tugevasti piirama;
b)   valitsussektori nõudluse kasv, mille oluline allikas oli riigieelarve tulude kasv, mis tulenes suures osas majapidamiste ja äriühingute laenatud raha majanduses kasutamise maksustamisest. Kui sisetarbimine väheneb, siis maksulaekumiste kasv aeglustub järsult;
c)    ekspordi kasv, mis on toetunud põhiliselt kulueelisele (eriti madalatele tööjõukuludele) ja võimaldanud ka aktiivselt investeerida materiaalsesse põhivarasse. Kui tööjõukulud kasvavad kiiresti, muutuvad meie kaubad ja teenused kallimaks ja nende müük maailmaturul raskeneb;
d)   välisinvestorite aktiivne tegevus Eestisse investeerimisel, mis on katnud pidevalt maksebilansi jooksevkonto puudujäägi ja võimaldanud seni hoida raha pakkumist valuutakomitee süsteemi tingimustes väga kõrgel tasemel.
Kui tööjõudu napib ja see muutub kallimaks, võivad töömahukale tootmisele orienteeritud välisinvestorid vähendada oma investeeringuid Eestisse või siit hoopis lahkuda;
e)    Euroopa Liiduga ühinemise positiivne mõju (juurdepääsu paranemine Venemaa turule, tõukefondid, Eesti atraktiivsuse kasv investoritele jm). Keskpikas perspektiivis positiivne mõju jätkub senisest tunduvalt suuremate tõukefondidest saadavate investeeringute kaudu Eesti majandusse.
Euroopa Liitu kuulumine eeldab eeskätt seal kehtivate põhimõtete ülevõtmist, mis muu hulgas hõlmab kaupade, teenuste ja tootmistegurite piiranguteta liikumist EL-i siseselt ning ühist väliskaubanduspoliitikat kolmandate riikide suhtes. Viimane tähendab, et liidu liikmesriigid on andnud otsustusõiguse ning kõik väliskaubandust reguleerivad vahendid Euroopa Liidu juhtorganite kompetentsi .
Lisaks ühisele väliskaubanduspoliitikale, tuli Eestil üle võtta ka teised, sellega seotud poliitikavaldkonnad, nagu näiteks konkurentsipoliitika , ühine põllumajanduspoliitika, söe- ja terasepoliitika.
Nagu eespool lühidalt märgitud, ei ole mitme majanduskasvu toetava teguri positiivse mõju jätkumine keskpikas perspektiivis tõenäoline. Tulenevalt praegustest arengutest maailma
kapitaliturgudel, kus likviidsus on äkiliselt vähenenud, pole Eesti sisenõudluse edasine suurendamine välisvõla ülikiire kasvu abil jätkusuutlik.
Majanduse struktuur peab muutuma
Eestis töötab liialt palju inimesi valdkondades, mille tootlikkuse potentsiaal pole ka arenenud riikides suur (õmblus-, tekstiili- ja mööblitööstuses, lihtsate teenuste pakkumisel jaekaubanduses). Näiteks töötab meil rõivatööstuses kümme, tekstiilitööstuses kuus ning naha- ja jalatsitööstuses viis korda rohkem inimesi kui Saksamaal või Soomes (suhtelise osakaaluna koguhõivest).
Oleme teelahkmel – kui soovime Euroopa majandustippudele järele jõuda, peab Eesti majanduse struktuur muutuma. Tööjõu asendamine kapitaliga , mis sisuliselt tähendab uute ja tootlikumate tehnoloogiate rakendamist, peaks vähendama esmajoones naha-, õmblus- ja tekstiili-, vähemal määral ka mööbli- ja puidutööstuses hõivatute arvu.
Neis tööstusharudes võib vähenemine olla kuni 20 000 – 25 000 töötajat, mis on ligi viiendik kõigist töötlevas töötuses hõivatuist. Juba praegu oleks vaja hakata kaardistama nende tööstusharude ettevõtete regionaalset paiknemist ning mõelda vabanevate töötajate ümberõppele ja rakendamisvõimalustele. Samuti tuleks mõelda, millises mahus koolitada töötajaid valdkondades, kus on probleeme konkurentsivõime säilitamisega.
Töötleva tööstuse tootlikkuse suurendamisele lisaks on Eestil kui väikeriigil kindlasti vaja hoopis suuremat tähelepanu pöörata välisturgudele suunatud teadmusmahukate ja kõrge tootlikkusega teenuste arendamisele (tarkvara loomine, tervishoiuteenused, loomemajandus , erinevad finantsteenused jne). Ei saa loota , et lihtne teenustemajandus viib Eesti arenenud tööstusriikidele järele. Lahenduseks ei saa olla soov suunata suur osa elanikkonnast pakkuma madala lisandväärtusega teenuseid ( hotellindus , toitlustus, kaubandus jne), omamata selle kõrval äärmiselt kõrge tootlikkusega töötlevat tööstust ja välisturgudele orienteeritud teadmusmahukaid teenuseid pakkuvaid sektoreid. Samal ajal kui arendame välja välisturgudele suunatud teadmusmahukaid teenuseid pakkuvad majandus­harud, peab töötlev tööstus läbima nii struktuuri- kui ka tehnoloogilise muutuse, saavutamaks kõrge tootlikkuse.
Loomulikult toimuvad muudatused majanduses pidevalt. Struktuurimuutustele lisaks on veel palju võimalusi, et tootlikkust suurendada ja konkurentsivõimeliseks muuta. Peamine on see, kuidas inimesed, ettevõtlussektor ja riik on võimelised muutuma. Majanduse kiire kasvu staadiumis ei olnud muutusteks eriti motivatsiooni, sest paljudele tundus, et jutud teadmispõhisest majandusest ja pidevast õppimisvajadusest on ainult tühjad sõnad ning tegelikult teenitakse raha Eesti siseturul. Nüüd loodetavasti motivatsioon suureneb.
Kuidas tõsta tootlikkust
Eestis valitseb arusaam, et välisinvestorid aitavad meil automaatselt sisse seada kõrgtehnoloogilist ja teadmispõhist majandust. Kuid see eeldab, et nii välisfirmade siinsete allüksuste juhid kui ka teised valdkonnas tegutsevad firmad on võimelised välisinvestorite teadmisi ära kasutama. Kui meie pool on nii tehnoloogilises kui ka juhtimislikus mõttes nõrk, osutub tehnoloogia ja juhtimis­oskuste ülekanne tagasihoidlikuks ning meil jääb üle vaid rõhuda jätkuvalt odavale tööjõule. See tähendab, et meie ettevõtted täidavad üleilmses väärtusahelas kõige lihtsamat tootmise etappi .
Esimene on see, kui ettevõte jätkab oma senist tootmistegevust, kuid püüab teostada erinevaid protsessiinnovatsioone ning parandab organisatsiooni toimimist, vähendades sellega tootmiskulusid ja suurendades loodavat lisandväärtust. Eesti puhul on sellised näited elektroonikakomponentide tootjad või õmblustööstused.
Senistest teadmistest ei piisa
Kogu eelnev jutt viib tõdemuseni, et meie edukuse alus on soov ja suutlikkus juurde õppida. Tähtis on see, kas teadvustatakse, et meie senise edukuse alus on olnud peamiselt madalad tootmiskulud . Kas hakatakse huvi tundma, milline on nimetatud ettevõtte valdkonnas maailmaturu nõudlus ja konku­rentide kasutatav tehnoloogia ning millised on uued organisatsiooni­lised ja juhtimislikud lahendused, mis aitavad ettevõttel edukas olla ja oma kaupa maailmaturul müüa? Kui selle asemel loodetakse probleemi odava tööjõu impordiga lahendada, oleme vaid probleemi edasi lükanud.
Eestis on liialt vähe tähelepanu pööratud mujal maailmas loodud teadmiste levitamise süsteemi rajamisele. Suurem osa majanduslikus mõttes olulisest teadmusest luuakse väljaspool Eestit.
Seega sõltub meie majanduse edukus palju sellest, kuidas meie firmad suudavad vajaliku teadmuse üles leida, seda oma vajadustele kohandada ja konkurentsivõime kasvatamiseks kasutada. Selleks peab ettevõttes olema teatud võimekus – juhtkond peab pidevalt juurde õppima, et nüüdistehnoloogiatest aru saada ja hästi maailmaturu nõudlust tunda. Kõige ohtlikum on rahulolu saavutatuga ja arvamus, et teame juba piisavalt palju.
Tulevikus peaksid olulised, mingis tööstusharus maailmatasemel tehtud tehnoloogilised uuendused jõudma kiiresti riigi ja erasektori koostöövõrgustike kaudu iga üksiku Eesti ettevõtteni. Riigi ja erialaliitude initsieeritud poliitikad peavad aitama luua võrgustikke, mis paneksid meie ettevõtjaid omavahel teadmisi vahetama ja õppima. Niisugune ettevõtjate teadmiste taseme tõstmine arendab inimeste võimekust ning välisinvestorite peamine argument ei oleks siis enam Eesti odav tööjõud, vaid tark töötaja, kelle teadmisi oma pädevusega kombineerides on võimalik leida uusi tootlikke lahendusi. Just inimeste võimekuse arendamisest algavad muutused, mis peegelduvad hiljem ettevõtete majandusnäitajates.
Eesti kui väikeriigi puhul on siseturu piiratuse tõttu müügiedu maailmaturul. Edukas konkureerimine maailmaturul eeldab juhte, kes tunnevad maailmaturu nõudlust, otsivad, kohandavad ja kasutavad uusi tehnoloogiaid, suudavad teostada nende kasutamiseks tehtavate investeeringute tasuvusanalüüsi, oskavad juhtida organisatsiooni muutustes ning on võimelised pidevalt ise õppima ja ettevõttes õppimisprotsessi käivitama.
Nii Eesti- kui ka maailma kaubamajanduses on hetkel tõusuperiood kuid kui ei muudeta Eesti ettevõtluses kindlaid printsiipe ja ei hakkata väärtustama lihttööjõudu väärilise plagaga, siis tuleb kindlasti langusperiood. Mina arvan, et targalt majandades ning üksteist abistades on võimalik kõike muuta.