1. kokkuvõte I teos: Prosper Mériée ,,Carmen" ,,Carmeni" ainestik pärineb autori sõnade kohaselt Montijo krahvinnalt ning raamat kuulub autori kõige küpsemasse loominguperioodi. Autor on enne raamatu kirjutamist tutvunud hoolega Pürenee poolsaarega ja sealsete rahvastega. Teos sisaladab kohati kõrvalepõikeid ajalukku ja keeleteadvusesse, samas räägib metsikutest kirgedest, mustlastest ja nõidustest, mille omavahel segamine tekitas minus raamatu lõpus suurema kaasahaaratuse tunde. Raamatu viimast, neljandat, peatükki lugedes tekkis tunne nagu ikstuksid loengusaalis ning kuulaksid loengut mustalste ja nende keele kohta. See oli küll huvitav, kuid jäi minu jaoks kuidagi raamatu tegevistikust välja ning tundus samaaegselt vajalikult ning ebavajaliku lisana.
Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose! Kõnetas
usaldama, räägib, kuidas käituda ja kuidas mitte. Järgnevas analüüsis püüan selgitada välja erinevad tegelastüübid, analüüsida autori seisukohta ning uurida süzee eripärasid. II. Teose ajalooline skeem Raamatus on põhiliseks jutustajaks mina-tegelane, kes mingi aja möödudes annab jutujärje üle järgmisele kõnelejale. Sündmustik toimub 19. sajandil, lõppedes 1830. aastaga. Ühe kirja järgi, mis Merimee kirjutas Montijo krahvinnale, oli ,,Carmen" inspireeritud ühest loost, mille naine rääkis talle, kui Merimee Hispaanias käis. Mees ütles: ,,See oli Malaga löömavennast, kes oli tapnud oma armukese ning hiljem pühendanud oma naise eksklusiivselt avalikkusele. [...] Kuna ma olen mõnda aega mustlaselu uurinud, siis tegin ka enda kangelanna mustlaseks." III. Teose tegelaskond Tegelaskond on suhteliselt väike ning selle keskpunktis on Jose ja Carmen.
2) Tegevusaeg: Umbkaudselt määratav. 19. sajand. 18301840. Tegevuskoht: Hispaania Ülevaade sündmustikust: Sisukokkuvõtet otsustasin alustada kohast, kus peategelane läks Josed vanglasse külastama ja Don Jose rääkis talle oma loo. Tegevus saab alguse Sevillas tubakavabriku esisel platsil, kus rahvas veedab oma suvepäeva. Kapral Jose'd tuleb kodukohast külastama tema pruut Micaela. Samal väljakul aga hakkab peagi tubakavabriku töönaiste puhkepaus, mille ajal ilmub lavale Carmen kõigi meeste ihaldusobjekt, ka Kapral Jose üks lemmik. Carmen on vabrikus haavanud noaga ühte töötajat ja talle määratakse vanglakaristus. Jose peab Carmeni vangi viima, aga ta laseb naisel põgeneda, seeeest läheb ta ise vangi. Peale vangist vabanemist saavad nad aga uuesti kokku. Samal ajal on Carmenisse kiindunud ka teine mees Zuniga. Muidugi suudab Jose Zuniga'ga tülli minna ja ta peab koos salakaubavedajatega mägedesse põgenema. Mägedes
palju ülemeelikusi. Iseloomult tugev. Kuid oma mehele on tolle nõrkuse ajal truu. Don Jóse noor, keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tegelane pidas tihti sisemist võitlust iseendaga. Ta ei tahtnud elada röövli elu, kuid ta armastas Carmenit ja seega tahtis olla ka koos temaga. Lasi ennast ära võluda Carmeni ilul ja seetõttu tõi endale häda kaela. Armastuse pärast kaotas terve mõtlemise. TEOSE IDEE, PROBLEEMISTIK Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast satub don Jóse vangi. Carmen pöörab paljudel meestel mõtlemise sassi, pannes nad endasse armuma. Tema pärast mõrvatakse palju teisi. Lõpuks laseb ta ka ennast tappa. Elus ei saa kõike mida tahetakse ning kõigi oma tegude eest tuleb lõpuks maksta. ROMANTISMILE ISELOOMULIKKU, NÄITED o Põgeneti loodusesse raamatu alguses jõudis mina-tegelane suurele imekaunile aasale o Palju kirjeldusi kirjeldati Carmeni väljanägemist, aasa
Kirjandusteose analüüs Koostaja: Kevin Saarna Koostaja: Kevin Saarna 30.01.14 Carmen Merimee 1. Teose sisu lühikokkuvõte ''Carmen'' räägib noormehest Don Jose, kes alguses kohtub raamatu minategelasega ja otsustavad koos edasi rännata mööda maad, kuna mehed suundusid samasse ööbimiskohta. Edasi liikus minategelane ööbimiskohast linna ja sealt kohtab ta mustlas tüdrukut Carmen, kes proovib talle tünga keerata. Carmen
Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose
Prosper Mérimée CARMEN PEATEGELASTE ISELOOM Carmen mustlanna. Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu. Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled, valged hambad. Veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Tegeles nõiakunstiga. Oli harjunud inimesi ümber oma sõrme keerama ning saama mida tahab. Teadis alati, kuidas saada mida tahab. Carmen oli salakaval. Kasutas ära oma head välimust oma tahtmise saamiseks. Tegeles pettustega, aitas pätte. See tegi temast kaasosalise. Näppas aegajalt ka ise. Pidas ennast vabaks hingeks. Oma vabaduse eest oli kõike nõus tegema, jäi kindlaks oma põhimõtetele. Oli rõõmsameelne, tegi palju ülemeelikusi. Iseloomult tugev. Kuid oma mehele on tolle nõrkuse ajal truu. Don Jóse noor, keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga
Kõik kommentaarid