Romaani analüüs (0)

Romaani analüüs:
 Tegevus saab alguse 1830. aastail Andaluusias, teose lõpus kirjeldab Jose oma elulugu. 
Tegevuspaiku kirjeldab autor üpris täpselt, mitte liiga põhjalikult. Enamasti on teoses 
kirjeldatud uhket  Hispaania  loodust, vaba mustlaselu, kohati ka igapäevast  linnaelu . Kuna 
tegu on romantismiajastu  teosega , siis on see normaalne, et lugejale jääb veidike  lindprii 
tunne.
 Ülevaade sündmustikust:
 Rändav geograaf  või koguni  arheoloog  (pole kindel) igastahes on teadlane  Hispaanias 
otsimas  Caesar 'i viimast lahingupaika (Munda). Ta kahtlustab, et  geograafid  on selle 
kindlaksmääramisega puusse pannud.
 Võtnud Cordobast teejuhi ja kaks hobust, pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. 
Ekseldes Cabra mäestikus  arvas  ta piki oja üles minnes leida külma vett janu ning kuumuse 
vastu. Leidis  kogemata  oaasi sarnase puhkeplatsi, mis oli eemalt peaaegu, et märkamatu. 
Otsustas seal peatuda.
Teadlane märkas, et lisaks hobustele ja teejuhile on keegi veel seda puhkepaika nautimas. 
Nimelt röövli sarnane mees. Vööras oli koos hinnalise  hobusega . Õnneks või kahjuks ei 
osutunud ta vaenulikuks. Paari sigariga võluti vööras ära. Kuna öö oli saabumas, otsustati 
minna Venta del Cuervosse (rongatrahter) üheskoos. Teadlase teejuhis äratas tundmatu 
vööras, kes endasõnul pidi olema Jose, kahtlust. Rongatrahter oli tõeline urgas! Seal pesitsesid 
kaks naisolevust: nõgised ning armetuis kaltsudes vana naine ja noor tüdruk.
 Ränduri teejuht, pidades Joset  kuulsaks  maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel 
seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas 
teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. 
Hommikul  saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud.
 Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta  kohtas  veetlevat ja 
salapärast naist Carmencitat ( Carmen ).  Carmen  oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, 
Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, 
kuid see  restoran  või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane  Carmeni  koju 
saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, 
hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati . Sisse astus 
Jose! Kõnetas Carmenit kõike muud kui lahkelt ning viis välismaalase majast välja, näidates 
kätte õige teeotsa, et mitte ära eksida. Kõige lõpuks avastas rändur, et ta  kullast  kell on 
kadunud. Otsustas sellest linnast lahkuda ning lõpetada oma töö dominikaanide käsikirjaga.
 Pärast mitmekuulist ümberhulkumist Andaluusias tahtis naasta  Madridi , kuid tal tuli uuesti 
Cordobast läbi sõita. Kohates seal vanu sõpru olid nad väga üllatunud ning õnnelikud, et 
rändur ikka veel elus on. Talle öeldi, et Jose on trellide taga ning kullast kell üles leitud.
 Välismaalane läks vangi külastama, sigaripakk ühes, et lepitust otsida. Jose võttis ta 
südamlikult vastu. Josel oli talle ülesanne, nimelt pidi rändur ühe hõbemedaljoni viima 
Pamplonasse.
 Järgmine päev külastas rändur teda uuesti ning Jose jutustas oma  eluloo :
 Jose  Navarro  sündis Elizondos, Baztani orus. Tema tõeline nimi on hoopis don Jose 
Lizarrabengoa,  bask ning vana kristlane. Temast taheti teha vaimulikku, kuid sellest ei tulnud 
midagi välja kuna  armastas  kirglikult  sulgpalli . Ühes mängus läks kakluseks Jose ja kellegi 
Alava  poisi  vahel, haaranud oma raudkepi tuli Jose võitjaks. Tänu sellele saadeti ta maalt 
välja. Sattus kokku tragunitega ning astus Almanza ratsarügementi. Sai kiiresti kapraliks ja oli 
lootust saada ka seersandiks, kuid tema õnnetuseks saadeti valvekorda Sevilla 
tubakamanufaktuuri. (Manufaktuuris töötab sadu naisi kes  palavuse  tõttu on sunnitud tihti 
peaaegu et alasti töötama. Nad rullivad sigareid suures ruumis, kuhu mehed pääsevad vaid 
veinticuatro (kõrgem politseiametnik) loal.) Korraga sattus ta seal kokku Carmeniga kellesse 
ka  armus ..
 Manufaktuurist tormas välja väravavalvur, ta seletas, et sigariruumis  tapeti  üks naine. 
Seersant  käskis Josel asja  uurima  minna. Nimelt olevat  Carmencita  ühe kaastöölisega riidu 
läinud ja kaastööline kohutaval kombel viga saanud. Seersant nõudis, et Carmen peab vangi 
viidama. Jällegi sai Jose selle ülesande enda õlule. Teekonnal vanglasse võrgutas Carmen 
oma naiselikkusega ja kavalusega Jose ära ning sai põgenema (Mao tänaval). Karistuseks Jose 
degrateeriti ning saadeti kuuks ajaks vanglasse.
 Nüüd oli Carmeni kord Jose'd aidata. Ta saatis mehele vanglasse pätsi leiba, mille sisse oli 
küpsetatud pisike viil ning kuldraha, kuid vang ei kasutanud neid.
 Pärast vanglast vabanemist tuli Josel vastu võtta veel üks alandus, nimelt saadeti ta 
tavasõdurina valveposti. (Ta oleks eelistanud mahalaskmist). Pandi valvesse koloneli ukse 
ette. Seal ootas teda järjekordne üllatus. Carmen oli hakanud oma “mustlasasju”  ajama  just 
nimelt koloneli endaga. Mitmeid  kordi  kohtus Ta Josed koloneli ukse ees. Ühel korral andis ta 
ka vihje, kus teda leida.
 Jose läks Carmenit  otsima  ning leidis. See oli esimene kord, mil nad said koos veidi pikemat 
aega olla...
 Sel hetkel muutus nende suhe näiliselt avatumaks. Nad tülitsesid ja leppisid, Carmeni tujud 
olid nagu augustikuine ilm (äike). Ühel ajal  kadus  Carmen ootamatult, Jose otsis teda igalt 
poolt, kuid ei midagi. Lõpuks ühel päeval ilmus Carmen koos rügemendi leitnandiga 
Dorothea  juurde (Carmen elas seal alaliselt, kuigi on teada, et mustlastel pole kindlat 
elupaika). Leitnand läks marru nähes Joset seal  majas . Neil läks võitluseks ning leitnand sai 
surma.
 Nüüd oli Jose kaelani  supis  ja tagasiteed enam ei olnud. Temast oli saanud mõrvar ja muud 
üle ei jäänud kui  kurjategija  elukombed omaks võtta. Ta hakkas salakaubavedajaks. Oli 
mestis salakaubitsejate kambaga mille pealikuks või juhiks oli Dancairo. Jose't võeti 
kurjategijate poolt lahkesti vastu, talle meeldis salakaubitseja elu rohkem kui sõduri: nüüd oli 
Josel kallim, raha, vabadus ning isegi südametunnistuse piinad ei vaevanud.
 Kuid nii värviliseks olud ning suhted ei saa jääda. Elu juhtivaks jõuks on muutus ning miski 
ei kesta  igavesti  ühesugusena. Dancairo teatas Josele, et Carmen oli saanud hakkama suure 
julgustükiga, nimelt päästis ta oma romi (abikaasa) Tarifa vanglast. Jose võttis selle uudise 
nördimusega vastu. Varsti nägigi Jose Carmeni uut kallimat  Garcia  Ükssilma, to oli  ehtne  
kaabakas.
 Järgmisel päeval neid rünnati, enamus kamba liikmeid jooksid laiali jättes kõik maha. Garcia, 
Carmen, Jose, Dancairo ja üks poiss Remendado ei kaotanud pead. Viimane neist sai 
põgenemises  haavata  ning Garcia  laskis  ta maha, et liikumist mitte aeglustada haavatuga. Nad 
jäid õhtul  laagrisse   kuhugi  tihnikusse. Hommikul tõi selstkonnadaamiks maskeerunud 
Carmen neile toitu ning muulad. Ta juhatas neid turvalisse kohta. Veel teatas ta, kus teed pidi 
liiguvad kaks inglise milordi. Carmenilt saadud info osutus tõeks ning nad said inglaste käest 
kobeda saagi.
 Carmen oli “mustlasasju” ajamas Gibraltaril ning keegi pidi minema sinna teateid koguma. 
Kuna Ükssilm ja Dancairo olid liiga tuntud sealkandis, siis minejaks oli Jose Navarro.
 Jose maskeerus apelsinimüüjaks. Lõpuks leidis ta ka Carmeni. Seekord oli Carmencita ühe 
inglasest ohvitseri ära võlunud. Josel lubati isegi ohvitseri majja tulla, sest  Carmenil  oli isu 
aplesinide järele. Mustlanna ja Jose suhtlesid teineteisega  baski  keeles nii, et inglane ei saanud 
aru mis Carmenil parasjagu käsil on. Nimelt tahtis Carmen inglasest milordi paljaks röövida, 
ta maja endale võtta jne. Selleks aga tuli inglane tappa. Mustlanna andis Josele teada, et 
milord viib ta Rondasse. Teel pidi jõuk neid ründama nii, et inglane sureks.
 Jose oli plaaniga päri ning suundus  tagasi oma seltsimeeste juurde. Seal kiskus ta tüli üles 
Ükssilmaga, nad võitlesid ning Garcia sai surmavalt haavata. Nüüd tundis Jose end 
võitmatuna kogu maailma ees kuna Carmen kuulus ainult temale. Nad suutsid kahekesi 
Dancairoga inglased tappa. Need kellega Carmen ühes oli. Carmen oli Jose rom (abikaasa) 
ning paar kuud nad elasidki niiviisi. Enamjaolt tegelesid salakaubavedamisega, harva 
röövimisega. Nad olid ka paar lisa liiget jõuku saanud, ustavamad kui eelmised. Ainult 
ükskord Malagas tegi Carmen Jose rahutuks, nimelt tahtis ta uuesti korrata analoogset trikki 
inglastega. Jose tormas kiiresti Malagase ning vedas Carmeni seal minema. Carmencita teatas, 
et  armastab  teda vähem olles tema rom, ta koguni ähvardas Joset tappa. Õnneks Dancairo 
lepitas nad. Kuid suhtele oli suur negatiivne jälg jäänud.
 Mõni aeg hiljem ründas neid üks väesalk. Dancairo tapeti ja veel kaks  kaaslast , teised kaks 
võeti soldatite poolt vangi. Jose sai  raskelt  haavata kuid tänu väledale  hobusele  ta siiski 
pääses. Samal ajal oli Carmen Granadases. Ta ruttas silmapilk kohale ning hoolitses Jose eest 
ülimalt hästi. Niipea kui jalad jälle kandsid, viis ta Jose saladuskatte all Granadasse 
varjupaika. Rohkem kui poolteist kuud veetis ta seal, lõpuks kui terveks sai tahtis ta uut elu 
alustada. Ta kutsus Carmeni enesega Uude Maailma (Ameerika), kuid to keeldus täielikult. 
Mustlanna lihtsalt ei suutnud oma  vabu elukombeid maha jätta.
 Selkorral jäi Jose veel nõusse, vastumeelselt. Ei saa ka jätta kirjeldamata lugu Carmeni uuest 
sihtmärgist. Selajal kui Jose Granadas peidus oli, toimusid seal härjavõitlused. Carmenile oli 
silma jäänud üks edukas härjavõitleja Lucase nimeline poiss. Jose  kuulis  sellest ning nõudis, 
et Carmen enam Lucasega tegemist ei  teeks . Õnneks lahkus pikadoor Malagasse. Josel oli 
salakaubavedamistega palju tegemist ning Carmen kohtas uut märklauda kelleks osutus 
välismaalasest teadlane. Nagu juba  mainitud  siis Carmen  varastas  temalt ainult kullast kella, 
kuid ta himmustas ka raha. Josel ja Carmenil oli äge vaidlus selle pärast. Jose lõi oma romi 
ning viimane hakkas meeleheitlikult nutma.
 Kolme päeva pärast oli Carmen rõõmus nagu ikka, ta teatas, et läheb Cordobasse 
pidustustele. Jose juurdles Carmeni meelemuutuse üle ning kahtlustas et viimane maksab talle 
kätte. Kuulis, et Cordobas toimuvad härjavõitlused. Jose tormas sinna ning leidiski Carmeni. 
Mees oli marus nähes, kuidas  Lucas   ulatas  mustlannale lehvi, mille ta oli härja küljest 
rebinud. Härg võttis Jose eest kätte maksta. Lucas kukkus koos hobusega üle kaela ning härg 
tormas neile mõlemale otsa. Üldine  segadus  pealtvaatajate hulgas ning Carmen oli juba 
kadunud. Jose läks majja kus Carmen välismaalaselt kella varastas. Ta ootas mustlannat ning 
to lõpuks  saabuski . Jose, käskinud enesega kaasa tulla. Nad ratsutasid kogu öö ühte kõrvalisse 
ventasse.
 Jose  palus  Carmencitalt viimast korda, et to temaga Ameerikasse tuleks ning uut elu alustaks, 
kuid viimane vastas alati eitavalt. Jose ütles, et ta on tüdinenud mustlanna armukesi tapmast, 
nüüd tapab  ta mustlanna endi. Enne käis Jose veel eraku juurest läbi, et korraldada missa 
Carmenile. Seejärel suundus ta Carmencita juurde tagasi ning lausa  anus , et to Ameerikasse 
tuleks, kuid Carmen oli oma otsuses kindel. Ta ütles, et ei armasta enam meest ning ei taha 
temaga olla. Jose tõmbas  pussi  välja ning surmas sellega Carmeni.  Mattis  laiba metsa ning 
kihutas Cordobasse end üles andma. Ta ütles, et oli  tapnud  Carmeni, kuid laiba  asukohta  ei 
paljastanud.
 Tegelased:
Jose Lizarrabengoa- Jõuline, pikka kasvu mees.  Vanust : kuskil 30-40 ringis ehk. 
Temperamendilt pigem rahulik kui kergesti ärrituv. Ilmselt on tegemist inimesega kes neelab 
enamuse probleemidest alla kui  purskab  need avalikkuse ette tekitades paanikaid/draamasid. 
Jose oli iseloomult aus ning sõbralik, ainus mis teda ei soosinud oli õnn.
Carmen- Välimuselt ülimalt veetlev mustlannade kohta, oma ilu oskas ta ka hästi kasutada 
meeste ninapidi vedamisel. Kuid seesama ilu võiski talle hukatuseks saada. Salakaval, petlik, 
kohati lapsik. Jäi mulje, et ta on oma  parimas  eas (välimust arvestades). Mustlanna nagu ta 
oli.. Nende elukäik on täis ühestkohast-teise jooksmist, petmisi, röövimisi. Ilmselt selline 
inimene ei tea isegi täpselt mis on tõsi ning mis on tema enda väljamõeldis.
Teadlane/välismaalane/rändur- Ilmselt on tegemist autori enesega.
Dancairo- Tundus sõbraliku ning ustava  inimesena . Täpselt 50 aastane. Oli ustav oma jõugu 
liikmetele .