Meedia annab, meedia võtab. (4)

Ei ole ühtset teooriat meedia kohta. Meedia võib olla üks vastik nuhtlus, mis igapäevaselt üritab meile "pähe määrida" tooteid, mida me tegelikult ei vaja, aga kasutame, sest oleme meedia kaudu saanud teada selle "kasulikkusest". Kuid meedia võib olla ka meile informatsiooni allikaks, mida vajame oma igapäeva elutegevuseks. Iga päev inimesed näevad miljoneid reklaame , tuhandeid telesaateid ning kuulevad mitmeid ja mitmeid raadioedastusi. Kindlasti ei saa kõike meedia pakutut tõepähe võtta, kuid siiski osa sellest on meile vajalik. Ja kas siis ei ole mitte vahest tore lugeda või kuulda, kui "idülliline" või "rikutud" keegi on? Kuid ega meedia siis ainult hulk reklaame pole. Meedia võib olla veel informatiivse kui ka meelelahutusliku sisuga. Ning tegelikult ilma nendeta me ei oskakski enam olla.
Üks väga levinud meediaharusi on reklaamiv meedia. Me kõik näeme iga päev reklaamiva meedia produkte. Me tarbime asju, iseendale aru andmata, miks me seda teeme. Me lähtume põhiliselt trendidest, hoolimata sellest, mis meile tegelikult kasulikum oleks. Need eksisteerisid ja eksisteerivad siiani inimeste teadvuses. Me kuulame teiste arvamusi , nende eelistusi mõningate toodete kohta ning seejärel oleme kohe valmis ka seda ise järele proovima. Miks? Ja kas me üldse teame, kust pärinevad nende andmed? Eduka reklaamikampaania tõttu ehk "ajuloputuse" tõttu. Üheks kõige suuremaks kampaaniaproduktiks on Coca -Cola. Oma edukate reklaamitrikkidega ja pideva mainimisega meedias on see ettevõte end väga edukaks teinud. Inimesed ostavad Coca-Colat just mitte selle hea maitse või siis selle värskendava toime tõttu vaid selle "ideaalsuse" tõttu, mis on meie jaoks ilusti ja kenasti meedia poolt antud. Ning pärast tehtud ostu, kui inimene kõnnib oma pudeliga mööda tänavaid, siis see on juba iseenesest reklaam . Sellise reklaami tõttu kohtab inimene Coca-Colat ka tänavatel. Ja seda korduvalt kuuldes/nähes jääb see inimestele mällu, mis tekitab ekslikke mälestusi ja paneb neid tarbima. Inimesed oma naiivsusega ostavad kõike, mida selline meedia neile ette söödab ja selle tõttu on ka sellised reklaamiagentuurid edukad . Loomulikult on ka inimesi, kes arvavad ( rõhutaksin - arvavad ), et nad ei ole meediaohvrid. Nad eksivad. Nad arvavad ekslikult, et kõik mida nad tarbivad on nende omal valikul . Kuigi nad võivad eelistada Coca-Colale näiteks Limonaad "Limpat" , siis see tähendab ainult seda, et teise toote reklaam on inimesele rohkem mõjunud ja kõrvu haakunud. Ja kellele meist ei meeldinud siis "Sigalahe limonaadisea" reklaam? Minule küll meeldis. Isegi see laul kummitas mind kaua aega. Tasapisi muutuvad sellised tooted reeglina traditsioonideks. Kujuneb trend, mida suur hulk inimesi järgib. Ja nii saabki eduka turundusega tegelev meedia kujundada mõnele tootele monopoli. Iseenesest geniaalne , kuid selline meedia võtab meilt meie ideaalid, röövides sellega meilt meie aja, raha ja uskumused. Ta annab meile "enda" ideaali, mida peaksime järgima ja jumaldama. Üldiselt me seda ka teeme - oma lolluse ja kergeusklikusega.
Mida me teeksime ilma meelelahutuseta? Selle heada ja halvade poolteta? Ilmselt midagi, peale igavlemise. Ka siin ei puudu meedia, üritades haakuda inimese mõtlemisse. Meedia meelelahutuslik pool propageerib suuresti inimeste suhtlemise vorme. Ehk kuidas peaksime käituma ja mõtlema. Suurt rolli omavad siin raadio- ja telesaated. Kõik need saated omavad mingit alatooni, mis võivad küll erinevatele inimestele eraldi mõjuda, kuid mingi mõju on neil siiski meile olemas. Näiteks võiks tuua seni Ameerikas levinud, kuid hiljuti ka meil populaarseks saanud "Oprah" teleshow. See saade on muutunud justkui inimeste iganädalaseks " vajaduseks ". Saade ise jutustab inimeste tõsielulisi juhtumisi , nii lõbusaid kui ka kurbi ning arutleb selle üle, andes sellega meile kindlad käitumismallid, mis panevad meid vastavalt ka käituma ja ka mõtlema. Käitumise pealt, tõsi, ta küll annab meile paremini käituva sotsiaalse ühiskonna, aga ühtemoodi mõtlevate inimestega pole eriti tore suhelda. Ja sellised inimesed muutuvad kui karjust vajavateks lammasteks, kes teevad kõik nii nagu nende karjus neile ette näitab. Väga mõjuvad veel ka eetri edastatavad üleskutsed, näiteks mõne sotsiaalse mässu või muu taolise ürituse suhtes, milles enamus inimestel pole aimugi, miks nad seal on ja mida see üritus tegelikult kujutab. Hea näide oleks veel “ Vigla show” üks ettevõtmine, kus saatejuht palus kõigil televaatajatel kindlal hetkel pista pea aknast välja ning hõigata teatud fraasi. Suurem osa televaatajatest tegidki seda. Pole vaja ilmselt midagi lisada. Sedamoodi meedia ohvriks sattudes , kaotavad inimesed oma isikupäralisuse ning võtavad vastu selle, mis meedia neile pakub - ühtne mõtlemisviis.
Informatiivse eesmärgiga meedia on antud valdkondadest kõige olulisem ja kõige mõjuvõimsam, seeläbi ka kõige ohtlikum. Miks? Seepärast, et siin on tegemist hulga vastutusega. Informatsiooni, mis tuleneb meedia kaudu, võetakse tihti tõe pähe. Inimesed arvavad ekslikult, et kõik, mida meedia neile ette söödab on ka tõene. Tõsi, on kujunenud juba hulk inimesi, kes on meediavastased ja ei kasuta enamasti ühtegi meediavormi, aga siiski on ka nemad, kasvõi natukene, aga siiski meedia mõju all. Informatiivset meediat kasutataksegi just inimeste mõjutamiseks ja on seega enamasti kasutatud poliitika poolt. Tihti meedia kujundab arvamusi teatud isikute kohta, muutes sellega meie poliitilisi ja isiklikke arvamusi isiku kohta. Eestist saab tuua selge näite Reformierakonna ja Keskerakonna pidevatest võimuvõitlustest. Nende kahe erakonna vahel on pidev rüselus, eriti aga nende erakondade eestkostjate Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare vahel. Need kaks on pidevas omavahelistes sõnelustes ja meedia huviorbiitideks. Eriti on seda näha sellest ajast, kui Ansip sai peaministriks. Ega Ansip enne ministriks saamist nii tuntud ei olnudki. Aga pärast ministriks saamist, sai ta kohe suure tuntuse ja sellega ka meedia tähelepanu. Kui Andrus Ansip sai võimule, siis tänu tema poliitikale hakkas Eesti elu elavnema ja seega ka meedia teda kiitis . Kohe, kui tekkisid majanduslikud probleemid, siis oli tema esimene, keda süüdistati. Ja sellest lõikas omakorda kasu Savisaar , keda meedia hakkas omakorda kiitma. Kõik see on seotud meedia tegevuse ja poliitiliste "mängudega". Sageli mängib meedia sellisele tantsule kaasa, unustades ise oma endised ütlused, seega saaksin öelda, et meedia mälu on lühike. Pole tarvis muud kui veidike leidlikkust ning tõsist hoiakut kui vastavad andmed edastad ning rahvas on sellest kinni. Seetõttu on ka informatiivne meedia valdkond nii edukas. Kuigi kõik pole nii negatiivne, kui alguses paistab. Tänu informatiivsele meediale on meil siiski rohkem infot, kui oli seda võimalik saada Nõukogude Liidu ajal. Meil on isegi informatsiooni üleladvestumine, sest meedia pakub meile rohkem, kui meil vaja on. Iga inimese enda teha on aga see, kui palju ta sellest kasutab ja mida tõeks võtab.
Kuigi need kõik kolm valdkonda käsitlevad oma teemat ja tegutsevad erinevate võtetega, siis kõik nad on nii tihedalt üksteisega seotud, et sageli on isegi raske neid eristada. Meedia mõjutab tahestahtmata , andes meile nii võimalusi kui ka võttes neid. Muidugi pole meedia läbi ja lõhki mõeldud inimesi kontrollima, kuid siiski pole ühestki selle alaliigist puudu kasvõi tibatillukene viide või soovitus. Ühtlasi meedia võtab meilt meie individuaalsuse ja andes vastu meile maailma, kus keegi pole kellegist parim, aga alati on olemas keegi, kes on tähtsaim ja olulisem.