Meedia - inimeste mõjutaja (33)

Meedia – inimeste mõjutaja
Tänapäeval ümbritseb meedia meid kõikjal kuhu vaatame, meedia olemus kajastub kõigis meie igapäevastes valikutes. Kuigi me seda eitame, juhindume alateadlikult ka kõige tühisemaid otsuseid tehes selles, mida oleme kuulnud või näinud televiisori, raadio või interneti vahendusel. Kas sellest võib järeldada, et infotehnoloogia , mis on meie elu teinud kergemaks võrreldes olukorraga mis valitses pool sajandit tagasi, on tegelikult mõeldud selleks, et meid kellegi kõrgema soovi järgi kontrollida? Võibolla. Oma maailmapilti kujundame me siiski sõltuvalt sellest, mida meie jaoks usaldusväärsest allikast kuuleme või loeme. Üks on kindel – meedia mõjutab meid ja meie mõtlemist juba sünnist saati, olgugi, et me seda ise ei tea.
Tänasel päeval loetakse tähtsaimateks meedia allikateks televiisorit, ajalehti, raadiot ning internetti. Miks me neid üldse vajame? Meie vanavanemad kasvasid üles ilma arvutita, televiisor oli luksus ,mida igaüks endale ei saanud lubada, mobiiltelefonist ei osatud unistadagi. Aga võibolla oli see just miinuseks. Kui ei ole mitmeid allikaid, millele informatsiooni kogudes toetuda, et info tõesuses kindel olla, siis ei saa ju ausalt tunnistada, et sa usud seda mida kuulsid või lugesid. Aga samas kuulub paranoia juba nii meie igapäevaelu juurde, et erilist vahet pole, kas kuulsid juttu auhinnatud teadlaselt või klatsimoorist sõbrannalt.
Mis piirist alates tuleb tunnistada endale, et oled „reklaamiohver” ja sõltud internetiühenduse ning mobiililevi olemasolekust? Raske määratleda. Laste puhul on meedia kõige lihtsam viis mõjutamiseks. Kui väike laps näeb hommikuste multifilmide vahele reklaame mänguasjadest, tahavad nad neid. Ja vanemad peavad ostma neid asju, et oma võsukest maha rahustada. Mänguasjatootja on rahul, reklaamitootja on rahul ja lapsed on ka rahul. Kuid ega miski lapse kasvades ometigi ei muutu. Olete te kunagi näinud inimest, kes ei lähtu oma otsustes teiste inimeste tegudest? On teada tuntud tõsiasi, et eestlane tahab ikka naabrist parem olla. Ja mis osa meedial siin on? Meedia soodustab seda metsikut ostubuumi, et ühel indiviidil saaks enda heaoluks olla suurem maja kui naabril, suurem ja kallim auto kui naabril ja isegi tõupuhtam koer kui naabril. Siia sobiks suurepäraselt tsitaat Helena Rubensteinilt, kes teenis oma kallite jumestusvahendite pealt suure varanduse : „Mõned naised ei osta midagi, mille eest ei saa palju maksta.”
Kas võib siis järeldada, et meedia kasutab meid ära? Minu arvates küll. Kui näeme ajakirjast, et mõni niinimetatud moeasjatundja nimetab mõnda riideeset või aksessuaari käesoleva hooaja kohustuslikuks elemendiks, võib kindel olla, et varsti ilmub see asi kuulsuste külge, sealt edasi tänavapilti ja varsti ongi see nii pisike ja tegelikult kallis ese meil kodus kuskil kapis oma korda ootamas. Mida tõenäoliselt ei tule niipea. Samas vaatame me riideid ja esemeid, mis olid meie vanematel ning naerame, et küll siis oli ikka kiviaeg. Aga oli ikka? Nemad olid harjunud , et neil on parajasti kõige uuemad tehnikaimed ja moesaavutused ning edasi ei anna enam areneda. Henry Thoreau tegi päris tabava tähelepaneku inimese võimete kohta õppida ja kasvada: „Iga põlvkond naerab vana moe üle, kuid kultustab uut.” Ja meedia soodustab seda arengut, et mis täna on uus, on homme iganenud ja ülehomme unustatud.
Kuna tänapäeval loetakse meedia alla internetti, raadiot, televisiooni ja ajakirjandust mis alati teab kõigest ja kõigist, on loomulik, et tagasihoidlikumad meist üritavad vältida silma paistmist ja sulanduvad n.ö. halli massi sekka. Ja siis seal peidus olles kuuleme ja näeme me teiste poolt tehtud lollusi, millega nad üritavad silma paista. Eriti kurb on , kui üks pisike hall hiireke tahab mingi samasuguse lollusega enda elujärge parandada. Või lõpetada. Väga kurvaks näiteks on hiljuti toimunud tulistamine Soomes, Jokela koolis. Ameerikas juhtub selliseid asju piisavalt tihti, et too noormees sai nii palju innustust, et minna teisi ilma selge põhjuseta tapma. Ja siit tuleb ka järgmine negatiivne meedia poolt meile nii populaarseks saanud teema. Enesetapp. On see siis tõesti ainus võimalus? Kahjuks statistika järgi on paljude jaoks küll. Ning mis viib inimese nii kaugele, et ta enam elada ei taha? Eks ikka meedia vahendusel tekkinud ideaalidele ja normidele mitte-vastamine, segased suhted sõprade ja lähedastega. Ja siis öeldakse, et noorus on hukas, neile ei kõlba enam miski. Aga kuidas saakski, kui kõik mida me tahame on meile kättesaamatuks tehtud? Elu võib ju muutuda kergemaks, kui saad hommikukohvi kõrvale lugeda e-maile sõbralt, kes on parajasti teisel pool ookeani maailma avastamas, selle asemel, et käsitsi kirjutades oma aega raisata ja loota , et kiri üldse kohale jõuab. Seega – meedia on meie elu kergendanud nii palju,et me saaksime selle endale ise raskeks teha.
Aga meedial on veel halbu külgi. Kust saavad alguse tänapäeval nii probleemsed asjad nagu buliimia ja anoreksia ? Eks ikka ajakirjadest, kus figureerivad ülikõhnad staarid, kes ise võidavad, et neil on „kiire ainevahetus ” ja „tegelikult ma söön kõike” või annavad nõu kuidas ainult paari porgandiga päevas ellu jääda. Mina isiklikult seda ei suudaks. Aga mida teevad need ebanormaalselt kõhnade kehadega naiste pildid teismelistele tüdrukutele, kes näevad end selliste piltide tõttu peeglist paksuna, unustades, et tavaliselt on tegemist lihtsa pilditöötlusega? Mitte midagi head, see on kindel. Tüdrukud näljutavad end, et oma iidolile sarnaneda ning rikuvad sellega ära oma keha ja võimaluse kunagi lapsi saada. Aga selle peale nad küll ei mõtle kui palju nad oma noorusest ära raiskavad, selleks, et lihtsalt kõhna olla. Meedia on rikkunud kunagise maailmapildi, kus ehtne naine peab olema kurvikas. Tänapäeval kiputakse seda kommenteerima lausega „mine dieedile või trenni”. Olid ajad, kus kõhna tüdruk tihti jäigi vanatüdrukuks, kuna potenstiaalsed abikaasa kandidaadid leidsid , et ta ei suuda pere eest hoolitseda ja lapsi sünnitada, kui ta meenutab harjavart. Minu arvates oleks kõik nii palju lihtsam, kui kedagi ei huvitaks sinu kehakaal. Aga unistada võib, see ei tähenda et midagi muutub.
Samas kas saab öelda, et meedia on kahjulik? Meedia vahendusel saame teada, mis mujal maailmas toimub, teame ette mis ilma on oodata homme ning oleme palju teadlikumad oma võimalustest. Seda võimaldab meile tänapäeva lahutamatu kaaslane internett. Internett toob meile kõik otse koju kätte, isegi kui sa seda ei palu. Uudised, kirjad, muusika , filmid. Arveid saab maksta interneti kaudu, teateid üritustest, kuhu sa kindlasti peaksid minema saab interneti kaudu ja õppida ning tööd teha saab ka interneti olemasolu korral toast lahkumata.
Seega eeldame, et infotehnoloogia juhib meid meie endi kodust ning suunab meid just sinna kuhu vaja. Et sellele vastupidist väidet tõestada, peaks proovima ühe nädala elada ilma kordagi tegemata oma otsuseid mõjutatult reklaamidest. Suhteliselt võimatu, arvestades, et iga nurga peal on vähemalt kolm reklaami, mis soovitavad just seda gripiravimit ja purgisuppi, hoolimata et teine võib olla odavam ja parem. Kas olete kunagi märganud, kuidas vägisi kisuvad mõtted külmkapi poole, peale mõne toiduaine reklaami televiisoris ? Kui filmis süüakse midagi maitsvat, tahaks ise ka kohe seda proovida. Kuigi me ise seda ei märka, ongi nõiaring täis. Meedia sai mis tahtis, me läksime ja hankisime endale sedasama mida meile näidati. Jällegi – tootja on rahul , turustaja on rahul, müüja on rahul ja meie oleme ka rahul. Vähemalt mõnda aega.
Lõpetuseks tõstatame küsimuse, kas on võimalik elada ilma meediast sõltumata? Vastus on lihtne – Ei! Me oleme ise endile selle olukorra kujundanud, me oleme sellega liiga ära harjunud ning tagasi pöördumine oleks võimatu. See on nagu arvutiklaviatuur. Miks just klaviatuur ? Sest praeguse QWERTY-asetusega klaviatuur võeti algselt kasutusele selleks, et kirjutusmasinal kirjutajate trükkimist aeglustada, kuna tol ajal oli oht, et kiire trükkimine lõhub kirjutusmasina ära. Ja enam me tähekombinatsiooni mugavamaks muuta ei viitsi. Me oleme harjunud sellega, et keegi teeb meie eest otsuseid ja söödab „õiged” valikud meie ette. Proovida ju võib, aga olenemata pingutuste suurusest , oleme ikkagi mingil määral meediast sõltuvad kuni surmani.