kardetud, kuna neil ei olnud kujunenud veel suuri uskumusi surma. Umbes 5000-1800 eKr. oli noorem kiviaeg ehk neoliitikum. Neoliitikumi perioodil hakati rajama kalmistuid, mis asusid asulatest väljaspool, natuke kõgematel küngastel. Surnud asetati haudadesse, mis olid kaevatud maasse. Nad asetati külili ja kägarasendisse ja käed sätiti pea alla. Arvatakse ka, et surnu oli kinni seotud. Kuna uskumused muutusid ja surnuid hakati kartma. Vanemal pronksiajal (u.1800-1100 eKr.) matmiskommetes uusi muutusid ei olnud. Noorem pronksiaeg u. 1100-500 eKr. Toimus suur muutus, sest hakati rajama kalmeehitisis - kivikirstkalmed. Need koosnevad suurtest kividest 5-8 meetriste läbimõõduga ring ja selle keskele oli asetatud rist, kuhu sängitati surnu. Ringi, kirstu vahele ja peale kuhjati kividest küngas. Keskele maeti tavaliselt mees ja sageli asetati kõrvale naine või laps. Kivikirstkalmetega samas kohas esines ka lohukivid. Kivisse kraabiti lohukesed
kivikirvega. Kuigi ikka valmistati kivist, luust ja sarvest tööriistu, sest eestis puudusid vajalikud vase-ja tinamaagid, mujal olid need liiga kallid ,et neid arvukamalt hankida. Nooremal pronksajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvöödes. Neid rajati juba looduslikult kaitstud paikadesse. Püstitati paekivist tara või palkidest kaitsesein. Kindlustatud asulates elati püsivalt. Suurem osa Eesti elanikest elas pronksajal arvatavasti siiski avaasulates. Matmiskommetes leidis aset suur muutus ,sest hakati rajama Kivikirstkalmeid( kividest laotatud ring ja keskel rist). Nooremal pronksajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Rannikualalt on teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistseid, sisemaalt teatakse neid suht vähe. Paepealsetel rannikualadel on küllalt õhukest aga viljakad mullad, mida oli kergem harida. Toimus karjakasvatus ja maaviljelus, kasvatati lambaid , kitsi ja veiseid, vähem sigu ja hobuseid.
Miks on muutunud matmiskombed läbi aegade? Nagu teada algselt maeti lahkunuid põranda alla, seejärel kivikirstkalmetesse, hiljem juba kääpatesse. Nüüd on aga meil eraldi ilusad ja suured surnuaiad. Aga sellele mõeldes tekib küsimus, et mis põhjustel on muutunud meie matmiskombed läbi aegade? Usundimuutus mängis märgatavalt matmiskommetes suurt rolli. Enne nöörkeraamikakultuuri maeti (visati) laibad põranda alla. Nöörkeraamikakultuuri ajal toimusid suured muutused. Nimelt võib arvata seda, et surnuid hakati kartma, kuna usk seda ju rääkis. Just nimelt selle tõttu, kalmistud rajati asulatest eemale ja kõrgematele kohtadele. Sellest võib järeldada, et inimesed ei tahtnud, et surnud enda kodu üles leiaks ja neid kiusama või piinama ei tuleks. Lisaks surnute kartmisele
matustel leiti ümarama koljuga luustikke, millel on mongoliidsed tunnusjooned. Kammkeraamika kultuuri rahvastik pani ka põhialuse hilisemate eestlaste kujunemisele. Nöörkeraamika kultuuri seostati aga pigem lõuna poolt tulnud indoeuroopa hõimudega, kes olevat hiljem segunenud kammkeraamika kultuurlastega. Arvati ka, et toimus ainult üks ja suurem rahvastikuränne, mis pani aluse eestlaste kujunemisele. 8. Iseloomusta ja dateeri erinevatel ajaperioodidel muutusi, põhjenda muutusi: matmiskommetes, hauapanustes, põllumajanduses, elupaigas, ühiskonna struktuuris. Matmiskombed ja hauapanused: Kammkeraamika kultuuris (u 4000 eKr) maeti inimesi asula territooriumile, vahest ka elamu põranda alla. Surnutele pandi kaasa igasuguseid ehteid, amulette, kujukesi, tööriistu, sest ilmselt arvati, et surnul võib neid vaja minna nt hauataguses elus ja elamupiirkonda maeti ka ilmselt selle pärast, et taheti hoida inimest enda läheduses.
Ometi jõudis neid sel ajal Eestisse vähe , sest siin puudus nende valmistamiseks vajalikud vase ja tinamaagid, mujal olid pronksesemed liiga kallid, et neid arvukamalt hankida. Seetõttu jätkus vanemal pronksiajal kivikirveste valmistamine. Noorem pronksiaeg. Uut tüüpi kinnismuistised: kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed ja lohukivid. Ehitati kindlustatud asulaid Saaremaal ja P.Eesti rannikuvööndis. Kombestik: matmiskommetes leidis aset suur muutus: nüüd hakati ehitama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Sel ajal jagunes Eesti kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Paepealsetel rannikualadel on mullakiht õhuke ja viljakas ning kergesti haritav. Peamisteks elatusaladeks kujunesid karjakasvatus(kitsed, lambad, veised) ja maaviljelus(nisu, oder, ka hirss, hernes,uba,lina).lisa andsid ka kalapüük ka küttimine. Arvatakse et sel ajal hakkas valitsema üksiktaluline asustus ja
Paganausk polüteism(al.10 jumalat),usuti ka haldjaid,merineitsisid ja vaime. Püha paigaks olid suured puud ja suured kivid ning allikad. Animism looduse hingestatus Kammkeraamika kultuuris võrreldes kunda kultuuriga? - Töö- ja tarberiistade valmistamisoskus paranes (paremini lihvitud tööriistad) - Kõrgem kunstitase (Luust ja merevaigust voolitud väikesed kujukesed, savinõude kaunistamine täketega) - Muutused matmiskommetes (surnuid maeti asula territooriumile, lahkunutele pandi hauda kaasa esemeid) 4 linnuse tüüpi: mägilinnus(Otepää ümbrus),neemiklinnus(Põhja-ja Kesk-Eesti),kalevipoja säng(Kesk-Eesti) ,ringvall linnus(Saaremaal). EESTLASED-----------------SAKSLASED---------------LINN PUULINNUS KIVILINNUS HAAPSALU VARBOLA KARKSI, LIHULA VILJANDI,TARTU MESOLIITIKUM e KESKMINE KIVIAEG
Leedust ja Valgevenest juurest (mitte Reini vahel, Balti eestlased) hõimude kujunemise algus 8. Pronksiaja tähtsamad asulad + muutused: Iru, Asva a. asulate rajamisel kindlustamine, jäädi paikseks b. põllumajanduses alepõllundus (tuhk väetiseks), söödiviljelus (sõnnik väetiseks) c. matmiskommetes kivikirstkalmed laibamatus; ümmarguse põhiplaaniga laotud kividest kalme, mille keskel oli ristkülikukujuline ava, kuhu asetati laip (nt Jõelähtmel) 9. Mis perioodil hakati tootma oma rauda ja millest? Varasel rauaajal soorauamaagist. 10. Mis muutused toimusid kaubanduses vanemal rauaajal? Võeti suund lõunasse Rooma impeeriumi poole. Neid huvitas merevaik ja karusnahad, lõunast siia toodi pronksi 11. Vanema rauaaja matmiskombed
Selle kultuuri muisteid esineb kõigis Läänemeremaades. Venekirveste kultuuri asukad võisid juba teatud määral mõjutada eestlaste väljanägemist (sinised silmad, heledad juuksed). 2. Millised muutused toimusid: a) Kammkeraamika kultuuris võrreldes kunda kultuuriga? - Töö- ja tarberiistade valmistamisoskus paranes (paremini lihvitud tööriistad) - Kõrgem kunstitase (Luust ja merevaigust voolitud väikesed kujukesed, savinõude kaunistamine täketega) - Muutused matmiskommetes (surnuid maeti asula territooriumile, lahkunutele pandi hauda kaasa esemeid) b) Venekirveste kultuuris võrreldes kammkeraamika kultuuriga? - Tööriistade valmistamisoskus paranes (silmaaukudega paremini lihvitud kirved) - Tegeldi algelise loomakasvatusega - Hakati tegelema algelise maaviljelusega 1.3. METALLIAEG EESTIS · PRONKSIAEG (II at keskpaik e.Kr. V saj. e.Kr.) Asva kultuur sai alguse u II at keskpaiku eKr. Kõige tuntum asula sellest kultuurist on Asva
Sellised leiud viitavad kõrgele kunstitasemele. Umbes 3000. Aasta paiku eKr hakkas levima nöörkeraamika kultuur, mille eripäraks oli ilustada savinõusid nöörijäljenditega. Tegeleti loomakasvatusega ja maaviljelusel oli suurem tähtsus. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Vanem proksiaeg umbes 1800-1100 eKr ja Noorem pronksiaeg umbes 1100-500 eKr´. Tol ajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis. Kuid suurem osa elanikest elas siiski avaasulates. Ka matmiskommetes oli suur muutus, hakati rajama maapealseid kivikirstkalmeid. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks ehk rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Elatuti pealmiselt karjakasvatusest ja maaviljelusest. Sise-Eesti oli pronksiajal hõredamini asutatud. Eelrooma rauaaeg umbes 500 eKr 50 pKr. Surnuid hakati matma tarandkalmetesse. Majandus kasvas ja kasutusele võeti soorauamaak. Rooma rauaaeg umbes 50-450 pKr. Tarandkalmed muutusid korrapärasteks. Elatuti pealmiselt
üleminekuaeg kiviajast metalliaega. Esimesed pronksesemes jõudsid siia vahetuskaubana või kingitustena. Eesti vanimad pronksesemes on peamiselt kirved. Järgmine periood on noorem pronksiaeg 1100-500 eKr. Enamik Eesti pronksiaja muististest on pärit sellest ajast. Kõige rohkem muutus elu Põhja ja Lääne Eestis, kus ehitati kindlustatud asulaid ning kivikirstkalmeid, hakati harima muinaspõlde nind oldi kontaktis Lõuna-Skandinaaviaga. Muinaspõllud tekkisid adra kasutuselevõtuga. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Enamik inimesi elas taludes. Elati kas rannikupiirkonnas või sisemaal. Kindlustatud asulates elas mitu peret, neid asulaid on leitud vaid rannikupiirkonnast ja Saaremaalt. Enamik Eesti pronksiaja leidudest on pärit kindlustatud asulatest. Pronks sai kivi asemel noorema pronksiaja jooksul peamiseks terariistade valmistamise materjaliks. Peamised elatusalad olid maaviljelus ja karjakasvatus
Ometi jõudis neid Eestisse sel ajal väga vähe see tõttu jätkus ka vanemal pronksiajal Eestis kivikirveste valmistamine ning ka palju teisigi esemeid tehti kivist, sarvest või luust. Vanemat pronksiaega tuntakse siiski veel lünklikult. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega. Mõned kindlustatud asulad ehitati Saaremal ja Põhja- Eesti rannikuvööndis. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, vaid neis elati püsivalt. Enamus elanikest elasid siiski avaasulates. Matmiskommetes rajati erilisi kivikirstkalmeid. Kivikalmetesse aga ei maetud sugugi kõiki surnuid, neid peeti eelkõige maaomanike perede matmispaigaks. Nooremal pronksiajal oli Eesti jagunenud kaheks regiooniks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Rannikualalt oli teada rohkesti mitut tüüpi kinnismuistiseid, sisemaalt teatakse neid suhteliselt vähe. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus ja maaviljelus. Vähem küttimine ja kalapüük
Algul toodi rauda sisse, kuid hiljem hakati rauda kohapeal sulatama. Rauda sulatati soorauamaagist. Et sellest maagist rauda kätte saada, tuli ehitada rauasulatusahjud. Rauasulatusahi tehti eelkõige savist. Ahjus oli temperatuur 1526 C. Kui rauda tehti kohapeal, majanduslik areng kiirenes. Siis oli võimalik võtta kasutusele sisemaa mullad. Rauast adraga oli võimalik siis sügavamalt künda. Mindi üle alepõllunduselt põlispõllundusele. Vanem rauaaeg tähendab ka muutuseid matmiskommetes. Ilmuvad tarandkalmed. Tegemist on jällegi maapealsete matustega. Üksteise kõrvale on ehitatud kividest tarandid. Tarand kalmed on kuni 10 m pikad. Algul maeti laipu, hiljem põletatud kehasid. Üldiselt tarandkalmed olid ida suunas. Küsimused: 1. Miks võib seda aega nimetada ,,rahutuks ajaks"? Linnuste rajamine ja relvaleidude arvukus kõnelevad rahutustest aegadest. Neid nähtusi saab seostada kohalike rikastuvate ülikute võimuvõitlusega
rannikuvööndis (Irus ja Narvas). Need rajati juba looduslikult kaitstud paikadesse. Kindlustusena püstitati üksnes paekividest tara või palkidest kaitsesein. Kindlustatud asulad polnud vaid pelgupaigad, neis elati püsivalt. Kaevamistel on leitud jälgi nelinurkse põhiplaaniga palkelamutest ja rohkesti mitmesuguseid esemeid. Suurem osa Eesti elanikest elas pronksiajal arvatavasti siiski avaasulates, aga neid pole arheoloogiliselt veel uuritud. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest 58- meetrise läbimõõdu-ga ring ja selle keskele laotud kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Tavaliselt maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, aga sageli sängitati tema kõrvale ka naine või laps. Lisaks esineb
Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal. Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada, seetähendab, et hakkas arenema käsitöö. Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, muistsed põllud, kivikirstkalmed ja lohukivid. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama maapealseid kalmistuid - kivikirstkalmeid - koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest ning ümber olevast ringmüürist. Ringi läbimõõt oli 5-8 meetrit. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega. Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa ka mõningaid panuseid, peamiselt ehteid. Ühiskonnas kujunes ebavõrdsus, elukohad kujunesid üksikutesse taludesse.
Matmiskombed Muinas-Eestis Inimasustuse tekkimise aega Eesti territooriumil saab määratleda enam kui kümne tuhande aastaga taguse ajaga. Matmistavade kujunemisel muinasaja oli usk tähtsal kohal. Kadunukesele asetati hauda kaasa peale ehete veel töö- ja tarberiistu, relvi ning toitu. Toitu ja juua on haudadele viidud hiljemgi, kuid seda on seal korraldatud juba mälestussöömaaegade nime all. Eesti erinevate piirkondade vahel esines erinevusi muinasaja matmiskommetes ning need olid küllaltki mitmekesised. Enam-vähem on meile tuntud matmiskombed muinasaja noorema kiviaja kammkeraamika kultuuri ajast (u 4000a. e.Kr.). Venekirveste kultuuri esindajad (u 3000a. e.Kr.) tõid kaasa ka uued matmiskombed. Maasse kaevatud haudadesse asetati surnud külili, tugevasti kägardatud, põlved vastu rinda surutud ja sageli üks käsi pea all. Kalmistud ise paiknesid asulatest eemal mõne veekogu lähedal veidi kõrgemal künkal (R. Kalle, ... 2005).
sajandi esimesel poolel. Paljudes linnustes elu jätkub ja neid kasutatakse pidevalt. Viikingiaeg mingeid suuri muutusi kaasa ei too. Põhja-Eesti kindlustel oli arvatavasti ka viikingite eest kaitsmise roll. Viikingid tulid arvatavasti tihti Iru linnusesse, kust on leitud palju ka viikingite nooleotsi. Seal on tegeletud ka kauplemisega ja teenindamisega. Irus oli vist väga hea potimeister, sest üks Irus tehtud pott leiti novgorodi lähedalt. Viikingiajal toimusid teatud muutused siinsetes matmiskommetes. Kui vahepeal olid hauad kollektiivsed, siis viikingiajal hakati individuaalsust taas rõhutama. Näiteks Saaremaal Käku kalme. Hakkavad taas ilmnema laibamatuse kalmed. Alguses arvati, et laibamatused tulid tagasi ristiusuga, kuid need kalmed on vanemad ja seetõttu arvatakse, et need tulid hoopis viikingite mõjuga. Iila kivikalmes leiti väga rikkalik haud. Seal oli kolm laipa ja oli näha, et tegemist oli sotsiaalse
Üritasid Läänemerd ületada Turu saarte juures, kus meri oli kitsam, ja liikusid mööda rannikut, kuni Porkani ja sealt suundusid Pirita jõe juurde. Merest umbes 5 km edasi paiknes Iru linnus. Irust on leitud ka viikingite nooleotsi, on olnud sõjalisi kokkupõrkeid, kuid ka kauplemist. Linnused paiknesid mitte mere kaldal, vaid mõni kilomeeter maa poole, sest oht oli suur. Jõgede peal võis olla ka tõkkeid ja vahimehi. Toimusid ka muutused siinsetes matmiskommetes. Kui vahepeal olid kivikalmed kollektiivsed, siis viikingiajal kohati hakati individuaalsust taas rõhutama. Hakkavad taas ilmnema laibamatustega kalmed. On avastatud, et laiba matmise komme tuli 10. saj ja seda on märgata nt Virumaal, arvatakse, et see komme on seotud viikingitega. Muinasaja lõpuks üle Eesti. Iila kivikalme Ida – Virumaal, leiti rikkalik panustega matus ja kaks matust ilma panusteta, mis olid tema suhtes rist. Seda peeti näiteks sotsiaalsest lõhestumisest
Relvad valmistati pronksist. Kasvatati nisu, hirssi, kaunvilju. Jätkuvalt püsis tähtsana jaht. Osa rahvastikust tegeles metallurgiaga ning arvatakse, et pronks oli selles kultuuris väga laialdasel kasutusel. Metallist tööriistadeks olid kirved, noad ja pistodad, odaotsad tehti jätkuvalt kivist. Suhteliselt palju on kogutud infot Unetice kalmistute kohta. Boheemias, Saksamaal ja Poolas maeti harilikult üksinda, hauale kuhjati kääbas. Mitmelt poolt on teada kohalikke erinevusi matmiskommetes. Nii näiteks kasutati varasel ja keskmisel pronksiajal Taanis ja Britannias puidust kirste, kus surnu maeti selili ja väljasirutatult. Põhja-Saksamaal maeti kääbaste all olevatesse surnumajadesse. Teisal maeti mõnikord laipu kägarasendis küljeli. Hauad kaeti pealt kividega. Esines kivist kirste, harilikult maeti ühte kalmistusse kuni 50 matust. Kuigi Unetice kultuuris oli valdavaks laibamatused, mõned rühmad siiski ka põletasid
märgatav areng majanduses. Varajasel rauaajal sai valdavaks paikne eluviis. Hakati tegelema alepõllundusega. Mets raiuti maha, jäeti natukeseks kuivama ja siis põletati. Puude põlemisest alles jäänud tuhk oli heaks väetiseks. Levima hakkas ka söödiviljelus. Mõnda aega haritud maa jäeti paariks aastaks sööti, kasutades seda vahel karjamaana. Loomasõnnik väetas maad ja peagi võis selle uuesti kasutusele võtta. Muutused toimusid ka matmiskommetes. Nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitusi kivikirstkalmeid. Need olid 3 - 8-meetrise läbimõõduga kividest ringid, mille keskele oli laotud põhja-lõuna-suunaline kividest kirst. · VANEM RAUAAEG (I saj. V saj. keskpaik) Vanemat rauaaega nimetatakse ka Rooma rauaajaks, sest sel ajal avaldas hiiglasuur Rooma impeerium mõju kogu Põhja-Euroopale, sealhulgas ka Eestile. Uhkete kalmeleidude põhjal on
Siin kera- v peekrikujulised savinõud. Nöörornament, hiljem ka kuuseoksamotiiv. Merevaik, vaskrõngad. Kuul- või keraamforad. Peetakse omaette kultuuriks, millel nöörkeraamika kultuuriga rida ühiseid jooni, eksisteeris sellega samal ajal ja kohas. Levis Saksamaal Elbe jõest lääne pool, ka Poolas, Ukrainas ja Tsehhis. 3. Skandinaavia: Taani, Rootsi, Norra rannikul (piirid Uppland Rootsis ja Trøndelagen Norras). Matmispaigad maahauad. Taanis matmiskommetes rida variatsioone. Norras ja Rootsis venekirveste kultuur u 2800 eKr, peamiselt matmispaigad. Kokku teada u 3000 matust, mis on levinud piirkonnas Skånest kuni Upplandi ja Trøndelagini. Üle kogu Skandinaavia u 3000 venekujulist kivikirvest, harva neid üksnes Norrlandist ja Põhja-Norrast. Alla 100 asulakoha. Teada asulakohti, mis jäävad põhja poole põhjapöörijoont (nt Lofootidelt; Tromsø lähistelt). Maaviljelus Rootsist leitud nõude külge jäänud odraterade jäljed
1.2 Metalliaeg Varajane metalliaeg: pronksiaeg: u 1500 600 a eKr, varajane rauaaeg: 6. sajand 1. sajand eKr pronks ei tõrjunud kivi kõrvale; pronksesemed olid sisse veetud Uuralitest ja hiljem Skandinaaviast; järjest olulisemaks hakkasid muutuma meresidemed varasele metalliajale on iseloomulik, et tekkisid kindlustatud asulad; tuntuimad on Asva (Saaremaal), Iru, Ridala elatusalad: küttimine, põlluharimine ja karjakasvatus (võrdse tähtsusega), matmiskommetes toimus muutus: ilmusid maapealsed kivikirstkalmed (tähtis Jõelähtme leiukoht) pronksiaja lõpul, rauaaja keskel toimus otsustav üleminek põlluharimisele PõhjaEestis ja Saaremaal, sest seal on õhukesed mullad; muinaspõlde nimetatakse keldipõldudeks, need olid väiksesed ja ruudukujulised; põlluharimise vanim vorm on kõplapõllundus, üleminek alepõllundusele sai toimuda alles rauaajal
annaabi.ee 
