Luuleanalüüs. Marie Under ja Villem Grünthal-Ridala (1)

Looduse ilu, võlu, valu.
Marie Under ja Villem Grünthal- Ridala
Sära ja kaunidus vaatab meile vastu igal aastaajal. Samuti leidub igaühes ka negatiivsust. Looduses on asju, millele pilku heites „silm puhkab“, kuid ka kõike seda, mis ärritab.
Marie Under oli eesti luuletaja, kes kuulus kirjandusrühmitustesse „Siuru“ ja „ Tarapita “. Looming on tal suhteliselt mitmekesine . Aastal 1917 ilmus esikkogu " Sonetid ". Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast". Luuletaja kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus". Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab " ilmus postuumselt 1981. aastal. Underi luuletusi on tõlgitud väga mitmetesse erinevatesse keeltesse. Villem Grünthal-Ridala on Muhumaalt pärit luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija. Ta alustas luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis "Noor-eestlane". "Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga " Talvine õhtu". Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus , kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus. Ridala esindab üksildast endamisi vaatlejat ja kirjeldajat, tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele.
Marie Underile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ja alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootuse aeg, periood, „…kus kurb ja pime ootamas mu tuba…“. Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni. Loodus on ka mulle väga südamelähedane, sest seal ma „… käin – ning kastesse ja rohtu / pudeneb mu süda särav…“. Under räägib loodusest kui võrratust ilust ja „…Päike, kõige õitsva ema!...“. Eestimaal on see omapärane ja ilus. Samas ei jäta ta ka mainimata, et igal asjal on ka omad halvad pooled.
Sügisemaru
Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
Mühistes metsades läbi ja vilistes ladvus,
Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas,
Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,
Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,
Kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli,
Hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme.
Kevad jäi Underile kõige rohkem südamese, sest see peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. „On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus…“. Ridalale on kevadmotiivid samuti kesksel kohal. See helendab , helgib, särab, sätendab, „…Südames midagi salaja tärkab…“. Mulle meeldib Ridala sõnakasutus kevade kohta, sest see on aastaaeg , kus tõepoolest nii on, kõik ju õitseb ja hommikuti pärlendavad kastepiiskades rohelised puud-põõsakesed. Kevade kadumist kirjeldab kui halba kogemust, kus „…Tunnetes tumedas, pisarad jämedad, pisarad kibedad, valguvad.“. Ridala luulekogu "Kauged rannad " jätkas temaatiliselt "Laulude" suunda, kujutades peaasjalikult saarte loodust. Kuid esikkoguga võrreldes on selles looduspildid maalitud asjalikumalt ja täpsemalt, tundeelevuse asemele on tulnud selguse ja ülevaatlikkuse taotlus . "Lauludes" domineerisid nukrad talvepildid. „Mööda lõpmata teed / lähevad reed / Kuu kahvatul kumal,/ Eha punal, /Kaugele…“. Under talvest väga ei kirjutanud, sest see ei olnud just kõige meeldivam aeg ning kevade saabumisest olid inimesed väga rõõmsad ja õnnelikud. Marie Under kirjutab ka suvest üsna positiivselt ja samuti sellest, kui romantiline aeg on suvi. See on aeg, kus võib kohtuda inimesega, kelle avastad enda jaoks väga kalli ning parima inimesena siin ilmas.
Suvine mälestus
Klaasrõdus vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu.
Mis sädeles kui liblikate ring.
Kui Under kirjutab suvest, siis Ridala eelistab talve. See on ilus, sest talve iseloomustab lumi, lumi on valge ja valge sümboliseerib puhtust. „...Eemal, nii kaugel, kui ulatub silm, pn sätendav lumi…“. Kuid nagu igal muulgi asjal, ei puudu ka talvel negatiivsus . „Hilju, talvine päev langeb pilvede sompu, / ihmjas, tuhkur valgus/ laotab õudsena end kahjka maisemaa kohta, / tuhmudes pikka…“.
Kevade rohelus , suve soojus , sügise värvilisus, talvel lume puhtus – need on suurimad plussid, mis meie parasvöötmekliimas neil aastaaegadel esineb. Miinusteks on sopane kevad, vihmane suvi, porine t