Mardikad Sissejuhatus Mardikad, keda on kirjeldatud 360 000 liiki (Eestis ligi 3000), moodustavad ligikaudu 40% kõikidest teadaolevatest putukatest. Kõigist senituntud loomadest kuulub iga kolmas putukate klassi mardikaliste seltsi. Kirevatäpiline lepatriinu, kes on üks tuntumaid mardikaid, liigitatakse koos paljude teiste putukatega mardikaliste seltsi. Suuruselt on mardikad väga erinevad pihumardikad on vaevalt 0,25mm pikkused, titaansikk kasvab aga 16 cm pikkuseks. Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes
tagakeha (abdomen) Putukad (Insecta) on liigi ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast. Putukate sigimine ja arenemine Putukad on lahksugulised loomad Partneri leidmiseks kasutavad putukad mitmesuguseid signaale. Mõne liigi emased jäävad munade juurde ja hoolitsevad nende eest, mõned kannavad munapakikest isegi endaga kaasas. Munade arengu kiirus sõltub eelkõige temperatuurist ja niiskusest. Mardikalised Mardikaliste keha on kõva kattega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste. tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Mardikalised arenevad täismoondega. NT: jaanimardikas, kartulimardikas, laiujur, õnnetriinu Kahetiivalised on väga suur, kõigil mandritel levinud putukarühm Eestist on leitud üle 2200 liigi kahetiivalisi, kuid neid on rohkem. Tänapäeval jagatakse selts kaheks alamseltsiks: sääselised kärpselised
kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Mardikad (2) Mardika vastsed ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Metsasitikas must kattetiibadel pikivaod tundlad tipul lehvikuga pikkus 13-20 mm ogadega varustatud laienenud kaevejalad liiguvad maapinnal ja kaevuvad pinnases Aiapõrnikas pea ja eesselg metallrohelised kattetiivad pruunid pikkus 8,5-11 mm lendavad ja ronivad rohul ja põõsastel tundlad tipul lehvikuga jalad varustatud ogadega Karuspõrnikas kattetiivad kollaste ja
Ujurlased Dytiscidae Ujurlased on mardikaliste seltsi kuuluv sugukond putukaid. Ujurlasi arvatakse olevat üle 160 perekonna üle 4000 liigiga. Välimus Ujurid on ülalt vaadates ovaalsed, alt ja ülalt kumera voolujoonelise kehaga veemardikad. Nende tagajalad on laienenud käppade ja harjastega varustatud ujujalad, mida ujurid vees ujudes üheaegselt järsult liigutavad. Ujurite tundlad on pikad ja niitjad. Hingamiseks tõstavad ujurid tagakeha tipu veest välja ning koguvad kattetiibade alla õhuvaru
Eesti mardikad Peetereeter siia käib nimi lolol Mardikalised Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts Eestis on mardikaid enam vähem 3400 liiki Mardikalised elavad põhiliselt maismaal Mardikalised jagunevad enamasti röövmadikalisteks ja segatoidumardikalisteks Mardikaliste tunnuseks on tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad Harilik käätsusikk Harilik käätsusikk on eestis üks tavalisemaid mardikaid. Ta elab surnud või surevate mändide peal. Tema üks omapärasusi on tema tundlad. Isaste tundlad võivad olla tervelt 5 mardika kehapikkust, kuid emase tundlad on poole lühemad. Kattetiivad on määrdunudhallid ja enamasti on isendite rindmikul kollased täpid. Röövikud kasvavad kuni 35 mm pikaks Kuldpõrnikas
Lepatriin · Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. · Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Lepatriinul on 6 jalga. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. · Erkpunane värvus on hoiatusvärv,mis näitab mittesöödavust. · Lepatriinu eritab vastiku lõhna ja maitsega mürgist ainet.
kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk-
kooruvad vastseteks 2-3 nädalaga. Nukkumine järgneb kevadel või varasuvel ning kestab 1-2 nädalat. Täiskasvanud Hääletu toonesepad arenevad välja maiks-augustiks. Harjumused Hääletu toonesepp kahjustab kooreta pehmepuitu, põhjustades struktuurilisi kahjustusi. Esineb pergolates, rustikaalsetes esemetes, aiapostides ja kuurides. Lisainfo Putukatest ohustavad hooneid liigid,mis kuuluvad mardikaliste,kiletiivaliste ja liblikaliste hulka. Enamus hoonetest puitmaterjale kahjustavatest putukatest on mardikad. Mardikad moodustavad ligi kolmandiku kõigist seni tuntud loomaliikidest Maailmas on kirjeldatud umbes 360000 mardikaliiki ning mitu miljonit mardikaliiki ootab veel määramist ja kirjeldamist. Hinnanguliselt 5-8 miljonit liiki. Tänan kuulamast Kasutatud materjal http://www.rentokil.ee/kahjuriteatmike- koduleht/putukad-ja-amblikud/puitu- kahjustavate-mardikate-
paiknevatele rakkudele. Hormoonid toimivad väga madalas kontsentratsioonis. Mediaatorid toimivad ainult vahetus läheduses olevatele rakkudele; lokaalsed mediaatorid lagundatakse või seotakse väga kiiresti, nii et ringlusse satub neist väga tühine hulk. Mediaator ehk neurotransmitter on keemiline aine, mille abil neuron vahetab teiste rakkudega informatsiooni. 9. Koprofaagia Koprofaagiat esineb näiteks mitmete mardikaliste ja kahetiivaliste juures. Koprofaagilised on ka jänesed ja närilised, kellel puudub hästiarenenud mäletsejate- sarnane seedesüsteem, et rohtu seedida. Saamaks toidust kätte rohkem aineid, söövad nad oma pehmed väljaheited uuesti sisse. 10. Gaasivahetuse üldprintsiip. Gaasivahetus on hapniku ja CO2 vahetus organismi ja väliskeskkonna vahel. Gaasivahetuse mehhanismi aluseks on gaaside difusioon kontsentratsioonigradiendi suunas
1. Hiidmesilane. Elavad Aasia troopilistes metsades. 2. Kääbusmesilane. Elavad samuti Aasia troopilistes metsades. 3. India mesilane. On suurema levialaga 4. Meemesilane. On arvatavasti arenenud Aafrikas. Sissejuhatus Mesilased ja herilased kuuluvad kõige kõrgemalt arenenud putukate hulka. Paljud liigid on ühiselulised, neil on keeruline käitumine ning tõhus teadete vahetamissüsteem. Nad moodustavad koos sipelgatega kiletiivaliste seltsi, mis on mardikaliste järel suuruselt teisel kohal. Inimese jaoks on mesilased ja herilased tähtsad mitmel põhjusel. Kodumesilastelt saab mett ja vaha, mitmed herilased ja vaablased hävitavad aga taimekahjureid, nt lehetäisid. Mesilased ja herilased on õistaimede tolmeldajad teadlaste hinnangul tooks nende putukate häving kaasa täieliku katastroofi paljude kultuurtaimede kasvatamisel. Eluviis Mitmed mesilaste ja herilaste liigid on ühiselulised koos rajatakse pesa, hangitakse
lepatriinu Tutvustus Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 5200. Eestis elab neist 51 liiki. Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest).
Referaat Mesilased Sisukord : 1. Sissejuhatus 2. Kehaehitus 3. Mesilaste kodu 4. Paljunemine 5. Astel 6. Liigid 7. Huvitavat 8. Põhifaktid 9. Kasutatud kirjandus Sissejuhatus Mesilased kuuluvad kõige kõrgemalt arenenud putukate hulka. Paljud liigid on ühiselulised, neil on keeruline käitumine ning tõhus teadete vahetamissüsteem. Nad moodustavad koos sipelgate ja herilastega kiletiivaliste seltsi, mis on mardikaliste järel suuruselt teisel kohal. Inimese jaoks on mesilased tähtsad mitmel põhjusel. Kodumesilastelt saab mett ja vaha. Mesilased on õistaimede tolmeldajad teadlaste hinnangul tooks nende putukate häving kaasa täieliku katastroofi paljude kultuurtaimede kasvatamisel. Kehaehitus Vähemalt 150 000 liiki hõlmavasse kiletiivaliste seltsi kuulub väga erineva kehaehitusega putukaid. Tüüpilise kiletiivalise suurekasvuline, kollase-mustavöödilise
................. 7 Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise
Igal putukal on oma kindel lõhn, mis meelitab neid toituma ja ka oma munad munevad nad sellistesse kohtadesse, kus nende järglased saaksid edasi toituda. Mõningaid rööv- ja parasiitputukaid on hakatud paljundama ja kasutama kasvuhoonekahjurite tõrjeks. Paljundatakse nt. röövlesta (Phytoseiulus persimilis) punase kedriklesta tõrjeks. Üks röövlest hävitab ööpäevas u. 30 kahjuri muna või 25 erinevas kasvujärgus isendit. Lepatriinud - kuuluvad mardikaliste seltsi, nii vastsed kui ka valmikud toituvad lehetäidest. 1 vastne võib hävitada 1000 lehetäid. Kui lehetäisid pole, söövad ka taimelehti ja liigikaaslasi. 1 valmik muneb 400 muna ja areng munast valmikuni kestab 5 nädalat. Jooksiklased - kuuluvad mardikaliste seltsi. Toituvad nälkjatest ja kahjurite vastsetest. Õielutiklased - toituvad putukate ja lestade munadest ja noortest vastsetest.
kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. 1.1 Sugulased Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki. Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata).
1.2.Sinisikk & Sinklased. Sinisikk elutseb sageli küttepuudes ja koorega ehituspuidus vanusega kuni 3 aastat langetamisest. Tema lennuavad on ovaalsed, suuruseks 34x510 mm. Vastsete käigud on põhiliselt koorealuses maltspuiduosas. Mardikas on 815 mm pikk, sinakat värvi, vastsed kuni 26 mm pikad ja nende toitumisel tekib graanuleid meenutav mitmevärviline puru. Ohtlik pigem puiduladudes (nii kütte- kui ehituspuidu), kuid ka hoonetes.Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist.Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka
Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel. Kahaneva leviku ja arvukusega on kaerasori (sihktiivaline)elupaigad(Kukk2004). Mittevärvulistest haudelindudest on ülekaalus kurvitsalised: tikutaja, kiivitaja, suurkoovitaja;
on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha: Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad
Jalad koosnevad järgmistest lülidest: puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel
JA on ka inimese toidulaual. Mõned on ka mürgised.- kahju inimesele. Tolmulestade eritised põhjustavad allergiat. Puugid kannavad edasi haigusi. Sametlest (imepisike punane) elab mullas- lagundab orgaanilist ainet ja viivad selle tagasi aineringesse. 10. Putukate üldiseloomustus. Putuka välisehitus. Ainsad lennuvõimelised selgrootud. Enamasti kaks paari tiibu. 6 jalga, tundlad. Hingavad trahheede abil. Seedivad toidu kahe avaga seedesüsteemis, ehk nagu enamik loomi. 11. Liblikaliste, mardikaliste, kahetiivaliste ja kiletiivaliste iseloomustused. 12. Putukate eluring: vaegmoone ja täismoone (näiteid, kellel esinevad). Paljude putukate elutsüklis eelneb valmikule mitu arengujärku. Suuremal osal tiibadega putukatel erinevad arengujärgud üksteisest oluliselt nii välimuse kui ka eluviisi poolest ja üleminek ühest järgust teise on järsk ehk see ongi TÄISMOONE. Selliselt toimub see liblikatel, mardikatel ja kahetiivalistel (sääsk, kärbes) VAEGMOONE
pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki. Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest riidest ja villast.
harjashännalised tiibateta, taime, kõdu sööjad, hüppavad. 52. Putukad on ainukesed selgrootud, kellel on tiivad ja kes saavad lennata. Tiivad kinnituvad tiivaliigese varal latero dorsaalselt kesk- ja tagarindmikule. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne,
16. Sugukonna teadusliku nime moodustamine ja kuju loomadel ja taimedel. 17. Kõrgemate tasemete taksonite (selts, klass jne.) teaduslike nimede moodustamine loomadel ja taimedel. 18. Eestikeelsete nimede moodustamine liigile, perekonnale, sugukonnale, seltsile ja kõrgematele taksonitele. Eesti keeles on omakeelsetel sugukonna taseme loomanimedel lõpp lased, seltsi taseme nimedel lised. Näiteks: kiskjaliste seltsis on sugukonnad kaslased, koerlased, kärplased jt; mardikaliste seltsis sugukonnad põrniklased, siklased, kärsaklased jt. Klasside ja hõimkondade nimed on lihtsalt mitmuses. Liigitäiend käib perekonnanime ette. Botaanilises nomenklatuuris on veidi teisiti: näiteks sugukonna nimel lõpp aceae, seltsil ales, klassil enamasti opsida või mycetes, hõimkonnal phyta või mycota jne. Eesti keeles nimetavad botaanikud nii sugukondi kui seltse lõpuga lised (taimed nagu polekski päriselt elus, „lased“!) 19.Mis on homonüümia ja mis on sünonüümia?
annaabi.ee 
