Chagall. Armastus, unelm, elu (0)

Tallinna 21. Kool
“Chagall. Armastus, unelm , elu”
Kristin Kätt
12C klass
Tallinn 2013
Marc Chagall
Marc Chagall oli vene-juudi soost kunstnik. Ta sündis 7. Juulil 1887. aastal vaeses käsitööliste peres Vitebski linnas Valgevenes . Tema isa oli vaikne ja rahulik mees, kes teenis elatist kingsepana, ema aga oli temperamentne . Marcil oli seitse õde ja üks vend.
Chagall kasvas üles maa keskkonnas, kus igapäevasteks tegevusteks olid põllutööd ja karjapidamine. Vaatamata perekonna vaesusele oli Chagalli lapsepõlv õnnelik. Tema suureks osaks elus olid loomad. Marci pere oli tõsusklik, peeti kinni religioonist. Samas, pühasid ja kombetalitlusi nauditi rõõmu ja lustiga. Lapsepõlv on mõjutanud ka kunstniku stiili kõige rohkem, sest see oli aeg, mil Chagall oli tingimusteta õnnelik.
Lõpetanud kohalikus koolis neli klassi, asus Chagall õppima kunsti kohaliku meistri juures, kellest sai Chagallile suur eeskuju. Hiljem jätkas kunstiõpinguid Peterburis mitmes erakunstikoolis. 1910 .a. sõitis hariduse jätkamiseksPariisi.
Kooliaastad möödusid vaevaliselt . Chagall oli isegi tunnistanud, et tal olid raskused paljudes ainetes ja puudus tahtmine õppida. Suhted klassikaaslastega olid samuti halvad. Kui keegi temaga tüli noris, võis Chagall lausa minestusse langeda. Lõpuks õppis ta oma nõrkust enda huvides ära kasutama. Kui Chagall oma talendi leidis ja joonistama hakkas, olid vanemad algul vastu, kuid hiljem otsustas ema riskida ning viia poja kohaliku juudist kunstniku juurde jutule. Isa reaktsioon oli aga märkimisväärne, nimelt, kuuldes poja tulevikuplaanidest, ei lausunud ta sõnagi, vaid viskas raha, mis õpinguteks kulus, mudase hoovi peale ning poiss pidi kopikad ükshaaval üles korjama.
Noore Chagalli kunstnikutee polnud kerge. Paljudele jäi tema stiil arusaamatuks. Peale mõneaastastaseid õpinguid Vitebskis läks noormees Peterburi, kus ta puutus kokku “Mir Iskusstva” liikmetega nagu Sergei Diaghilevi, Leon Baksti jt. Sel ajal toetasid tema õpinguid erinevad juudi päritolu inimesed, kuid vaatamata sellele oli ta siiski tohutult vaene. Süngeid perioode oli, näiteks sattus Chagall vanglasse. Seda võttis ta isegi soodustusena, kuna ta sai seal vähemalt kaks korda päevas korralikult süüa. Õnneks ei kestnud masendavad perioodid kaua.
Kui kunstnik Pariisi läks, tärkas temas tõeline leek . Pariis oli midagi hoopis teistsugust, see oli tema jaoks uus maailm, mis lõi ta pahviks. Chagall tutvus Pariisis mitmete oluliste isikutega. Temast olid huvitatud ka paljud kirjanikud ja poeedid . Blaise Cendrars oli Chagalli loomingu tõeline armastaja. Nad olid ka suured sõbrad, kuid läksid tülli, mis viis nad lahku. Marc Chagall puutus sel eluperioodil kokku ka Pablo Picassoga, kes andis Marcile palju tutvusi juurde. Neist ei saanud aga kunagi sõpru, kuna mõlemad olid kunstnikud ja seega ka konkurendid.
Õpingute ajal kohtus Marc oma eluarmastuse Bellaga, kes oli mehe kõrval oma surmani. Kui mees oli Pariisis veetnud neli aastat, tuli ta tagasi kodumaale Bella juurde. 1915.aastal abiellus Chagall Bellaga, kuigi neiu vanemad olid sellele vastu. Aasta pärast sündis neile tütar. Chagall otsustas jääda Vitebskisse kus ta rajas kunstikooli . Kahjuks polnud Chagalli iseloom piisavalt tugev, ning suure kunstikooli võtsid Chagalli teadmata üle Lissitzky (vene kunstnik) ja Malevitš (suprematistliku liikumise isa). Kunstikooli Marc tagasi ei saanudki. Seda aega meenutab kunstnik siiski kui üht põnevamat perioodi oma elus.
Peale kunstikooli sulgemist lahkusid Chagall ja Bella Moskvasse. Seal aga polnud elu sugugi lihtne. Vaesus oli tohutu. Sõjaaeg oli piinarikas ja Venemaal valitses suur nälg. Maalid vahetati toidu vastu, et elus püsida. Eriti raske oli paaril pisitütre Ida kasvatamisel . Mõne aja pärast otsustas Chagall viletsast elust Venemaal loobuda ja kolida koos naise ja lapsega Pariisi.
Ta ei olnud ainus, kes NSV Liidust põgenes, oli veel sadu kunstiinimesi, kes polnud veel küll repressioonide karmust tunda saanud, kuid tundsid ohu lähenemist.
Kõigepealt sõitis Chagall Moskvast Berliini, sest oli seal kuulsaks saanud.
Ta võis seal maalide müügist juba ära elada, kuid eesmärk oli siiski Pariis. 1922. aastal naasis Chagall Pariisi. Sajad maalid, mis ta oli enne lahkumist maha jätnud, olid varastatud . Tegemist oli suure kaotusega, mis näris kunstniku hinge elu lõpuni. Järgmised aastad kujunesid produktiivseks, mees laiendas oma kuulsust . Pariisis oli tema elu küll materiaalselt kindlustatud, kuid hinges jäi ta siiski igatsema oma kodumaad . Kõik mälestused ja tunded pani kunstnik oma maalidesse. Teise maailmasõja tulekul põgenesid paljud juudid , kartes natsi Saksamaad, Prantsusmaalt. Chagallil soovitati samuti USA-sse põgeneda, kuid ta jäi omale kindlaks. Kui Saksa väed okupeerisid Pariisi, pakkis Chagalli perekond asjad kokku ning lahkus läbi Hispaania siiski Ameerikasse. Uut kodu hakati otsima New Yorgis . See oli tohutu kireva kultuurieluga. Sellegipoolest ei näinud Chagall seal kunagi võimalikku kodumaad ning ihkas alati tagasi Pariisi.
Mõne aasta möödudes teatati Pariisi vabastamisest, kuid siis tabas Chagalli elu suurim löök – tema naine suri. Vaatamata sügavale kurbusele, ei lõpetanud ta kunagi maalimist. Kunst aitas üle saada ka naise surmast. 1948.a. naases kunstnik Prantsusmaale ja asus elama Nice lähistele. Seal tutvus ta oma teise naise Vavaga. Peagi nad abiellusid.
Chagalli maalidel on mitmeid korduvmotiive: viltu vajunud külamajad, katusel mängivad viiuldajad , õhus hõljuvad inimesed, hiigelkuked, imeliselt õitsevad puud. Viimastel aastakümnetel oli näha mingit muutust tema loomingus. Suuremaks sai Prantsuse maastike osatähtsus. Chagall võttis Prantsusmaad kui oma kodumaad.
1973.a. külastas Chagall abikaasaga Moskvat ja Peterburi, kus neid väga soojalt vastu võeti. Kunstniku 90. sünnipäeva auks korraldati Louvreis tema loomingu unikaalne näitus ja teda autasustati Auleegioni Suure Ristiga .
Marc Chagall suri 28.märtsi õhtul 1985.a.
Minu arvamus
Valisin Jean-Paul Crespelle kirjutatud raamatu sellepärast, et see nimi jäi kõlama juba raamatus “Elu Picassoga”, mida eelnevalt kunstiajaloo tarbeks lugesin. Mõlemas raamatus oli kajastatud Picasso ja Chagalli mitte eriti hea läbisaamine. Chagalli raamat meeldis mulle sellepärast, et see oli üsna ajalooline. Kuna tol ajal oli elu väga raske, vaesus oli väga suur, kunstnikke ja teisi kultuuriinimesi represseeriti, siis see kõik tegi lugemise väga huvitavaks. Raamat kirjeldas suurt nälga, mis NSV Liidus aset leidis, ning ka kahte maailmasõda. Muidugi on see ajaloos õpitud, kuid see raamat avardas teadmisi veelgi. Väga hästi oli välja toodud raamatus juudi rahva tagakiusamine ehk siis tänapäeva mõiste antiseksitism. Kuna Chagall oli ise samuti pärit vene-juudi perekonnast, siis kirjeldas raamat ka tema hirmu ning seda, kuidas ta oli sunnitud oma kodust lahkuma just nimelt hirmu pärast.
Raamatus oli palju nimesid , mis võisid lugemise küll veidi keerukamaks teha, kuid samas, tunnen end nüüd palju targemana. Mõni nimi oli ka tuttav.
Väga meeldis mulle veel ka looduse kirjeldus. Ilusaks tegi lugemise just erinevad kirjeldused, näiteks päikseloojang, kui kunstnikud mäe nõlval parajasti tegutsesid, kuidas keegi mängis kitarri. Kahjuks ei ole ise kunagi Pariisi külastanud, kuid lähitulevikus on plaan seda teha. Nagu raamatust sai lugeda, igatses ka Chagall Ameerikas elades väga Prantsusmaad ja Pariisi. Mul on tunne, et selles linnas peitub midagi suurt ja sügavat. Arvan, et ilma asjata ei ole Pariisi loosung “the city of love”. See raamat pani just veel rohkem ihkama mind seda riiki ja linna külastada.