igakülgsele harmoonilisele arengule. Mängides areneb laps nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mänguoskus, kui selline on kõigi üldoskuste ning õppe ja kasvatustegevuse eri valdkondade oskuste ja teadmiste arengu alus. Loovmäng ehk vaba mäng on mäng, kus laps matkib/jäljendab ümbritsevat, eelkõige sotsiaalset tegelikkust. Loovmängu iseloomustab sisu ja ülesehitus. Lapsed saavad oma soovi järgi valida mängu teema, rolli, vajaminevad mänguasjad ja vahendid ning arendavad mängu sisu oma soovi kohaselt. Loovmäng arendab lapse kognitiivseid oskusi ja kõne arengut, rikastab sõnavara ja aitab leida seoseid mängus kasutavate vahendite ja tegevuste vahel. Laps oskab oskuslikult kasutada teadmisi, mis antud mänguks sobivad. Lisaks olemasolevatele teadmistele tekib vajadus uute teadmiste järele. Neid teadmisi saavad lapsed õpetajatelt, mängusõpradelt ja lähedastelt. Loovmängud, mida kollektiivselt mängitakse õpetavad lastele
ühed ühte rühma, kahed teise jne... Liisusalmidega. Reastada lapsed pikkuse järgi ja siis järjest rida nii mitmeks teha, mitut seltskonda vaja on. Rühmitada lapsed näiteks sünnikuupäevade järgi. Lasta lastel endal teha rühmad. Lasteaia nimekirja järgi rühmitada. 2. Slaidide lahtimõtestamine. · Psühhomotoorne mäng- Laps hakkab mängima enda kätega/jalgadega. Väikelastel on näiteks mängumatid, kus küljes ripuvad mänguasjad, millega laps mängib. Laps alles õpib mängima. Lapse esimesed mängud. Oluline on, et last juhendada ja suhelda lapsega mängimise ajal. Sümbolmäng- Lapsed kasutavad esemeid teistel otstarvetel (nt. Harjavart puuhobusena) nad annavad esemetele teise tähenduse. See saab tekkida ainult tänu mõtlemise ja keele arengule, kuna siis laps suudab iseseisvalt juba luua seoseid erinevate esemete vahel. Müramismäng- On eriti omane poistele
1. LAPSEGA KOOSMÄNGIMISE ROLL KAASAEGSES PEREKONNAS Mäng on koolieeliku põhitegevus, mille käigus toimub lapse arenemine. Praegu võib näha seda tendentsi, et suureneb vanemate nõue lapse haridusele, samas kui mängu tajutakse kasutu ajaviitena. 1.1. Mängu ja mänguasja mõiste lapse arengus V. Suhhomlinski väitis, et ei ole ning ka ei või olla täielikku vaimset arengut ilma mänguta. ,,Mäng on suur särav aken, mille kaudu voolab elustavaid ideid lapse maailma. Mäng on elurõõm, milles põleb uudishimu sädemeke" ( 1979, lk 103-104 ). Mäng on täiskasvanute elu peegeldus. Mängudes laps imiteerib täiskasvanuid ning moduleerib sotsiaalkultuurilisi olukordi ja suhteid, kuna mäng on oma olemuselt ja sisult sotsiaalne
nõuab mängulist või mittemängulist reaktsiooni. Seega rõhutab Garvey sotsiaalsete mängude tähtsust laste kõne arengus. Ta eristab kolme verbaalset mänguliiki ja nendeks on: spontaansed riimid ja sõnamäng; absurdimäng ja vestlusmäng. Kaks last võisid omavahel edukalt mängida ja mitmesuguseid sündmisi ette kujutada, kuid kui sinna ilmus võõras lastepaar, siis võis juhtuda, et mäng on muutus katkendlikuks või lõppes hoopis. Mäng on väga soodus tegevus laste omavaheliseks tutvumiseks ja vastastikuseks tundmaõppimiseks. Pärast uurimuse läbiviimist (Smilansky) selgus, et sotsiaalne rollimäng aitab oluliselt kaasa nii sõnavara kui kõnelise väljenduste rikastumisele ja seda eelkõige mängulise suhtlemise kaudu. Uuritud ka erinevate mänguasjade mõju laste arengule. Leitud, et kui mänguasjad on realistlikud, siis mõjutavad need mänguteema valikut realistlikumas suunas ja mängus on vähem kujutlusvõimel põhinevaid elemente.
1. Mängu mõiste, olemus ja ajalooline areng. Mäng (mõiste)- vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumi piires, vabatahtlikult omaks võetud, siduvate reeglite järgi. Eesmärk on temas eneses, teda saadavad põnevus, rõõmutunne, teadmine, et ta on `teistsugune` `tavalise eluga` võrreldes. Olemus ( Huizinga) Vaba tegevus, pole tegelik elu, iseloomustab lõpetatus, on loov, mängus on kord, pinge, reeglid, sotsiaalne sümboolne. Ajalooline areng??? 2. Mängu määratlusest ja tunnustest. Inimese vaimse arengu kõige tormilisem periood on eelkooliiga. Last iseloomustab suur aktiivsus, mis avaldub pidevas tegutsemistahtes ja iseseisvuspüüdes. Laps loob endale arusaadava mängumaailma matkimaks seda, mida ta ümbritsevas igapäevases elus enda jaoks on avastanud
käsitlusviisi järgi peame neid käitumisviise mänguliselt tehtuks, kuid nad on ,,korduvad", ,,fragmenteeritud", ,,liialdatud" või ,,muudetud". Näiteks lihtsalt mööda nõlva üles jooksev laps ei pruugi mängida, ent kui ta jookseb üles ja laseb alla mitu korda (kordus), jookseb poole maani (fragmenteerimine), võtab ebatavaliselt suuri või väikeseid samme (liialdus) või ronib üles ja siis jookseb alla (muutmine), siis võime nõustuda, et see oli mänguline. Need käsitlusviisid on loogiliselt siiski eristatavad. Veel üks käsitlusviis, mis võib kaht eelmist hõlmata, on see, et vaatlejad määratlevad mängu või mängulisust erinevate mängu kriteeriumide järgi. Mängu peamised kriteeriumid on mõnu, paindlikkus ja kujutlus.[2] Mäng ja lapse areng Keel ja kõne on omavahel seotud. Ühelt poolt kõne areneb ja aktiviseerub mängus. Teiselt poolt areneb mäng ise kõne mõjul. Laps tähistab sõna abil mängutoiminguid, täiendab
Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest arengust. Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Kõik see teeb mängu väga tähtsaks ja oluliseks lapse arengus, laps arenebki ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nimetada lapse juhttegevuseks eelkoolieas, st lapse arengut määravaks tegevuseks (Saar 1997:20-21). Võgotski (1978) järgi on mäng alati sotsiaalne tegevus. Üksi mängides paistab mängu sotsiaalne ja kultuuriline iseloom välja selle teemadest ja sisust. Tähelepanu tuleb suunata mänguga seotud emotsionaalsetele elementidele. Tähtis on täiskasvanupolne suunatus. Mäng on väikelapse esimeste eluaastate esmane arenguallikas ja- tee. Mäng mitte ainult ei peegelda lapse kognitiivset arengut, vaid ka mõjutab seda märkimisväärselt. Mäng mõjutab lapse kujutlusvõimet, mõtlemist ja eneseregulatsiooni
1.Mängu mõiste ja tunnused: Mäng on suhteliselt kerge ära tunda, aga raske defineerida. Mäng on olnud inmelu ja ühiskonna lahutamatu koostisosa. Samuti on mäng tegevus, mis ei ole seotud primaarsete tarvete rahuldamisega, talle on iseloomulik rõõm ja rahulolu. Laste jaoks on mäng aga erilise tähendusega, ta on lste elu lahutamatu koostisosa. Mäng kaunistab ja täiustab meie elu juhul, kui kultuurimõjuväljas tahame elada.Mängus püüdleb mängija nii iseseisvuse kui ka ühenduse järele ning samal ajal on mäng ka eesmärgita, vaba tegevus. Tunnused: Mängul on viis iseloomulikku tunnust: *tinglikkus e. näilisus, st tegevus
Kõik kommentaarid