Malaaria (1)

Referaat
Malaaria vaktsiin
Mikk Mathisen Sissejuhatus
Malaaria (nimi keskaegsest Itaaliast , ,, mala aria" - halb õhk) on haigus, millest paljud on nii mõndagi kuulnud ja enamasti seostatakse seda lõunamaadega. Selle haiguse eest hoiatavad meid ka arstid ja apteekrid, eriti kui reis läbib Aafrika, Aasia , Lõuna- või Kesk-Ameerika. Neis piirkondades on kõige tõenäolisem sellesse haigusesse nakatuda, kuna malaariatekitaja on parasiit , kes levib hallsääse (Anopheles maculipennis) kaudu inimeseni ja võib väga tõsiselt inimese tervist kahjustada. Lisaks haigushoogudele ja tervise halvenemisele on ka väga tõsiseks probleemiks suur suremus malaaria tõttu.( http://en.wikipedia.org/wiki/Malaria ) Seega on läbi ajaloo kasutatud erinevaid meetmeid vältimaks inimeste haigestumist. Üks populaarsemaid oli/on sääskede arvukuse vähendamine erinevate kemikaalidega, kuid see põhjustas ootamatuid tagajärgi ökosüsteemile ja kahju jõudis inimeseni ringiga tagasi. Tänapäeval keskendutakse haigustekitajale endale. On õpitud tundma parasiidi eluringi ja levikut. Kuna aga parasiit on ülimalt nakatamisvõimeline ja ravimiresistentsed vormid on laialt levinud siis on tõhusa vaktsiini väljatöötamine ülioluline hävitamaks malaariat isoleeritud paikades ja hiljem ka kogu maailmas. Oma referaadis püüangi välja tuua malaariatekitaja erinevad vormid ja nende vahelised erinevused ja viimaste aastate arengud malaaria vaktsiini väljatöötamises. Malariatekitajad ja nende levik
Malaariatekitajaid on kokku viis perekonnast Plasmodium, kes kõik on levinud troopilises ja lähistroopilises kliimavöötmes (Aafrika, Aasia, Lõina- ja Kesk Ameerika). Inimesele kõige ohtlikumaks peetakse liiki P. Falciparum. P. Ovale, P. Malariae ja P. Vivax ei põhjusta nii raskeid haigusjuhte ja üldjuhul ei lõpe surmaga. Inimesele kõige ohutum on aga P. Knowlesi, mis inimest on võimeline küll nakatama, kuid põhiliselt levib makaakide seas. Malariatekitaja vaheperemeheks on hallsääsk Anopheles mosquito. See seab ka suured piirid parasiidi levikus inimeste seas, kuna sääse varajases arengus on vaja seisvat veekogu. Tänu sellele on malaaria levinud pigem maapiirkondades. Keskajal seostatigi seda haigust märgaladega ­ ing. k. ague või marsh fever . Loomulikult on haiguse levik seotud ka majandusliku olukorraga ­ malaaria levik on suurem pigem vaesemates piirkondades, kuna pole piisavalt vahendeid ega teadmisi, et sääsehammustust vältida.( http://en.wikipedia.org/wiki/Malaria ) Huvitav on siinkohal see, et me ei tea veel piisavalt palju malaariatekitaja peiteperioodist, sest alles hiljutised uuringud Tansaanias näitavad, et mikroskoobiga uuritud inimestel on veres u. 1,9% aseksuaalset parasiiti ja 0,4 gametotsüüte, kuid kasutades QT-NASBA (quantitive nucleic acid secuencebased amplification) tervelt 32,5% aseksuaalseid ja 15,0 gametotsüüdi faasis parasiiti. (,, Malaria vaccines and their potential role in the elimination of malaria". Geoffrey A Targett* and Brian M Greenwood. Malaria Journal 2008, 7) Sümptomid ja haiguse kulg
Malaariatekitaja satub inimese vereringesse, kui parasiidiga nakatunud emane hallsääsk Anopheles maculipennis inimese verd imeb, verre satub ta sääse süljenäärmetest. Esmalt liigub malaariatekitaja mööda vereringet maksa, kus ta paljuneb ja peitub immuunsüsteemi eest. Peiteaeg sõltub Plasmodiumi liigist ja varieerub 2- 4 nädalani (uued uuringud näitavad ka kuudesse ulatuvat peiteaega). Maksast väljudes ründavad parasiidid erütrotsüüte ja paljunevad nendes, mille tulemusena ka punaste vererakkude hulk väheneb. Kui juhtub, et sel ajal emane Anopheles maculipennis verd imeb, siis nakatub ka tema ning ring hakkab otsast peale. Immuunsüsteem saab parasiidist teada siis, kui verefaas hakkab, kuna malaariatekitajast nakatunud erütrotsüüdi pinale tekib terve rida võõraid valke, mida siis inimese immuunsüsteem kasutab omandatud immuunsuse tekkeks. (,,Malaria vaccines and their potential role in the elimination of malaria". Geoffrey A Targett* and Brian M Greenwood. Malaria Journal 2008, 7) Haigustekitaja eluringi tõttu on ka malaarial tüüpilised sümptomid. Punaliblede lagunemise tõttu korduvad kindla intervalli tagant palavik ja külmavärinad. Esineb peavalu, iiveldust, oksendamist, kõhuvalu ja kõhulahtisust. Punaliblede arvu vähenemise tõttu tekib kehvveresus. Maks ja põrn suurenevad ja kahjustuvad. Raskematel juhtudes tekivad teadvuse häired kuni koomani ja/või surmani. Vaktsiin
Malaariatekitaja iseäraliku eluringi tõttu ei ole siiani täielikult toimivat vaktsiini valmis, kuid selleks on palju kandidaate. Aastas on umbes üks miljon (mõningail andmetel 1,2- 2,7 miljonit) malaariast põhjustatud surmajuhtu, lisaks sellele 300- 500 miljonit kliinilist haigusjuhtu. Siiani kõige surmavaks malaariatekitajaks peetakse liiki P. Falciparum, mis levib Kesk- Aafrika piirkonnas. Lisaks on ,,kuulsust kogumas" ka Kagu- Aasias leviv P. Vivax.. Siinkohal on oluline märkida, et vaktsiini ei saa rutates välja töötada, kuna vaja on arvestada sellega, et see vaktsiin peataks leviku või hävitaks kõik parasiidid ühes populatsioonis. Tänapäeval püütakse mõista malaariatekitajas toimuvaid protsesse ja tema eluringi iseärasusi. Selleks on loodud geneetiliselt modifitseeritud vorme, mis küll nakatab, kuid ei tapa oma peremeest . Vaktsiini arendajad on suunanud oma tähelepanu erinevatele parasiidi eluetappidele: maksafaas, vere faas ja seksuaalne faas. Esimesed kaks on individuaalse lähenemisega ­ kaitstes nakatunud inimest aga viimane uurimis siht on suunatud pigem malaaria leviku takistamisele, samas nakatunud inimest mitte kaitstes. Plasmodium ei suuda ise puriini sünteesida, kuid see on vajalik talle just nukleiinhapete sünteesi juures. Katseid tehti närilisi nakatava malaariatekitaja liigi P. Yoelii ja tema geneetiliselt muudetud liinide abil. Puriini ,,varastamiseks" ja ümbertöötlemiseks peremehe nukleiinhapetest on tal puriin nukleosiid fosforülaas (PNP) ja adenosiindeaminaas (ADA). Seda arvesse võttes loodi PNP- puudulik parasiidi liin , mille PNP-d kodeerivasse geeni insert sisse oli viidud . Need geneetiliselt muudetud parasiidid küll arenesid normaalselt kuid kasv oli võrreldes metsiktüübiga aeglasem. Kuid oluline on siinkohal see, et gametotsüüdid (seksuaalne faas) küll suutsid sääske tungida , kuid sealne areng oli blokeeritud. Enamgi veel, muidu surmav P. Yoelii mutantne vorm ei tapnud hiiri ning olid hiljem immuunsed ka metsiktüübi vastu. PNP on just vajalik haigustekitaja arenguks sääse süljenäärmetes, kus moodustuvad ootsüüdid ja sealt mitmed spoorid , mis omakorda inimese vereringesse võimalusel tungivad . Veel on teada, et omandatud immuunsuse võib tekitada ka pidev nakatumine mittesurmavates kogustes. Seega on vaja leida tasakaal mutatsiooni suuruse ja selle poolt antava immuunvastuse vahel, et tagada malaaria vaktsiini efektiivsus ja ohutus. Üks viis, kuidas modifitseeritud parasiidi tüvesid vaktsiinina kasutada on kiiritatud malaariatekitaja spoorid, mis indutseerivad spetsiaalsete T-rakkude (CD8+) parasiit-tsütolüütilist vastust, mis kontrollib malaaria maksafaasi ja pidurdab ka verefaasi. Sellisele tulemusele jõuti, kui P. Berghei geen muudeti, mis põhjustas parasiidi membraanivalgu 6-tsüsteiini vähesuse. Nendel vaktsineerimisviisidel on siiski ka varjukülg. Mõnedel inimestel tekitab modifitseeritud liin siiski tõsiseid tüsistusi. Enamgi veel, need liinid ei säili puhtana ­ vere valgud reostavad ka vaktsiini ära ja alati tuleks strateegilistes piirkondades säilitada puhast tüve. Hetkel kõige efektiivsemaid tulemusi on andnud niinimetatud perioodiline ennetav ravi, millega kaitstakse näiteks rasedaid naisi, noori lapsi ja peresid, kes seda endale lubada suudavad.(Disarming the malaria. Christian R. Engwerda and Michael F. Good . 2008 Nature Publishing Group). Kokkuvõte
Malaaria on tänapäeva maailmas üks tõsisemaid haigusi, millel on 300- 500 miljonit kliinilist haigusjuhtu ja millesse sureb üle miljoni inimese aastas. Selle vastu on algatatud mitu projekti nii ravi läbi kui ka vaktsiini abiga. Vaktsiini arendus on aga takerdunud mitmetel põhjustel. Esiteks on malaariatekitajaid mitu liiki, kelle leviala ja oht inimesele on mõneti erinev. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks peetakse vaktsiini vähest efektiivsust . Vähese efektiivsuse all mõtlen seda, et kuna vaktsiini põhieesmärk on ikkagi malaaria likvideerimine, siis praegused vaktsiinid selleks võimelised ei ole. Siiski on leitud mitmeid lähenemisteid, kuidas see haigus seljatada. Üheks lootustandvamaks on malaariatekitaja leviku takistamine seksuaalse faasi halvamisega. Teiseks variandiks on inimeses immuunvastuse tekitamine, mis kaitseks haigestumise eest. Praegu prognoositakse, et 2015. aastaks on välja töötatud vaktsiin, mis loob kaitse 50% raskete malaariajuhtude vastu. 2025. aastaks peaks olema litsenseeritud vaktsiin, mis vähendab 80% kliinilisi malaariajuhte ja tagab neljaks aastaks immuunsuse. Senimaani võideldakse malaariaga profülaktiliste ravimite abil ja lisaks neile ka vanamoodsad moskiitovõrgud, kärbsepiitsad ja lõkkesuits.