Majanduse põhiküsimused (0)

Majanduse põhiküsimused.
Et ressursid on piiratud, peavad inimesed tegema valiku, mida toota, kuidas toota (missuguseid tootmistegureid kasutada) ja kuidas toodetud hüviseid jaotada. Need kolm küsimust on iga majandussüsteemi põhiküsimused.
Kõigepealt püüame leida vastust küsimusele, mida toota. Ükskõik missugust hüvist me ka ei toodaks, vajame selleks erinevaid ressursse. Tootmises kasutavad ressursid koosnevad inimressurssidest (tööst) ja ainelistest ressurssidest. Töö on inimeste vaimsete ja füüsiliste võimete kogusumma , mida nad rakendavad kaupade tootmisel ja teenuste osutamisel. Kaubad ja teenused kokku moodustavad hüvised. Ainelised ressursid omakorda jagunevad looduslikeks ja mittelooduslikeks ressurssideks. Mittelooduslikke ressursse käsitlevad majandusteadlased kui kapitali. Kapital haarab enda alla tootmishooned, masinad , seadmed jne. Toodud loetelust võime näha, et kapitalikaupu kasutatakse teiste hüviste tootmiseks ning kapital ise on inimeste töise tegevuse tulemus. Loodusressursid on maa, maavarad , metsad jne. Majandusteaduses võetakse tihti loodusressursid kokku koondnimetuse „maa” alla.
Töö, maa ja kapital on tootmistegurid, mida kasutatakse hüviste tootmisel. Nad koos moodustavad tootmise sisendid. Tootmisprotsessi väljundiks on erinevad hüvised, kusjuures tootmisprotsessi käsitletakse mitte üksnes tootmise tähenduses, vaid siia kuulub ka teenuste tootmine ja osutamine.
Tootmisressursse, mida kasutatakse ühes kohas, ei saa kas üldse või samaaegselt kasutada mõnes teises kohas. Terast, betooni, lauamaterjali, mida kasutatakse maja ehitamisel , ei saa enam kasutada kooli ehitamisel. Masinaid ja seadmeid, mida kasutati maja ehitamisel, saab aga kooli ehitamisel kasutada küll. Välistatud on ainult nende üheaegne kasutamine. Inimene, kes töötab ehitajana, ei saa samaaegselt töötada arstina. Kuna tootmisprotsessis kasutatakse ressursse, mida ei saa kasutada mõnes teises kohas, siis iga hüvise tootmine toob endaga kaasa ressursside kaotuse, mida ei saa kasutada teise hüvise tootmiseks. Majanduses on igal tegevusel alternatiiv- ehk loobumiskulu , mis väljendab kaotatud võimalust toota järgnevalt hüvist, mille tootmiseks saaks kasutada samu ressursse.
Kujutame endale ette majandussüsteemi, kus toodetakse ainult kahte hüvist. Olgu meil nendeks hüvisteks leib ja piim. Leiva tootmise alternatiivkulu võime väljendada piimaliitrites, mida oleks võinud toota, kasutades sama tööd, maad ja kapitali. Reaalses majanduses toodetakse aga tohutul hulgal erinevaid hüviseid ning sellisel juhul ei ole enam otstarbekas väljendada ühe kauba alternatiivkulu teise kauba kaudu. Hoopis otstarbekam on kasutada ühist mõõtühikut – raha.
Jga majandussüsteemi teiseks põhiprobleemiks on küsimus, kuidas toota. Peaaegu igat hüvist võib toota mitmel erineval viisil. Maja võib ehitada, kasutades selleks väga erinevaid mehhanisme, kuid samaaegselt võib maja ehitada, kasutades põhiliselt inimeste tööd. Missugune võimalus valida, sõltub efektiivsusest. Tavakõnes mõeldakse efektiivsuse all eelkõige tootmise efektiivsust . Majandusteadlased kasutavad väga sageli aga mõistet majanduslik efektiivsus. Majanduslikust efektiivsusest saame rääkida siis, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu vähendamata samal ajal mõne teise inimese heaolu. Selline efektiivsuse määratlemine on majandusteaduses tuntud Pareto efektiivsusena.
Püüame antud väidet illustreerida järgmise näite abil. Oletame, et on kaks sõpra – Toomas ja Jaan. Kui eksisteerib võimalus parandada Jaani heaolu, ilma et Toomase heaolu väheneks, siis on mõttetu seda võimalust kasutamata jätta. Oletame, et Jaan vajab mikroökonoomika õpikut. Toomasel on see õpik olemas, kuid ta ei kasuta seda. Jaani seisukohalt oleks mõttetu kulutada raha nimetatud õpiku ostmiseks , otstarbekam oleks hoopis laenata õpik Toomase käest. See parandab Jaani heaolu, kuid samal ajal ei halvenda Toomase heaolu. Kui me vaatleme majanduslikku efektiivsust tootmise seisukohalt, siis tähendab seda situatsiooni, mille korral ei ole võimalik antud teadmiste taseme ja tootmisressurssidega toota rohkem ühtegi hüvist, vähendamata seejuures teiste hüviste tootmist.
Selleks et suurendada ühtede hüviste tootmist, vähendamata samal ajal teiste hüviste tootmist, peab suurenema tootmise potentsiaal. Tootmise potentsiaali saab tõsta, suurendades investeeringuid tootmisesse. Investeeringute suurendamine ei ole aga ainuke tootmismahu suurendamise võimalus. Vähem tähtsad ei ole inimeste teadmised , mis võimaldavad uue tehnoloogia kasutuselevõttu või tootmise paremat organiseerimist. Uute võimaluste otsimine, uue tehnoloogia juurutamine, kapitali uute kasutusalade leidmine, vanade stereotüüpide kõrvalejätmine väljendub inimeste ettevõtlikkuses. Tänapäeval käsitlebki üks osa majandusteadlasi ettevõtlust neljanda tootmistegurina. Teine osa leiab aga sellise käsitluse vale olevat, põhjendades seda asjaoluga, et ettevõtlust ei saa rahas mõõta. Nende arvates väljendub ettevõtlus eelkõige otsingute protsessis, leidmaks lahendusi tootmise täiustamiseks ja uue tehnoloogia väljatöötamiseks.
Küsimusega, kuidas toota, seondub ka ühiskondlik tööjaotus, mis põhineb suhtelisel eelisel. Suhteline eelis on võime toota kaupu või teenust väiksema alternatiivkuluga. Suhtelise eelise mõiste pärineb esialgselt kaubandusteooriast, kuid viimasel ajal on seda mõistet laiendatud ka majanduse teistele valdkondadele. Tulenevalt suhtelisest eelisest peaks iga inimene töötama seal, kus tema töö annab parima tulemuse. Seepärast ongi spetsialiseerumine majanduslikult väga otstarbekas.
Kolmas põhiküsimus on, kuidas toodetud hüviseid jaotada. Ühiskondlik tööjaotus teeb vajalikuks toodetud hüviseid jaotamise. Niikaua kui eksisteerib võimalus vahetada hüviseid, ilma et ühe inimese heaolu suureneks teise inimese arvel, räägitakse efektiivsest vahetusest. Seega võib vahetus olla efektiivne tingimustes, kus hüviste summaarne hulk jääb samaks. Jaotuse efektiivsus ja tootmise efektiivsus on majandusliku efektiivsuse kaks põhilist aspekti. Jaotusest sõltub tootmisressursside pakkumine. Inimeste põhiliseks sissetulekuallikaks on tulu, mida nad saavad tootmistegurite müügist. Kui jaotus on ebaefektiivne, siis vähenevad inimeste töömotivatsioon või ettevõtluse stiimulid . Selle tulemusena võib väheneda aga tootmisressursside pakkumine.
Kõrvuti jaotuse efektiivsusega kerkib alati üles küsimus jaotuse õiglusest. Jaotuse õiglust on käsitletud majandusteaduses mitmeti. Üldiselt on jaotus siis õiglane, kui kõik saavad võrdse osa toodetud hüvistest. Teised on arvamusel, et inimestele tuleb garanteerijad minimaalne vajalik tulutase ning ülejäänu tuleb jaotada juba teistel alustel. On ka arvamusi, et teatud osa hüvistest tuleks jaotada inimeste vahel võrdselt, samal ajal aga teine osa hüvistest võib olla jaotatud mittevõrdselt. Alternatiivne lähenemine tulujaotusele põhineb aga arusaamal, et ühiskonnas peab olema tagatud teatud printsiipidest, nagu omandiõiguse kaitse ja diskrimineerimise puudumine, kinnipidamine. Selle lähenemisviisi korral on põhitähelepanu pööratud võrdsete võimaluste loomisele, mitte aga tulu võrdsele jaotusele. Paljud majandusteadlased käsitlevad õiglust ja efektiivsust lahus, pidades õiglust normatiivseks seisukohavõtuks ja efektiivsust positivistlikuks seisukohavõtuks. Sellise arusaama aluseks on asjaolu, et efektiivsust saab majandusliku analüüsi kaudu mõõta, õigluse mõõtmiseks vastav kriteerium aga puudub.