OOPER 19. SAJANDIL (0)

Ooper 19. sajandil 
Ooperi sünnimaa on Itaalia. Ooper oli 19. sajandil üks juhtivaid muusikažanre. Publiku huvi 
ooperi vastu oli  vaga  suur. Ooperis käidi rohkem kui sõnateatris. 19. Sajandi ooperi pealinn 
oli Pariis, kus olid kõige paremad tingimused ooperi ettekanneteks, esmajoones  raha. Pariisist 
ooperitellimuse saamine tähendas, et  helilooja  on jõudnud rahvusvahelise tunnustuseni. 
ITAALIA 
Itaalias juhtis teatritruppi  impressaario , kes üüris enda käsutusse teatri, koostas trupi ja  tellis  
oopereid. Oopereid esitati seeriatena, see tähendab kavva võetud ooperit mängiti nii kaua, kui 
publikut jätkus. 19. Sajandi esimesel poolel oli tavaks, et helilooja müüs oma ooperi 
impressaariole, kusjuures  honorari sai helilooja kätte alles pärast kolmandat etendust. Ooper 
võis läbi kukkuda mittesobivate lauljate, peaosatäitjate tujude, nõrga libreto (sisu), aga ka 
liiga julgete  uuenduste  tõttu, mida publik vastu ei võtnud. 
PRANTSUSMAA 
Pariis oli kosmopoliitne (paljurahvusline) linn ja rahvusvaheline ooperikeskus. 19. Sajandi 
esimesel poolel tegutsesid siin ooperiteatritena Pariisi Ooper (tõsise ooperi esitamiseks), 
Koomiline  Ooper ja Itaalia Teater, kus oli nii tõsise kui ka koomilise ooperi trupp ja itaalia 
lauljad esitasid itaalia heliloojate oopereid. Sajandi teisel poolel lisandus muusikaline teater, 
kus oma muusikalisi draamasid tõid lavale Gounod ja Massenet. Pariisi Ooperis kulutati palju 
aega ning raha ooperi lavale toomiseks, prooviperiood kestis 2-3 kuud (Itaalias oli see 2-3 
nädalat). Iga uus  lavastus  varustati uute dekoratsioonidega ning kostüümidega, mis teistes 
Euroopa teatrites oli harv nähtus, sest enamasti kombineeriti raha kokkuhoidmiseks vanu 
dekoratsioone. Pariisi Ooperis olid ka suurepärased lavatehnilised võimalused, kuulsaks sai 
näiteks päikesetõusu kirjutamine elektri abil Meyerbeeri ooperis "Prohvet" (1849). 
Esindusžanr oli  grand opera (suur ooper), lavale oli seatud ansamblid, koorid ja ballett. 
Tavaliselt oli seal 5 vaatust ning suured koori & baletti tseenid. Tegevusliku põhikonflikt 
rajati isiklike tunnete ja ühiskondlike kohustuste vastandamisele. Grand ooperasse tuli 
vaatajaid nii Pariisist kui ümbruskonnast, eriti pärast raudtee  avamist  1837 aastal. 
SAKSAMAA 
Ooper võitles 19. Sajandi alguses oma olemasolu nimel: liiga vähe oli oma rahvusest häid 
lauljaid ning repertuaari (lauluvara & kava). Ajapikku asi  paranes , 19. Sajandi keskel jõudis 
Richard   Wagner pärast põhjalikku ooperirepertuaariga tutvumist oma ooperiuuenduseni: 
ooper on muusikadraama , kus kõik kunstiliigid moodustavad terviku ning milles on loobutud  
üksteisele järgnevate numbrite esitamisest — muusika  ja  lavategevus  peavad arenema 
katkematult. Wagner kirjutas oma ooperilibretod ise, võttes enamasti aluseks Skandinaavia ja 
Germaanile omaseid legende ning müüte . Saksamaal kirjutati ka koomilise oopereid. 
Teatritüüpe oli Saksamaal kaks: 
•  Õukonnateater — finantseeris  õukond . 
•  Linnateater — asutamine oli seotud keskklassiga. Teatrihuvilised panid rahad kokku ja 
rajasid teatriseltsi või ühingu, kutsusid teatridirektori, kes omakorda koostas trupi. 
Finantseerimises hakkas osalema ka linn. Teatritrupid olid algul segatrupid, kus oli paar 
silmapaistvat lauljat, kes esitasid peaosi, ülejäänud olid laulavad näitlejad. Linnateater oli 
mitmežanriline, kus mängiti nii sõnateatrit, oopereid, operette kui baletti — selline 
Linnateater tegutses ka Tallinnas laia tänava alguses. Tegemist oli saksa truppide ning 
saksakeelsete etendustega, kuid 19. Sajandi lõpul mängis kaasa ka eestlasi nii kooris kui 
orkestris .