Siis viidi Tom oma kohale istuma ja kuigi ta kõrv kipitas, ta süda hõiskas... Keskpäeval Tom ja Becky kihlasid ja siis, kui neil oli lõbu laialt rääkis Tom kogemata Amy Lawrencest, kellega ta oli kihlatud olnud umbes nädal aega tagasi. Loomulikult Becky solvus ja ei võtnud Tomi käest isegi Tomi kõige kallimat kingitust: vasest kaminavõre nupu. Siis läks Tom metsa, kus veetis tükk aega Joe Harperiga. Sellel ööl läksid Tom ja Huck kalmistule, kus nägid jalaka varjus Indiaani Joed, dr.Robinsoni ja Muff Potterit. Indiaani Joe ja Potter kaevasid välja kirstu ja doktor lihtsalt jälgis nende tegevust. Kuid siis tõusis Indiaani Joe ja tuletades doktorile meelde, mida halba on doktor talle teinud ning ähvardas teda rusikaga, kuid doktor jõudis temast ette ja lõi ise Indiaani Joed. Siis tõusis Potter püsti ja lõi omalt poolt doktorit, siis oli väike võistlus ning seejärel tõstis
Tom sawyer Mark Twain Lugu juhtus St.Petersburgi linnas. Kus elas Tom sawyer oma tädi Polly juures. Tomil oli võime sattuda seiklustesse ja pahandustesse. Tal oli sõber Huckelberry Finn keda hüüti Huckiks. Muidugi oli Huck kõikide emade hirm ja kõikide poiste unistus olla selline nagu Huck. Vaatamatta tädi Polly keeldudele sõbrustas Tom ikkagi Huckiga edasi. Nii mõnigi nende seiklus oli lausa eluohtlik. Tom sawyeril oli kihlatu Becky. Becky meeldis Tomile väga. Becky oli tore ja lahke ning ilus tüdruk. Tomil ja Huckil oli ka vaenlane,kelle ks oli kuri ja paha Indiaani Joe. Poolenisti orb Tom kasvab üles oma tädi Polly juures. Ta on paras marakratt, alati vempudeks valmis ja erakordselt nutikas siis, kui on tarvis koolist poppi visata või kirikuskäimise st kõrvale hiilida
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
1.peatükk Tädi Polly oli Tomi peale vihane sest Tom tegi igast vempe. Tom jäi Tädi Pollyle vahele et ta oli koolist poppi teinud, Tom jooksis kohe peale seda majast minema. Ta jalutas suveõhtul kuni ta märkas ühte poissi. Nad hakkasid vaidlema sest Tom lubas talle naha peale anda. Lõpuks ikkagi Tom läks tundmatule poisile kallale kuni ta ütles aitab. Tom ajas reeturit kuni tema majani taga et teada saada kus ta elab. Kui Tom koju jõudis nägi Tädi Polly Tomi mustade riietega, ja tänu sellele muutus laupäevane puhkus sunnitööga vangistuseks. 2.peatükk Oli laupäeva hommik ja Tom pidi värvima plankusid. Tomi aitas Jim, Tomi sõber. Neile ei meeldinud see töö aga nad ei julgenud ka katkestada sest Polly oli liiga kuri tädi. Varsti tuli Ben Rogers, ta sõi õuna ja kõndis hüplevalt ja tantsisklevalt. Ben mängis et ta oli laev, kapten ja masintelegraaf, lõpuks tahtis Ben ka värvimist proovida. Tom ei lubanud sest ta ütles et seda tööd oskab ainult temasugune
Tom jooksis Beckyle järgi ja palus andeks. Tom võtis süü enda peale aga tegelt rebis Becky raamatu katki. 21.peatükk Ilukõned ja kooliõpetaja kullatud pealagi Poisid pidasi plaani. Kõik käisid esinemas laval ja Tom ka kuid ta hakkas kartma ja kõne ebaõnnestus. Esitati luuletusi mis olid päris kurvad. Esitati päris palju kõnesi ka. 22.peatükk Huck Finn loeb pühakirja Kohtunik suri. Tom ei tahtnudgi koolivaheajale minna. Tom jäi väga haigeks. Tom oli 3 nädalat voodis.
Armastus sõpruse vastu Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate ,,Put Your Love In Me" laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju. Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
Näed lugeda, jah, mis siia on kirjutet? NIKOLAI Ei näe. HIRMUS ANTS Prille pole, jah? NIKOLAI Ei näe. HIRMUS ANTS Ei näe. Nii mitu korda HIRMUS ANTS tantsib laibaga, läheb uuesti Nikolai juurde Sa kuradi õnnetus, ei julgend mind siis ka maha lasta, kui ma sinu poole seljaga tantsisin. NIKOLAI Tantsisid. HIRMUS ANTS Tantsisin. Nii mitu korda NIKOLAI Kes sa oled? HIRMUS ANTS Kes sa oled? Nii mitu korda HIRMUS ANTS Sa oled purjus. NIKOLAI Mis siis? HIRMUS ANTS Teeme nii, et lähed vaat sinna tuppa ja siis me otsustame, mis sinuga teha. 25 Oi, kurat, kas te mehed mäletate, kuidas me juuatäis peaga Eesti vabariigi ära andsime? Teises toas NIKOLAI Ära lase mind maha! HIRMUS ANTS Miks? NIKOLAI Ma olen rikka talu poeg. HIRMUS ANTS Mis siis? NIKOLAI Mul on saladus! HIRMUS ANTS Mis saladus? NIKOLAI Ellujäämise saladus HIRMUS ANTS Noh, ja mis see siis on? NIKOLAI Kummist mutter!
I. McEwan „Tsementaed“ Ülesanne 1 1. Valitud teos on „Tsementaed“, autor on Ian McEwan ning žanr on romaan. 2. Romaani jutustajaks on 15-aastane noormees Jack, kellel on vanem õde Julie, noorem õde Sue ja noorem vend Tom. Tegevus toimub suvel enne ning pärast koolivaheaja algust. Koos oma vanematega elavad nad suures, kuid vanas, majas, mis asub tänaval, kus kõik teised majad on kas maha lammutatud või maha jäetud. Neil ei käi kunagi külalisi ning teistest isoleeritud olles, on lapsed väga lähedasteks saanud. Jacki isa armastab väga aiandust ning oma aia korrashoidmist, kuid pärast südamerabandust ei jõua ta seda enam korras hoida. Ta otsustab katta maja esise ja taguse tsemendiga, et oleks ilusam vaadata. Jack ja isa alustavad tsementraja tegemisega, kuid isa sureb enne südamerabandusse, kui jõuab töö lõpule viia. Pärast seda jääb ka Jacki ema aina haigemaks
TÜTRED: Oi, häbi! Häbi, papa! Ma tahan siinkohal protesteerida oma ilusa õe nimel Ära kuula teda, Ljubov VARVARA: Vaikust, kui isa räägib! MISS C: What did your father say? LJUBOV: Mina võtan seda komplimendina, papa. VARVARA: Mina samuti. TATJANA: Parun ei arva ju nii, ega? RENNE: Ei! Ei... Ljubov on samavõrd ilus, nagu teie abikaasa on intelligentne. ALEKSANDER: Seda ma ütlesingi. Kus on alles diplomaat! Lase tulla, Ljubov kullake, kõik ootavad. LJUBOV: Ma olen kindel, et parun ei taha... ALEKSANDRA: Mina võin öelda, papa! (Kargab püsti, tikksirgelt
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n
valmis ja erakordselt nutikas siis, kui on tarvis koolist poppi visata või kirikuskäimisest kõrvale hiilida. Kõige meelsamini longib ta koos kaaslastega Mississippi ääres. Vahva on püüda kalu, teha lõket ja pahvida maisitõlvikust tehtud piipu. Kui ainult neid neetud täiskasvanuid poleks, kes sunnivad alati muudkui õppima ja palvetama. Tomi vanus ei ole täpselt teada, oletatavasti on ta nii 12 ringis, nagu ka tema parim sõber Huckleberry Finn, keda kutsutakse Huckiks. Huck on tänavalaps, hulkuri poeg, seega linnakese sotsiaalse skaala kõige madalamal astmel. Ta magab vihmaveetünnis, ei käi koolis ja kõnnib terve suve paljajalu. Huck on tublide St. Petersburgi kodanike hirm, noorte arvates pole aga linnakeses teist nii lahedat tüüpi kui tema. Ka Tomi meelest on Huck suurepärane, üheskoos elatakse läbi hulljulgeid seiklusi. Poisid panevad plehku Mississippil asuvale Jacksoni saarele, arvatakse juba, et nad on surnud, aga siis pöörduvad nad
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
omale, aga ei teadnud, kuidas teda kätte saada. Siis ütles teine minule: " Aabram Andrejevits, anna nõu!" Mina hakkasin siis nõu uurima. Lähen siis kord sellele peenikesel preilile vastu ja teretan türgi keeli: "Bonjour ». Ja kui ma oma asja talle ära seletasin ja sagedasti Peeteri nime nimetasin, siis punastas teine ikka vahetevahel , ja viimati oli näha, et tahtis ära Eestimaale tulla. Ma andsin asja kapralile teada ja näe ! kihlused ja pulmad olid pea käes. Vaat nii, Aadu ! Ja Elsa ja sinu vahel tahan ma asjad ka korda ajada, nii et kõik maailma inimesed ütlevad : « Seda on Aabram Andrejevits teinud ! » AADU. Jah, kui sa seda jõuaksid teha, siis ma kuulutaksin ja kiidaksin inimeste ees : « Seda on tõesti Aabram Andrejevits teinud ! » AABRAM : Küll ma toimetan ! Aga Aadu, sa pead kõik minu teha jätma, muidu ei tule sest midagi välja. Kas lubad seda ? AADU : Ma annan kõik voli sinu kätte. AABRAM : Vaata, vana Madis tuleb
Huckleberry finni seiklused See raamat räägib ühest poisist Huckleberry Finnist, kelle isa on joodik ja ta on veetnud suurema osa elust Mississippi kallastel kala püüdes, lävepakkudel magades ning oma sõbra Tom Sawyeriga seigeldes. Huckleberry Finn ja Tom Sawyer leidsid kulda ja nad said selle raha endale. Üks lesk võttis Hucki oma juurde elama aga Huckile ei meeldinud seal elada ja ta vahest magas väljas. Huck käis koolis ja õppis lugema ja kirjutama. Varsti ilmus linna jälle Hucki paps, kes võttis Hucki enda juurde ja lukustas ta ühte onni. Poiss tahtis onnist põgeneda ja tal oli ka selleks plaan ta tappis ära sea ja valas igalepoole verd. Huck põgenes ja terve linn arvas, et mõrtsukad tapsid Hucki ära. Poiss suundus oma kanuuga Jacksoni saarele. Saarelt leidis Huck Jimi, kes oli ori. Jimi oli tahetud maha müüa ja sellepärast oli ta põgenenud.
siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf! Kurat ta rikub mu elu !" "Issand ta tuleb , ma peidan ennast pingi alla, äkki ta ei märka mind ."(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb ..ettevaatust mul on turvames olemas." Tema turvamees oli meie klassi vanim ja lollim poiss Mikk. "Oi tsau Mikuke , muide su isa helistas mulle ja ütles et sa ruttu koju tuleksid ning plikadest eemale hoiaksid!" "Päriselt vä .. ok ma siis lähen nüüd .Tsau Kaire". (Mikk) "Kuule kas sul on turvamees seal laua alla ?"(Kaire) "Ei see on mu sõbranna !" Kerli ronis laua alt välja ise punane kui tomat. (tegelt isegi tomat kadestaks teda)
Tappa laulurästast. H.Lee Esimene osa. 1.peatükk. Raamatut alustatakse perekonna tutvustusega. Raamat on üles ehitatud Jean Louise Finch (Nirksilm) ja on kirjutatud MA vormis. Esimeses peatükis tuletab Jean oma elu Maycombis meelde, tutvustades meile lugejaid Dilliga, poisiga kes veedab järjest 2 suve oma tädi juures. Jean jutustab ka Koll Radley (Arthur Radley) legend. Jem (Jeani vanemvend Jeremy), Dill ja Jean teevad plaane Kolli välja meelitamiseks. 2.peatükk. Jean läheb esimesse klassi. Juba esimesel päeval saab Nirksilm karistada selle eest, et oskab lugeda ja kirjutada. Kokkuvõttes kulgeb Jeani esimene koolipäev lõunani halvasti, ta sai isegi nuhelda. 3.peatükk. Vahetunni ajal kakleb Jean ja Walter. Jem sekkub ja kutsub Walteri lõunale. Ka lõuna ei kulge Jeani jaoks hästi. Selles peatükis saame teada missugused need Ewellid on. Jean ei taha enam koolis käia. Sõnum: Igal ühel
Ta veenab ka Joe Harperit ja Hucki endaga kaasa tulema. Poisid lähevad väikese paadiga seiklema ja nii nad leiavadki ühe väikese asustamata saare. Nad naudivad seal täiel rinnal elu, ujuvad, jahivad, püüavad kala ja niisama lõbutsevad. Paari päeva pärast nad avastavad öösel, et terve linn otsib neid. Nad näevad kaugemal tulukesi mis viitavad sellele, et seal on laev. Kõik poisid mõtlevad kuidas kodused neid sellel hetkel igatsevad. Ühel päeval hiilib Tom paadiga koju ilma, et Huck ja Joe sellest teaks. Ta läheb oma koju ja kui kuuleb teisi inimesi tulemas, põgeneb voodi alla. Ta kuuleb kuidas tädi Polly ja Joe ema tulevad tuppa. Nad räägivad kõike head poistest ja nutavad neid taga. Öösel, kui Joe ema lahkub ja tädi Polly magama läheb naaseb ka Tom saarele. Järgmine päev ta räägib kuidas nende vanemad neid igatsesid. Poistel hakkab halb ja nad otsustavad tagasi minna. Kui nad linna jõuavad on kõik kirikusse kogunud poiste matustele. Poisid otsustavad, et
August Kitzberg LIBAHUNT Draama viies vaatuses Sisukord lk ESIMENE VAATUS______________________________________________________________2 TEINE VAATUS________________________________________________________________8 KOLMAS VAATUS_____________________________________________________________14 NELJAS VAATUS______________________________________________________________22 VIIES VAATUS________________________________________________________________28 OSALISED: TAMMARU PEREMEES, TAMMARU PERENAINE, nende poeg MARGUS, nende kasutütred TIINA ja MARI, VANAEMA, sulased JAANUS ja MÄRT. Külarahvas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed. AEG: XIX aastasaja algus. Esimese ja teise vaatuse vahel on kümme, neljanda ja viienda vahel viis aastat. 1 ESIMENE VAATUS Must ja nõgine rehetare. A
Ameerikamägede mõrvajuhtum PIDU Kõik algas ühel vihmasel õhtul, kui taevas oli pilves. Pidu käis täie hooga. Sel ajal, kui kõik rääkisid ei märganud keegi, et üke külalistest hiilis trepist ülesse ühte tühja tuppa ja lukustas ukse. Paar minutit hiljem kuulsid kõik ülevalt korruselt püssilasku ja jooksid ülesse, et teada mis juhtus. Siis nad nägid, et üks mees, kes maas vedeles oli surnud. Natuke hiljem jõudis politsei koos kohale ning politseiinspektor hakkas inimestelt juhtumi kohta küsima. Politseiinspektori nimi oli Herman ja ta oli üks parimaid inspektoreid. Kui juba palju aega oli möödunud ja keegi ei teadnud ikkagi veel, kes oli mõrvar hakkas peokorraldajal närvidele käima, et politsei ta pidu rikub. ´´Olge nüüd, Inspektor Herman, kui kaua tahate minu külalisi kinni pidada?´´ küsis peokorraldaja, kes oli ratastoolis, inspektorilt kannatamatult.´´Mul pole aega ne
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Inimene vutlaris. A. Tsehhov Mironossitskoje küla äärel, vallavanem Prokofi küünis seadsid hiljaks jäänud kütid end öömajale. Neid oli ainult kaks: loomaarst Ivan Ivanõts ja gümnaasiumiõpetaja Burkin. Ivan Ivanõtsil oli võrdlemisi veider kahekordne perekonnanimi Tsimsa-Gimalaiski, mis ei sobinud talle kuidagi, ja teda kutsuti kogu kubermangus lihtsalt ees- ja isanime pidi; ta elas linna lähedal hobusekasvanduses ja sõitis nüüd jahile , et värsket õhku hingata. Gümnaasiumiõpetaja Burkin oli aga igal suvel krahv P. pool külas ja teda peeti ses maakonnas juba ammu omaks inimeseks. Nad ei maganud, Ivan Ivanõts, pikk, kõhetu, pikkade vurrudega vanamees istus väljas ukse ees ja suitsetas piipu; teda valgustas kuu. Burkin lamas sees heintel ja teda polnud pimedas näha. Jutustati mitmesuguseid lugusid. Räägiti muu seas sellest, et vallavanema naine Mav
See oli haige. Mul oli sampooni pudel peos nagu rõve mängupüstol ja see klient, mingi vanamees, hakkas kartma ja põgenes sündmuskohalt kiiresti. Me ei mõelnud enam rohkem sellest, see oli lihtsalt asi mida tegime. Kui me sõitsime eemale kuulsime sireene, meie taga politseiauto tagaistmel istus see vanamees Industrigatanist ja me mõtlesime : Mis toimub? Mis see on ? Loomulikult me oleks minema sõitnud, me ei olnud ometi selliste asjadega võõrad . Aga kuradile see, meil olid turvavööd peal ja me ei olnud teinud midagi halba. Niisiis me peatusime. Me ütlesime:" Me niisama jamasime. Me teesklesime politseid, pole ju suur asi ? Vabandame." Politsei enamjaolt naeris ja sellest ei tulnud suur probleem. Aga siis mõned jobud ilmusid välja, üks neist fotograafidest, kes istus terve päeva ja kuulas politseiraadiot ja tegi pilti. Idioot nagu ma olen naeratasin laialt talle, sestsee meedia värk oli minujaoks uus. Oli lahe olla ajalehes, ei loe kas lõin mõne ilusa värava või
Esme kõnnib Alexa juurde ja jääb tema nuttu vaatama. Lõpuks tõstab tütarlaps pea ja märkab naist. Esme: Oled sa...Alexa? Alexa: Jah...ja...ei! Ei saa olla! Esme: Ma tulin koju...Alexa... Alexa:Tõuseb maast ja langeb Esmele kaela. Ema! Esme: Tütart vastu kallistades. Kallis Alexa! Mu pärlike! Alexa: Ema! Mõlemad naeravad ja nutavad samaaegselt. Alexa: Aga Adeele? Kas ta on ka siin? Esme: Ta läks metsa sinna, kus ta Marcust kohtas. Alexa: Marc... Esme: Aga kus ta siis ise on? Alexa: Arva ära! Esme: Nii et nad siis ikka on loodud teineteisele... Alexa: Paistab nii...isegi minu jättis ta siia üksinda! Esme: Aga Eino? Alexa: Läks linna tohtri järele! Esme: Nii et temaga on siis kõik korras? Alexa: Jah, emake! Esme: Aga...see viinatõbi? Alexa: Kohe peale sinu lahkumist jättis joomise teistele! Seda ütles meile vanaisa... Esme: Või nii...nii et ta on siis jälle täitsa korralik... Alexa: Aga miks sa siis nii õnnetu oled, ema?
Notsu: "Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!" Karupoeg noogutas. Notsu: "Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada." Karupoeg: "Aga kus sina siis oled?" Notsu: "Mind ei ole." "Nii ei saa olla," ütles Karupoeg. "Mina arvan ka nii," ütles Notsu, "aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üks." "Miks sa mind kiusad?" vihastas Karupoeg, "Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jänes vastu:"Daipohh kui keegi karule liiga teeb!" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jän
Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja
.. marjulised ja ma ei oleks sinu katuse all, siis ma ütleksin seenelised ja orienteerujad... väga halvasti. OSVALD: Aga sellist naist ei ole rohkem. 10 11 OSVALD: Halvasti ära ütle, muidu ma OSVALD: Just. Igal asjal on piir. Oota. Ma hakkan mõtlema, et sa oled halb. Praegu ma tunnistan, et sul on teatav õigus, kuidas ei arva, et sa oled halb. Oled lihtsalt öelda, Lauraga ühte kuuluda. Mitte küll omadega hädas. Aga see on õigus – Laura ei juriidiline, aga moraalne küll. Aga see loeb ole asi. Me ei räägi Laurast, me ei räägi isegi ka. See ei ole küsimus. Ma isegi usun, et sul sinust. Me räägime sinu harjumusest Laurat on mõneti raske Laurast loobuda. Võib-olla enda omaks pidada. väga raske. Laura on seda väärt
Mina tahan väga. ROLAND: Aga meil ei ole ju film. 18 19 OSVALD: Jah, meil on teater. See ei puutu siia. Ma olen su vihjetest aru saanud, et sa ei taha oma naist mulle anda. ROLAND: Laura, ei ole mingi asi, mida saaks käest kätte anda. See on tobe jutt. Kui ma ei oleks sinu katuse all, siis ma ütleksin väga halvasti. OSVALD: Halvasti ära ütle, muidu ma hakkan mõtlema, et sa oled halb. Praegu ma ei arva, et sa oled halb. Oled lihtsalt omadega hädas. Aga see on õigus - Laura ei ole asi. Me ei räägi Laurast, me ei räägi isegi sinust. Me räägime sinu harjumusest Laurat enda omaks pidada. ROLAND: Midagi ma ei ole hädas. Ma ei taha nii lolli juttu kuulata. Kas sa annad endale aru, mida sa mulle räägid? Need asjad ei käi niimoodi. Tule maa peale, mees. OSVALD: Kuidas need asjad siis käivad? ROLAND: Ei käigi kuidagi. Ja sellest me rohkem ei räägi.
Ta on paras marakratt, alati vempudeks valmis ja erakordselt nutikas siis, kui on tarvis koolist poppi visata vi kirikuskimisest krvale hiilida. Kige meelsamini longib ta koos kaaslastega Mississippi res. Vahva on pda kalu, teha lket ja pahvida maisitlvikust tehtud piipu. Kui ainult neid neetud tiskasvanuid poleks, kes sunnivad alati muudkui ppima ja palvetama. Tomi vanus ei ole tpselt teada, oletatavasti on ta nii 12 ringis, nagu ka tema parim sber Huckleberry Finn, keda kutsutakse Huckiks. Huck on tnavalaps, hulkuri poeg, seega linnakese sotsiaalse skaala kige madalamal astmel. Ta magab vihmaveetnnis, ei ki koolis ja knnib terve suve paljajalu. Huck on tublide St. Petersburgi kodanike hirm, noorte arvates pole aga linnakeses teist nii lahedat tpi kui tema. Ka Tomi meelest on Huck suureprane, heskoos elatakse lbi hulljulgeid seiklusi. Poisid panevad plehku Mississippil asuvale Jacksoni saarele, arvatakse juba, et nad on surnud, aga siis prduvad nad vidurmsalt tagasi
Ootamatu pööre minu elus. Kohver oli nagu ikka. Pruun. Veidi kulunud nurkadega ja lahmakas, nii et seda paigalt nihutada oleks olnud suhteliselt piinarikas. Seal ta siis nüüd seisis. See kohver noh. Leivavärvi ja suur. Mõtetult suur kusjuures. Alati saaks läbi ajada palju väiksemate ja praktiliste sumadanidega.Kuid see monstrum sin ei kuulunud kohe kindlasti mitte nende hulka. Nii ma siis selle avasin. Seest oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei tea isegi kas ta on mu päris ema või mitte. Ema ta igatahes
Wilsford oli väike kolkalinnake Kanada lõunaosas. Seal elas umbes 2000 inimest, sealhulgas ka neljaliikmeline perekond , kuhu kuulusid: Tom Brown pereisa, Agnes Brown pereema ning lapsed Kalev Brown ja Sten Brown. Viimane oli adopteeritud. Aga kuigi tema soontes ei voolanud Brownide veri, hoiti teda kui oma poega. Sten lapsendati kuus aastat tagasi. See juhtus siis, kui Brownide enda pisitütar Janne vanni ära uppus. Agnes ja teised olid väga kurvad ja otsustati minna lastekodusse, et adopteerida üks laps, kes leevendaks kaotusvalu. Sten ja Kalev said juba algusest peale hästi läbi ja nad olid väga suured sõbrad. Algas suvevaheaeg ja poisid olid enamus aega õues. Nad olid tihti Rasmuse puuonnis, kus nad mängisid igasuguseid sõjamänge, mis eriti kalevile meeldisid. Ühel lõunapoolikul, kui poisid jälle puuonnis istusid, ütles rasmus salapärase häälega stennile: "Tead ma tahan sulle midagi näidata." Thomas läks väga elevile ja ootas vaikselt niika
Mary Poppins LÄÄNETUUL. Oli esimene kevadpäev.Jane ja Michael teadsid seda kohe, sest nad kuulsid mister Banksi vannis laulmas, ja aastas oli ainult üks päev, mil ta seda tegi.Neile jäi se hommik alatiseks meelde.Esiteks – see oli esimene kord, kus neid lubati hommikueineks alla tulla, ja teiseks – mister Banks kaotas oma musta mapi.Nii et see päev algas kahe erakordse sündmusega. „Kus on mu MAPP?“ karjus mister Banks, tiirutades hallis ringi nagu koer, kes ajab oma saba taga.Ja ka kõik teised hakkasid ringi jooksma – Ellen ja missis Brill ja lapsed. Isegi Robertson Ay tegi erilisi pingutusi ja pööras ennast kaks korda ringingi.Lõpuks avastas mister Banks ise mapi oma kabinetist ja tormas sellega halli, hoides seda kõrgel pea kohal. „Nõnda,“ ütles ta, nagu hakkaks pidama jutlust, „minu mapp peab seisma alati seisma ühes kohas. Siin.Vihmavarjualusel.kes pani ta kabinetti?“möirgas ta. „Sina ise, mu kallis, kui sa ei
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
