lühiproosat, näidendeid. Eesti NSV teeneline õpetaja (1945). 1920.-1930. aastatel ja hiljemgi andis välja mitmeid emakeele ja kirjanduse õppematerjale. Ilukirjanduslikku tegevust alustas filosoofiliste miniatuuride kirjutamisega perekondlikule kirjanduse, teaduse ja kunsti ajakirjale "Eesti Kodu", debüteeris laastuga"Elu" (1909). On kirjutanud tehniliselt meisterlikku luulet, novelle, katsetanud draama alal (nt "Painajad", 1925). Avaldanud luuletuskogud "Lambi valgel" (1914), "Vaikus" (1918), "Päikeseratas" (1922) ja "Läbi öö" (1925). 1920. aastate algul avaldas üksikuid luuletusi (jm) kesksetes kirjanduslikes ajakirjades "Odamees", "Ilo", "Tarapita" ja "Looming", alates 1925. aastast ilmuvad põhiliselt laste- ja noortejutud. Kuigi tema luules on hinnatav klassikalise värsitehnika valdamine (sh sonetipärjad), jääb Reimani luule koolitöö kõrval harrastuslikuks. /Rudolf Reiman, 1909/
Tõlkis ja kohandas eesti oludele '' Viina katk. '' ( 1840. ) Ligi 30 aastat toimetas '' Maarahva Kasulist Kalendrit ''. 1853. jutustas '' Paar sammukest rändamise teed '' , kogumik '' Sipelgas '' , 1843 , 1861 I ja II osa . Pildiajakiri '' Maailm ja mõnda '' ilmus aastal 1848 - 1849 . Tõlketeosena ilmus kolmeköiteline reisiraamat '' Maa - ja merepildid '' 1850 - 1861. Tema elutööks sai rahvaeepose '' Kalevipoeg '' koostamine. 1866. ilmus '' Eesti rahva ennemuistsed jutud ''. 1861. luuletuskogud '' Angervoksad ''. 1865. '' Viru lauliku laulud ''. Ta oli tihedas kirjavahetuses paljude progresiivsete kirjanike , ühiskonnateadlastega jne .. ( Koidula , Faehlmann ) 1867 - 1873. pidas ta kirjavahetust Koidulaga . Vanadusaastad veetis ta Tartus. 1877. lahkus ta Võrust ja asus elama tütre perekonda. 1879. avaldas käsiraamatu '' Kodutohter ''. Sinna pani kirja oma teadmised ja kogemused . Suri 25.augustil 1882 , maeti Tartu Jaani koguduse kalmistule
Minule väga mingisugused rändamisega seotud raamatud huvi ei paku, jättis üsna külmaks. Teose autoriks nagu eelpool mainitud on kirjanikunimega Emil Tode. Tema õige nimi on Tõnu Õnnepalu. Sündinud 13.09.1962 Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikooli bioloogia osakonnas ja on töötanud õpetajana. 1989. aastal töötas ka ajakirja „Vikerkaar“ toimetuses. Ta on Eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Tema kuulsamad teosed on „Hind“, „Printsess“ ja ka mõned luuletuskogud nagu näiteks „Sel Maal“ ja „Mööt“. Mina pole kahjuks tema teisi teoseid lugenud nii, et ei oska võrrelda „Piiririigiga“ Teos räägib ida-eurooplasest, kes on rännanud Läände ning otsib seal endale kohta, kuid ei leia seda. Raamat keskendub rändaja ja Franzi suhetele. Autor seda ei maini, aga peategelane peaks olema pärit Eestist. Peategelena põgenes enda eest justkui - ütles, et piiririiki ei saa olemas olla, justkui poleks tedagi olemas
ka ilmusid. Esimeses trükis avaldatud luuletusi oli ,,Ema laul" Noor-Eesti 1.albumis (1905). Tallinna tuli pere päriseks 1906a. Underi kodust sai kunsti- ja kirjandusinimeste kooskäimiskoht, nn kirjanduslik salong ; samuti inspireerisid Underit maja ja aed ,,Sinist terrassi", ,,Sirelite aegu" jt. 1. MS ajal abielu purunes. Luuletaja alustas kooselu Artur Adamsoniga ning abiellus temaga 1924a. 1. MS eel ning ajal kirjutatud luuletused leidsid tutvusringis heakskiitu. Esimesed iseseisvad luuletuskogud ilmusid Siuru tegevusalal ning tõid poetessile üldise tuntuse rühmituse esilaulikuna. Seejärel tegi luuletaja aga järsu pöörde ekspressionistliku ajaluule poole ning tegutses Tarapita rühmituses. Under tõlkis ka saksa ekspressionistlikku luulet. Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud. 1944 a. septembris lahkusid Under ja Adamsond Rootsi. Under töötas 1957
Piibliainelised sonetid: ,, Taaveti kannel" ,,Püha Jüri"- annavad portreed inimlikest tüüpidest. Under pühendas luulesarja ka emale ,, Pärast ema surma"- Selles elab ta uuesti läbi ema viimased haiguspäevad ja kahetseb lapsemeelselt, et ei osanud ema elades olla ta vastu küllalt hell. ,, Mureliku suuga" on klassikaliselt suursugune ja selge sõnumiga kokkuvõte kannatusaastates. Pagulaspõlve Rootsis avaldas Under viimased luuletuskogud" Sädemed tuhas ja ,,Ääremail. õigust nõudvad ja süüdistavad toonid. Kodu igatsust tema südames kirjeldas" Põgenik" Kord veel tagasi tahaksin, leida kodutee ,kodumullas siis magaksin. Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.
(1978). Võrreldes järgnevate luuletustega see raamat on eraldiseisev-see ühindub generatsioonilie omase stiiliga: nooruslik ilu ja võlu, aga ka mängumotiivid, iroonilisus,linlikkus, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektne pauseerimistehnika. 1980.aastad Tekstid on palju individuaalsemad ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse “karevalikkusest”. On ilmunud järgmised luuletuskogud: “Ööpildid” (1980); “Puudutus” (1981); “Salateadvus” (1983) ning “Vari ja viiv” (1986). Armastus on esiplaanil, kuid tähtsad on ka sõnad “taevas”, “valgus”, “püha”, “sära”,”tõeline”, “jumal”, “igavik”, “ime”. Luuletuste iseloomustus Kareva luule on erakordselt habras ja tundlik, seda iseloomustavad hingepuhtus, kaastunne ja ilu
tuuled" (1938 Tartu). Merilaasi noorusluule ilme kujundavad ennekõike erksalt meeleolulised, iluelamusest ja õnneusust kantud armastus- ja loodusluuletused, oluline on laululine alge, mis on andnud lauldavaks saanud viisistusi. Saksa okupatsiooni ajal ja esimeste sõjajärgsete aastate surutises kirjutas Merilaas peamiselt lasteluulet. Pealesunnitud vaikimisele järgnes sulaline, mõtlema ja tunnetama kutsuva loominguga luuleaeg: ilmusid luuletuskogud ,,Rannapääsuke" (1962), ,,Kevadised koplid" (1966) ning valikkogu ,,Kuukressid" (1969). Merilaas on avaldanud ka lühiproosat. Ta luuletusi on tõlgitud inglise, itaalia, prantsuse, ungari, soome, poola, leedu, läti, usbeki, kasahhi, rumeenia jt. keeltesse. Rohkesti Tema tekste on viisistatud (R. Päts, l. Normet, E. Kapp, V. Kapp, G. Ernesaks, A. Velmet jt.). Merilaasile on luuletusi pühendanud M. Raud, A. Sang, D. Vaarandi, J. Kross, P.-E. Rummo. Avalaul
(1978). Võrreldes järgnevate luuletustega see raamat on eraldiseisev - see ühindub generatsioonile omase stiiliga: nooruslik ilu ja võlu, aga ka mängumotiivid, iroonilisus, linlikkus, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektne pauseerimistehnika. 1980.aastad · Tekstid on palju individuaalsemad ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse "karevalikkusest". On ilmunud järgmised luuletuskogud: "Ööpildid" (1980); "Puudutus" (1981); "Salateadvus" (1983) ning "Vari ja viiv" (1986). · Armastus on esiplaanil, kuid tähtsad on ka sõnad "taevas", "valgus", "püha", "sära","tõeline", "jumal", "igavik", "ime". "Ööpildid" (1980) HÄÄL Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki. Kuid ma ei kuule, on see nii või ei. On kuristikke, millest üle lindki ei lenda. Ja on vaikus nagu sein. On kujutlusi, millest tardub hingki. "Puudutus" (1981)
Vaatavad hingesse mul, süütavad lõkkele südant... Lõpuks tuli päriselt kodumaale tagasi, Tallinna tuli pere 1906.aastal. 1907.aastal elati ilusas puumajas Tartu maanteel. Tema maja ja aed inspireerisid teda: Sinine terrass, Sirelite aegu jt Siuru aegseid tuntuid luuletusi. I maailmasõja ajal purunes neiu abielu, luuletaja alustas kooselu Arthur Adsoniga, ametlikult abiellus temaga 1924.aastal. Karl Arthur adsoniga kohtus Under Estonia avamisõhtul 1913. Esimesed luuletuskogud ilmusid Siuru tegevusajal, ning tõid luuletajale tuntuse. Seejärel tegi luuletaja pöörde ekspressionistliku ajaluule poole ning hakkas tegutsema Tarapita rühmituses. Under tõlkis ka saksa ekspressionistlikku luulet. 1933.aastal Under ja Adson uude majja elama Nõmmel. 1940.aastatel Saksa okupatsiooni ajal, ilmus luulekogu Mureliku suuga. 1944,aastal lahkusid Adson ja Under Eestist, mindi Rootsi. 1957.aastani teatrtimuuseumis töötas., ning avaldas mitu uut luulekogu
Julius Oengo (1935. aastast Julius Õngo; pseudonüümid J. Oro ja Oro; 16. märts 1901 Hiiumaa, Suuremõisa vald, Harju küla ametlik surmaaeg 25. august 1941, arvatavasti Paldiski) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik. Julius Oro esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Laste Rõõm, mille tegevtoimetaja ta 19231934 oli. Hiljem töötas ta Vasalemmas õpetajana. Julius Oengo on kirjutanud üle 400 luuletuse, millest 40 on viisistatud, ja mitukümmend lasteraamatut. Temalt on ilmunud ka luuletuskogud täiskasvanutele-merelaineliste poeemide ja luuletuskogude kaanel nimi J.Oengo. Avaldanud lasteluulet, proosat, näidendeid. Luulekogud · "Ööpäev" (1921) · "Meie kevad" (1922) · "Tahkuna" (1926) · "Aegna" (1929) · "Minu päev" Lasteraamatud · "Illi ja Pisi-täts" (1924) · "Jõuluõhtu" (1925) · "Üle Atlandi" (1929) · "Jahimees Juss" · "Karjapoiss Juks" · "Kuidas elas Kärdi Kusti" · "Hiirepere" · "Miisi seiklused" · "Muna"
"Kalewipoeg, eine Estnische Sage", eesti ja saksa keeles 18571861. Eepose rahvaväljaanne, "Kalewi poeg. Üks ennemuistene eesti jut Kaheskümnes laulus" ilmus Soomes, Kuopios 1862. Soovides kaasa aidata teose levikule avaldas Kreutzwald rahvale mõeldud raamatukese "Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust" (1869), milles selgitas eepose põhisündmustikku lugude kaupa. 1860-te I poolel jõudsid lugejate ette tõlke- ja algupärast luulet sisaldavad luuletuskogud "Angervaksad" (1861) ja "Viru lauliku laulud" (1865). Hilisemas eas iseloomustab Kreutzwaldi loomingut süvenemine usundlik-filosoofilistesse küsimustesse. Kogu "Rahunurme lilled" III (1871, 1875) sisaldas tõlkeid ratsionalistlikust usulüürikast. J. W. Widmanni poeemi "Buddha" (1869) eeskujudel alustas Kreutzwald hilises eas poeemi "Lembitu", millest pidi saama tema eluküsitluse kokkuvõte (1885; uustrükk 2003). Kreutzwaldi ilukirjandusliku loomingusse kuuluvad ka kaks näidendit.
On leitud, et Juhan Viidingut ennastki võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi. Viiding oli 70.-80. aastate iseloomulikumaid, andekamaid ja viljakamaid luuletajaid. Esimesed luuletused avaldas 1968. aastal ajakirjas "Looming". Ühiskogu "Närvitrükk" (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) ilmus Loomingu Raamatukogus 1971. aastal. Järgnesid luuletuskogud ,,Detsember" (1971), ,,Käekäik" (1973), ,,Selges eesti keeles" ja ,,Armastuskirjad" (1975). Esikkogu oli humoristlik. Luulekogu ,,Selges eesti keeles" peetakse parimaks koguks, mis Jüri Üdi nime all on välja antud. Aastal 1978 ilmunud kogu "Ma olin Jüri Üdi" oli esimene, mille ta avaldas Juhan Viidingu nime all. Aastal 1980 ilmus "Elulootus" . Samas oli seal säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad tähele panid. Järgnesid "Tänan ja palun" (1983) ning "Osa" (1991).
19231934 oli. · Hiljem töötas ta Vasalemmas õpetajana. · Ta arreteeriti 23. augustil 1941 punaarmeelaste poolt ja ilmselt hukati mõne päeva pärast Paldiskis. Vasalemma mõisa peahoone juures, kus asub kool, kus Julius Oengo õpetas, on tema mälestuskivi. · Julius Oro on kirjutanud üle 400 luuletuse, millest 40 on viisistatud, ja mitukümmend lasteraamatut. Temalt on ilmunud ka luuletuskogud täiskasvanutele. · Luulekogud: o "Ööpäev" (1921) o "Meie kevad" (1922) o "Tahkuna" (1926) o "Aegna" (1929) o "Minu päev" · Lasteraamatud: o "Illi ja Pisi-täts" (1924) o "Jõuluõhtu" (1925) o "Üle Atlandi" (1929) o "Jahimees Juss" o "Karjapoiss Juks" o "Kuidas elas Kärdi Kusti" o "Hiirepere" o "Miisi seiklused" o "Muna"
vajadus üüriga kokku hoida sundisid teda enamasti asuma kõledaisse katusekambritesse, ,,tuultela-toakestesse". Alles 75-ndaks sünnipäevaks sai Haava Tartu linnavalitsuselt kingituseks korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal, kus luuletaja elas surmani. Läbi elatud traagilistest löökidest ja süvenevast üksindustundest tekkis luuletajal tagakiusamise kinnisideed. Kõigest hoolimata ei kaotanud haava kõrge eani loomis tahet. Oma seitsmendal ja kaheksandal elukümnendil avaldas ta luuletuskogud ,,Siiski on elu ilus " (1930), ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) ja koostas mahuka memuaaride käsikirja ,,Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". Pühitsedes 1954. aastal oma 90ndat sünnipäeva, lisas poetess juubeliks ilmunud ,,Luuletustesse." Uue tsükli kahe viimase aastakümne värssidest, mis sisaldab ka nõukogudeaegset loomingut. Tema viimne trükitud luuletus kannab pealkirja ,,Veelgi hinges nagu laulu ". Juubilarile anti Eesti NSV rahvakirjaniku nimetus ja 1957. aastal orden
külastavad teda kodus toimetuse kolm tarka veendumaks, et luuletused ei olnud täiskasvanu saadetud. 1964. aastal debüteeris ta kirjandusajakirjas Looming. Esimene luuletuskogu "Pilvede püha" ilmus 1965. aastal. Sestsaadik on temalt ilmunud kümme luuletuskogu, kolm luule valikkogu ja kolm proosateost, samuti esseesid ja lasteraamatuid ning paar draamat. Aastast 1967 sai Viivi Luigest vabakutseline kirjanik, Eesti NSV Kirjanike Liitu astus ta 1970. Luuletuskogud "Põliskevad" (1975) ja "Rängast rõõmust" (1982), samuti Leopoldi-lood lastele (19741976) ning romaan "Seitsmes rahukevad" (1985) auhinnati Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga 1976, 1977, 1983 ja 1986. Ka Tammsaare-nimeline kolhoos pärjas Viivi Luige esik-romaani oma tähelepanuga 1986. aastal ning hääbuv Eesti NSV kuulutas ta teeneliseks kirjanikuks, ühtlasi määrati talle järgmisel aastal ENSV riiklik preemia.
kõigele sellele annab mõõtme piiritu armastustunne. Kirjanduskriitik Jürgenstein hoiatas, et eesti tundmusi ei tasu soneti liistule koolutada. Under tõestas vastupidist. Tema sonetid on riimikerged ja kujundirikkad."Sonettide" menu julgustas Underit avaldama ka varasemat luulet. Selleski on ta valdavalt isikukeskne, joobunud elust, armastusest, lastest, loodus- ja linnamaastikest. 1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. See on otsekui verivalla kistud haav ning sunnib luuletajat küsima, mis on inimese pärisosa siin maailmas ja elus. 1920. aastate keskelt algas Marie Underi luule kõrgaeg. Ta leidis sisemise tasakaalu elus ja luules
Under tõestas vastupidist. Tema sonetid on riimikerged ja kujundirikkad."Sonettide" menu julgustas Underit avaldama ka 19 varasemat luulet. Selleski on ta valdavalt isikukeskne, joobunud elust, armastusest, lastest, loodus- ja linnamaastikest. 1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. See on otsekui verivalla kistud haav ning sunnib luuletajat küsima, mis on inimese pärisosa siin maailmas ja elus. 1920. aastate keskelt algas Marie Underi luule kõrgaeg. Ta leidis sisemise tasakaalu elus ja luules.
"Siuru" kirjastuse vahendusel jõudsid lugejateni tema esikkogu "Sonetid" (1917)/ ,,Sinine terass", ,,Ekstaas" Ma armastasin su armastust"/ ning vahetult selle järel "Sinine puri" (1918) ja "Eelõitseng" (1918)./ ,,On siiski kurb", ,,Inerpöörid"/ · Need raamatud moodustavad temaatilise ja tunnetusliku terviku, mille sisuks on armastus- ja looduslüürika. · 1920. aastate algus tähistas ajaluule võidukäiku eesti poeesias. Underi luuletuskogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923) on varjutatud sõjakoledustest, surmameeleoludest ning ühiskondlikust surutisest. Luuletajat ei vaimusta enam koduaia ilu ega noor armastusele puhkev hing; teda rõhuvad suurlinna umbne vaim, tänavail liikuvad sõjainvaliidid. 47 · 1920. aastate keskelt algas Marie Underi luule kõrgaeg. Ta leidis sisemise tasakaalu elus ja luules
1906aastal, poetessi suhe eesi kultuurieluga tihenes.Underi kodust sai kunsti-ja kirjandusinimeste kooskäimiskoht.(nn kirjanduslik salong). Samuti inspireerisid maja ja aed Underit "Sinist terassi", "Sirelite aegu" jt Siuru aegseid tuntuid luuletusi kirjutama. I MS paiku tema abielu purunes lõplikult. (raske protsess, palju unetuid öid jne). Luuletaja alustas kooselu Artur Adsoniga ning abiellus temaga. I MS eel kirjutas ta palju luuletusi, leidsid heakskiitu. Esimesed iseseisvad luuletuskogud ilmusid Siuru ajal . Seejärel tegi ta järsu pöörde ekspressionistliku ajaluule poole ja tegutses Tarapitas.Tõlkis ka saksa ekspressionistliku luulet.1933 asusid Adson ja Under elama Nõmmele( praegu Under ja Tuglase Kirjanduskeskus). Sel ajal teatud loominguline seisaks , sest elu ja positsioon olid kirjandusilmas kindlustatud.Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud.Uus elavnemine toimus 1940ndatel ,
laul" ilmus aga "NoorEesti" albumis 1905. 1906 tuldi tagasi Tallinna. 1917 ilmus "Siuru" väljaandel Underi esikkogu "Sonetid" ning siitpeale algas viljakas kirjaniku ja tõlketöö. 1924 abiellus Under aga Adsoniga, kellega oli tutvunud "Estonia" uue teatrimaja avamisel. 1944 põgenesid nad koos Rootsi, kus kuni 1957ni Under Stockholmis Drottingholmi teatrimuuseumis töötas. Under suri 1980 25 september ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. LOOMING: Luuletuskogud: Sonetid 1917 elurõõm ja armuküllus Eelõitseng 1918 puhkeva tundeelu ja õnneootuse luule Sinine puri 1918 tundelõõm Verivalla 1920 kaose ja katastroofivisioonid Pärisosa 1923 Berliinikogemustele toetuvad luuletused Hääl varjust 1927 elutumedus, inimhinge vaevav ööpool Rõõm ühest ilusast päevast 1928 valgus, elukiitus Õnnevarjutus 1929 ballaadid, Lageda taeva all 1930 Kivi südamelt 1935 Mureliku suuga 1942 II MS aeg,
metsakalmistule. Väga Underlik see, et tema enda korraldus matuste kohta, Beethooveni 9. Sümfoonia lõpp ,,Ood rõõmule". Võõrsil ilmusid 1954 ,,Sädemed tuhas" ja 1963 ,,Ääremail". On esitatud Nobeli preemiale kandindeerima. Need luulekogud on eelkõige mälestus-nostaligilised kogud, palju on ikkagi pagulusest, ja kodusmaaa igatsusest. ,,Põgenik" 1954. Seletada polegi mida, kogu täpselt niisugust teemat kannabki. Teadmine, et pagulus ei ole kõige kergem vaev hinges kanda. LOOMING: Luuletuskogud: Sonetid 1917 elurõõm ja armuküllus Eelõitseng 1918 puhkeva tundeelu ja õnneootuse luule Sinine puri 1918 tundelõõm Verivalla 1920 kaose- ja katastroofivisioonid Pärisosa 1923 Berliini-kogemustele toetuvad luuletused Hääl varjust 1927 elutumedus, inimhinge vaevav ööpool Rõõm ühest ilusast päevast 1928 valgus, elukiitus Õnnevarjutus 1929 ballaadid, Lageda taeva all 1930 Kivi südamelt 1935 Mureliku suuga 1942 II MS aeg,
annaabi.ee 
