Kersti Merilaas (2)

Kersti Merilaas
Eesti luuletaja. Sündis Narvas, elas lapsepõlves Peterburis, hiljem Tartus.
Kersti Merilaas on sündinud 7. detsembril 1913 Narvas. Sündis nimega Eugenia Moorberg, vahetas oma kodanikunime aastast 1936 Kersti Sang -iks. Ta oli luuletaja, laste- ja näitekirjanik ning tõlkija. 1917. aastani elas Peterburis, seejärel pikemalt Väike- Maarja ümbruses. 1921-1927 õppis Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis ning kolm ja pool aastat Rakvere erakommerts-gümnaasiumis, kust pahempoolsest õpilasringist osavõtu pärast 1932 a. välja heideti. Keskkooli lõpetas samal aastal Tapal. Tegi juhutöid Tallinnas, Haapsalus ja mujal. 1935-1936 oli ametnik Rakveres Viru maavalitsuses. 1936 a. abiellus August Sangaga ja asus Tartusse elama. 1938. aastast Eesti Kirjanikkude Liidu liige ja kutseline kirjanik. II maailmasõja ajal elas kirjanikuna Tartus, sõjajärgsetel aastatel Pärnus, hiljem Tallinnas. Kirjanike Liidu liikmekandidaat oli ta 1945-1950 aastatel , kodanlikus natsionalismis süüdistatuna 1950-1955 a. Kirjanike Liidust  välja heidetud, sellega kaasnes avaldamiskeeld. Kui Kersti Merilaas Tartusse elama läks, liitus ta arbujatega. Üksmeelse tunnustusega võeti vastu Merilaasi esikkogu „Maantee tuuled” (1938 Tartu). Merilaasi noorusluule ilme kujundavad ennekõike erksalt meeleolulised, iluelamusest ja õnneusust kantud armastus- ja loodusluuletused , oluline on laululine alge, mis on andnud lauldavaks saanud viisistusi. Saksa okupatsiooni ajal ja esimeste sõjajärgsete aastate surutises kirjutas Merilaas peamiselt lasteluulet. Pealesunnitud vaikimisele järgnes sulaline, mõtlema ja tunnetama kutsuva loominguga luuleaeg: ilmusid luuletuskogud „Rannapääsuke” (1962), „Kevadised koplid” (1966) ning valikkogu „Kuukressid” (1969). Merilaas on avaldanud ka lühiproosat. Ta luuletusi on tõlgitud inglise, itaalia, prantsuse, ungari, soome, poola, leedu, läti, usbeki , kasahhi, rumeenia jt. keeltesse. Rohkesti Tema tekste on viisistatud (R. Päts, l. Normet , E. Kapp, V. Kapp, G. Ernesaks, A. Velmet jt.). Merilaasile on luuletusi pühendanud M. Raud, A. Sang, D. Vaarandi , J. Kross, P.-E. Rummo.

Avalaul

Näe, puhkeva päikese põletav lõõm
käib süütamas kevade tähti:
maailma on vallutand uhkav rõõm -
kõik uksed on tuulde lahti.
Lööb rannale laksudes mere voog
ja jõgedes vahutab vesi.
ja järve kaldal on pilliroog
täis laule ja linnupesi
On põldudel külvajaid hoolega tööl,
muld tulvil on sigimistungi.
Ju metsad on haljad, kuid igal ööl
veel pakatab uusi pungi.
Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai,
ja mägedel virvendab valgus,
ja väljadel õitseb ja hõiskab mai,
suur Põhjamaa suve algus.
Öö
Kolm korda kuskil hõigati
ja puude ladvus kustus kaja,
tuul nagu pooleks lõigati
ja öö sai ümber väikse maja.
Nüüd mahajäetud aiateel
siil tatsab, kormitsedes toitu,
ja ööbik hõiskab veel ja veel -
ei vaikida või enne koitu.
Puult õisi langes rabinal -
üks väsind lind seal unes sonib.
Kas kuuled , kuidas krabinal
kuukiiri mööda katust ronib.
All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.
Ma tahan olla nagu tee
või nagu kivi, millel astud,
või laul, mis kostab üle vee,
või lill, su rõõmuks õide lastud .
Merilaasi luuletustest:
Siiras armastus- ja looduslüürika tõi talle üldise tunnustuse. Merilaasi nooruslüürika on valdavalt realistlikku põhitüüpi, eelistab lihtsaid klassikalisi vorme, sundimatut metafoorikat ja loomulikku, kõnekeelele lähedast sõnastust. Ta kujutas dramaatilistes toonides inimkonda varitsevaid globaalseid ohte ja rikutud vahekorda loodusega, Varasemast intiimsest loodussuhtest kasvas jõuline lüürika, mis imetles rahva elujõudu ja visadust, ülistas kodutruudust kõige karmimateski tingimustes. Kunagine nooruslik armastuslüürika täienes emaliku kiindumise ja mõistva toetava suhtumisega järelpõlvesse.
Lisa teostest:
Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule „Poeem Pärnu silgust” (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus „Antud ja võetud” (1981). Merilaasi rikka ja loomuliku keelega lastevärsid on ilmunud raamatutes „Kallis kodu” (1944), „Päikese paistel” (1948), „Turvas” (1950), „Veskilaul” ( 1959 ), „Lugu mustast ja valgest” (1962), „Lumest lumeni” (1982) ja valikkogus „Kui vanaema noor oli” (1983).
Lühiproosa „Eilsete perest” (1975) sai 1976. aastal F. Tuglase auhinna. Merilaasi loomingusse kuulub draama „Kaks viimast rida” (1973), lastenäidend „Pilli-Tiidu” (1977) ja kolm libretot G. Ernesaksa ooperitele: „Tuleristsed” (1959 koos K. Irdiga), „Käsikäes” (koos P. Rummoga) ja „ Kosilased Mulgimaalt” (E. Vilde „Vigaste pruutide” motiividel). Merilaas on tõlkinud G. C. Lichtenbergi „Aforisme” (1972 koos A. Sangaga), G. Maureri valikkogu „Maailm toimub” (1977 koos A. Kaalepiga), G.Eichi „Ajendid ja kiviaiad” (1986 koos A. Kaalepiga), B. Brechti luulet ja näidendi „Tapamajade Püha Johanna ” ja „Ema Gourage” (1977), Goethe luulet ja näidendi „Torquato Tasso” (1983).