Kalju Lepik (1920-1999) Sündis Järvamaal. Koeru alevikus. Hariduse omandas Tartu Kommertsgümnaasiumis. Edasi astus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda. Elas Stockholmis. Esimene töö oli köögitöö haiglas. Hiljem sai tööd Balti arhiivis. Kokku andis välja 12 luuletustekogu. Esikkogu ,,Nägu koduaknas" ilmus 1946 Rootsis enamik luuletused on mureliku, terava meeleoluga, luuletused kodumaast. Teine luulekogu ,,Mängumees" (1948) erineb eelmisest modernismi poolest. Luuletaja mängib nii sisu kui vormiga. Uuema rahvalaulustiil. Soov ärritada lugejaid. Luulekogu ,,Kerjused treppidel" 1949 modernistlik kirjutamisstiil, ei ole kadunud vana stiil. Moodne käekiri vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus. 1951 ,,Merepõhi" mängulisus, võllahuumor, kodumaa saatus, kadunud põlvkond. 1955 ,,Muinasjutt tiigrimaast" 1958 ,,Kivimurd" 1960.-ndatel lisandub Lepiku...
mis on ilmunud paljudes keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Sveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan "Ajaloo ilu" ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Elulugu 3 Autasud ja stipendiumid: (ENSV-s saanud 1975, 1976, 1982, 1985 J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia, Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia, ajakirja "Looming" aastapreemia, Eesti NSV riikliku preemia 1987, Juhan Liivi luuleauhinna 1988). Elulugu 4 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia kirjanduse alal 1992 Soome Vabariigi aumärk (Suomen Leijonan komentajamerkki) 1995 Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi orden) 2000 Shveitsi Kirjanike Liidu (Gruppe Olten) stipendium 1989. a. Shveits Bielefeldi Linna stipendium 1993, Saksamaa DAAD-Stipendium (Das Stipendium des Deutschen Akademischen Austauschdienstes) Berlin 1996 Spender-Trust-Stipendium 2000, Inglismaa Albert Koechlin Stiftung-Stipendium 2003, Shveits.
Tütar Elo Viiding(pseudonüüm Elo Vee) tegeleb oma isa jälgedes samuti luuletamisega. Alates 1965. aastast kuulus Viiding Kirjanike Liitu. 21. veebruaril 1995. aastal sooritas enesetapu tunnustused Aastatel 1977 ja 1998 sai Ants Lauteri nimelise näitleja preemia. 1980.aastal omistati talle teenelise kunstniku aunimetus. 1983.aastal sai ta Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia. 1985.aastal sai Juhn Liivi luuleauhinna. 1990. a. sai ta Eesti Teatriliidu aasta eripreemia. looming · Juhan Viiding hakkas luuletama 1965. aastal. · Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel neist oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. · Esimesed luuletused avaldas ta ajakirjas Looming. · Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. · Viiding on 1970
(1904-1947), kes oli "Arbujate" nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider. Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem sisemise vabadus. Luuletaja sattus põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja sisemist väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu "Tähetund", mis pälvis Juhan liivi nimelise luuleauhinna. Raskeletel aegadel tegutses Alver ka tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puskini poeemide ja värssromaani ,,Jevgeni Onegini" eestindused, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud kogu eesti lüürika arengut. Betti Alver suri kõrges vanuses 1989. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.
seejärel töötas ta Tallinna Draamateatris näitlejana. Luuletusi hakkas ta rohkem kirjutama alates 1978. aastal A. Lauteri nimelised 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati kunstniku aunimetus. Juhan sai ka J.Smuuli 1977. ja nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga. 3 Teose üldiseloomustus
Jaan Kaplinski "Teiselpool järve" Karina Arras 10.klass Sisukord Autori lühielulugu Looming Minu lemmikluuletus Luule analüüs Haiku Võrdlus, metafoor Isikustamine Epiteedid Kasutatud kirjandus Autori lühielulugu Jaan Kaplinski on sündinud 22.jaanuaril 1941 Tartus Kaplinski on Eesti Kirjanike Liidu üks liikmetest Ta võitis 1968. aastal Juhan Liivi luuleauhinna Aastal 1980 oli ta seotud kuulsa 40 kirja koostamisega 2000. aastal oli Kaplinski Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Isa poolt on ta juudi-poola-tatari, ema poolt mulgi-võru päritolu Ta on abielus Tiia Toometiga Tal on 6 last 1992-1995 kuulus ta Riigikokku On õppinud praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning Tartu ülikoolis Looming Esimene luulekogu oli "Jäljed allikal", mis ilmus 1965. aastal Loomingu mõjutajateks on olnud idamaine
1985. a ilmus romaan "Seitsmes rahukevad", mis on ilmunud paljudes keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Sveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan "Ajaloo ilu" ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Autasud J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia. (1975.a,1976.a,1982.a, 1985.a) Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia. Ajakirja "Looming" aastapreemia. Eesti NSV riikliku preemia. (1987.a) Juhan Liivi luuleauhinna. Eesti Vabariigi Kultuuripreemia kirjanduse alal. (1988.a) Soome Vabariigi aumärk (1992.a) Eesti Vabariigi aumärk. (1995.a) Teosed Romaanid Lasteraamatud Luulekogud Romaanid ,,Seitsmes rahukevad" (1985.a) ,,Ajaloo ilu" (1991.a) ,,Varjuteater" (2010.a) Lasteraamatud ,,Leopold aitab linnameest" (1976.a) ,,Kõik lood Leopoldist" (1984.a) ,,Kolmed tähed" (1987.a) Luulekogud ,,Pilvede püha" (1965.a) ,,Elujoon" (2005.a) ,,Tublid lapsed" (2006
Franz, mina ja vanaema, keda ma eile unes nägin... Nägin jh, vanaema ja Milvinimelist kassi, mõlemad on tegelikult surnud, kuigi Milvi osas ei või kindel olla, ta läks kaduma, võibolla hiilib siinsamas lähedal. Ja kes seda vanaemagi teab! Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode või Anton Nigov) sündis 13. sept. 1962. aastal Tallinnas Kirjutanud nii romaane kui ka luulekogusid Võitnud Juhan Liivi luuleauhinna 2007 Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse "Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ..." eest Aastal 2010 sai ta Tammsaare kirjanduspreemia romaani "Paradiis" eest. Samal aastal pälvis Õnnepalu Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna luulekogu "Kevad ja suvi ja" eest. Eesti lugu: Emil Tode ,,Piiririik" (Jaan Undusk) Jaan Undusk ütleb, et raamat ei müü oma postmodernistliku kirjaviisi tõttu, vaid tänu sellele, et selles on kujutatud väikest ja troostitut Eestimaad, piiririiki.
Siis puudutati kirstu kaant. Käed olid kõhupeal. Keegi ei märganud, et nüüd oli parem käsi vasaku peal. Huvitavat · Luuletusi on ta pidevamalt hakanud kirjutama 1965. aastast. · Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. · Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A.Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. · Ta sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad. Klipp http://www.youtube.com/watch?v=6-vzNmhRXys&feature=player_embedded Kasutatud kirjandus v http://lille-- ulv.blogspot.com/2011/02/12-veeb-juhan-viiding-elulootus.html v https:// www.google.ee/search?q=Juhan+Viiding+elulootus&biw=1034&bih=831&tbm=isch& v http://www.google.ee/imgres?start=94&sa=X&biw=1034&bih=874&tbm=isch&tbnid= f.postimees.ee/f/2008/05/31/45736t20h2b19.jpg&w=468&h=200&ei=O4GUUtLUOYu
keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Sveitsis, Austrias ja Saksamaal. ·1991 Tema teine romaan "Ajaloo ilu" . See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Elulugu III ·1975 J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia. ·1976 Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia . ·1982 Ajakirja "Looming" aastapreemia. ·1987 Eesti NSV riikliku preemia. ·1988 Sai Juhan Liivi luuleauhinna . ·1995 Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi orden). ·2000 Shveitsi Kirjanike Liidu stipendium. Teosed Elujoon Viivi Luige uude valikkogusse on koondatud eesti ühe säravaima poetessi loomingu tippsaavutused tema enda valikul aastatest 1962 1997. Lugejal on võimalus kaasa elada luuletaja kujunemisele õrnast looduslüürikust urbanistlikesse motiividesse kätketud sotsiaalselt ja
Aastal 2004 ilmus 5. CD kogumik "Juhan Viiding" (tema luule ja laulud). Lisainfo: Isa Paul Viiding ja luuletaja, abikaasa Riina Viiding on muusikaõpetaja, tütar Elo Viiding (pseudonüüm Elo Vee) ja samuti luuletaja, kolm vanemat õde. Abikaasa isa oli tuntud eesti näitleja, lavastaja ning poliitik Kaljo Kiisk. On saanud kaks Ants Lauteri nimelist näitlejapreemiat, Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia ja Juhan Liivi luuleauhinna ning on omistatud teenelise kunstniku aunimetus. Alates 1973. kuulus ta Kirjanike Liitu. Juhan Viiding lõpetas enda elu enesetapuga 21. veebruaril 1995. Siin olen põlgamist näinud ja mõistmata põlanud ise. ometi pole ma niiviisi näinud, et ületaks vaatamise. Vastu laupa käsi puutus Peoga, toega, tõega. Lause olematuks muutus. Sisse hingata tipuni. Eriti sügavalt välja. Vastavalt enesele. Just nagu teadagi. Hoia, hoia, ei muud. Teada ju, kui hoitakse. Vabades kätes, mis näevad
tööle Draamateatrisse, töötas seal 23 aastat. Ta hakkas kirjutama luuletusi alates 1965. aastast ja juba 1973. aasta algusest kuulus Kirjanike Liitu. Juhanile omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad (seda preemiat antakse noortele näitlejatele), 1980. aastal ENSV teenelise kunstniku aunimetus. Ta osales paroodilises ansamblis "Amor Trio" ning esitas klaveri saatel oma tekste. Juhan sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad. Ta ütles "Näitleja ja kirjaniku kooselu on keeruline ja rahutu aga kumbki ei taha alla jääda". Juhanil on tütar Elo Viiding (Elo Vee), kes on ka kirjanik. 1995. aastal kirjanik tegi enesetappu. On luuletus kuidas sellese reageeris poetess Urve Karuks: Final Exit Ma mäletan: teatris, aastaid tagasi, kõhn keha riietatud musta sametrüüsse. Sa kõlgutasid sääri lavaäärelt alla ja arutasid: ,,Olla mitte olla."
.................................................18 Lisa 1...................................................................................................................19 SISSEJUHATUS Paul-Eerik Rummo,kelle pilti võib näha Lisa1.1.1- tuntud Eesti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija, ka arvustaja, esseist ning poliitik. Tavainimesed teavad tema loomingut ilmselt tänu filmi ,,Viimne reliikvia" laulutekstidele, mille autor Rummo on. Ta on saavutanud ka mitmeid preemiaid: Juhan Liivi luuleauhinna, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning Põhjatähe ordeni. Eesti taasiseseisvuse ajal läks Rummo oma isa Paul Rummo jälgedes, teostades end peamiselt poliitikuna jättes kirjanikuameti tahaplaanile. 2 Rummo on 60-ndate aastate luuleuuenduse juhtkuju, lüürik, kelle rahvusliku alatooniga värsid said üldtuntuks, nii nagu luuletajast endast on ammugi saanud üks tunnustatuimatest elavatest luuleklassikutest
Vietnami sõja aegadest. Tal on tuttavaid ja sugulasi olnud nii venelaste kui ameeriklaste poolel, nii et materjal jookseb ise kätte. Andres Ehini luule liigub eesti kirjanduse üldpildi seisukohalt erandlikul rajal, kuid ta on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Viivi Luigega. Ehini luule suurem ametlik tunnustamine on jäänud aga kõige hilisemaks. Aasta luuleauhinna pälvis ta oma koguga "Teadvus on ussinahk" (1995) natuke ootamatult ja tagantjärele alles 1996. aastal. 1998. aastal järgnes Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest. 2000. aastal ilmunud suur valikkogu "Alateadvus on alatasa purjus" sai riikliku preemia. Ja veel korraldati 2000. aastal Saksamaal Kurt Schwittersi ülemaailmne luulevõistlus. Nimelt tuli kirjutada ja züriile saata mõned selle dadaistist kirjaniku ja kunstniku laadis luuletused
järel töötas Tallinna Draamateatris näitlejana. Tema omapärane dramaatiline anne on pälvinud tunnustust ka filmirollides: 1977 ja 1978 sai ta A. Lauteri nimelise näitlejapreemia. Ta on kirjutanud ning lavastanud näidendi "Olevused" (1980). Alates 1973. aasta algusest kuulus ta Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A.Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Juhan Viidingu elutee lõpes tema enda soovil 21. veebruaril 1995. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule LOOMING Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel neist oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. Ilmusid sellised üksikkogud nagu: "Aastalaat", "Detsember" (1971) ; "Käekäik"
Rootsis, Norras, Sveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan "Ajaloo ilu" ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Elulugu III · Autasud ja stipendiumid: (ENSVs saanud 1975, 1976, 1982, 1985 J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia, Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia, ajakirja "Looming" aastapreemia, Eesti NSV riikliku preemia 1987, Juhan Liivi luuleauhinna 1988). Elulugu IV · Eesti Vabariigi Kultuuripreemia kirjanduse alal 1992 Soome Vabariigi aumärk (Suomen Leijonan komentajamerkki) 1995 Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi orden) 2000 Shveitsi Kirjanike Liidu (Gruppe Olten) stipendium 1989. a. Shveits Bielefeldi Linna stipendium 1993, Saksamaa DAADStipendium (Das Stipendium des Deutschen Akademischen Austauschdienstes) Berlin 1996 SpenderTrustStipendium
Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997) Riigivapi teenetemärk on Eesti Vabariigi teenetemärk, mis on asutatud 1936. aastal Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva, 1918. aasta 24. veebruari mälestamiseks. Riigivapi teenetemärk antakse ainult Eesti kodanikule kõrgeima astme teenetemärgina riigile osutatud teenete eest. Prantsuse luuleauhind Prix Max Jacob (2003) Jaan Kaplinski esimene prantsuse keelde tõlgitud luulekogu "Tolmu igatsus" pälvis Prantsuse luuleauhinna Prix Max Jacob. Kirjanik Tõnu Õnnepalu sõnul on Max Jacob väärikas prantsuse luuletaja ja temanimeline auhind on luule vallas üks kõige mainekamatest. Riigivapi III klassi teenetemärk (2006) 6 Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009) Kirjandusauhind, mis antakse välja Eesti Kultuurkapitali poolt. Preemia asutati 1970. aastal. Praegune nimetus on kasutusel 1995. aastast
aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas. 1965 ,,Kollased nõmmed" domineeriv on vabavärss, kroteskia huumor, eesti rahvaluule võtted, kasutas algriimi, mõttekordused 1968 ,,Marmorpagulane" 1973 ,,Verepõld" 1974 ,,Klaasist mehed" 1985 ,,Kadunud külad" 1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele nii isiklikule kui rahvuslikule. 1991 ,,Tagasitulek" 1992 ,,Öötüdrukud" 1990. a sai Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse ,,Valusad pildid" eest. 50 ja 60 a. Eestis Väga paljud kirjaniku olid Eestist lahkunud ja asemele tekkis väga vähe. Kirjanduse tase oli väga madal. *nõukogude ideoloogia *kirjanduse hävitamine *vaikimine(paljud kirjanikud ei kirjutanud enam) *ridade vahele peitmine Kirjanike liidust visati välja Tuglas. Uued kirjanikud J. Smuul, D. Vaarandi lõid püsiva kunstiväärtusega teoseid. 50
Selles mõttes kannab ta luule kindlasti liivilikku vaimsust. Ta on kirjutanud terve kogu klassikalistes värsivormides luulet ("Vaimusõõrmed"). Ja kuigi viimasel ajal avaldab ta peamiselt koondkogusid, on ta luule mõju praegusele nooremale luulepõlvkonnale olnud tohutu. Nii Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik kui Jürgen Rooste on otse või kaude kuulutanud Andres Ehini oma suurimaks eeskujuks. Andres Ehin on Tartumaal Alatskivil Juhan Liivi sünnipaigas välja antava maineka luuleauhinna 25. laureaat. Liivilikuks tunnustatud pealkirjata luuletus ,,***sügaval maa all elavad " pälvib Andres Ehini loomes tähelepanu ka selle poolest, et on kirjutatud kodust kõige kaugemal Lõuna-Ameerikas Kolumbias 2001. aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil. Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast
Draamateatris näitlejana. Ta mängis seal mitmes tähtsas rollis, nagu näiteks Hamlet ja Peer Gynt. Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast laval legendi. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati kaks Ants Lauteri nimelist näitlejapreemiat ja teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka Juhan Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia ja Juhan Liivi luuleauhinna. Luuletusi hakkas ta pidevamalt kirjutama 1965. aastal. Tema luule on avaldanud mõju väga paljudele üle mitme aastakümne. Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv
gruusia, moldova, vene, rootsi, norra, slovaki, inglise ja jaapani keelde ka soome keeles on ilmunud kogumik ,,Julkaistavaksi Suomen tasavallassa". Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. 1980. aastal andis allkirja 40 kirjale. Juhan sai ka J. Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J. Liivi luuleauhinna (1953) luuletuse ,,Soov" eest. 1990. aastal sai Eesti Teatriliidu eripreemia. Juhan Viiding on kirjutanud ka näidendeid (,,Olevused"), filmistsenaariume (,,Nipernaadi") ning esinenud lauljana (ansamblis ,,Amor- Trio"). Tema luulet on viisistanud Veljo Tormi, Arne Oit, Rein Rannap ning esitanud seda nt ansambel Ruja. Temalt ilmunud luulekogud: Realistliku ingli laul (1968) Närvitrükk (1971) Aastalaat (1971) Detsember (1971) Käekäik (1973) Selges eesti keeles (1974)
aega ,,Rahva Hääle" toimetuses. Ajakirjaniku tööst tuli loobuda kaugele arenenud kopsu tuberkuloosi tõttu. Aastatel 1951-1955 oli ta Kirjanike Liidu luule konsultant. Sealt peale on ta oma loometööd jätkanud kutselise kirjanikuna. 1952 a. abiellus ta Juhan Smuuliga. 1954 a. anti Debora Vaarandile NSVL teenelise kirjaniku, 1971 a. Rahvakirjaniku aunimetus. 1976 a. autasustati teda Lenini ordeniga. 1965. aastal sai ta esimese Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, milleks on raha asemel karjasemärss. 1994. aastal anti talle Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia, 2005. aastal riiklik elutöö preemia. 1977. aastal ilmunud kogu "Tuule valgel" on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele. Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil, mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt. Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti. Viimase
autoriesituses (koostanud Riina Viiding). Viidingu õepojad Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Jaagup Kreem ja Juhan Kreem (klaveril Tõnis Rätsep ja Olav Ehala) on kuueteistkümnest tema luuletusest/laulust pannud kokku toreda kogumiku. Kogumiku nimeks on ,,No tere, Juhan!" Tunnustused · 1977 ja 1978- A. Lauteri nimelise näitlejapreemia · 1980- teenelise kunstniku aunimetus. · 1983- J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) · 1983- J.Liivi luuleauhinna · 1990 - Eesti Teatriliidu aasta eripreemia. 7 Luuletused Ma ei kirjuta vastikuid ridu Ma ei kirjuta vastikuid ridu ma ei kirjuta nastikuid ridu ma kirjutan rästikuid ridu suuri rästikuid ridu Väljas lõõmab juuli Väljas lõõmab juuli õhus lendab vikat suures südalinnas elab Rubanovitsch oma lapsepõlves Ajasin ma ringi varajasel ajal kohviveski vänta see fajansist asi köögiseina küljes aga meie hoovis
(1904-1947), kes oli "Arbujate" nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider. Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem sisemise vabadus. Luuletaja sattus põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja sisemist väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu "Tähetund", mis pälvis Juhan liivi nimelise luuleauhinna. Raskeletel aegadel tegutses Alver ka tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puskini poeemide ja värssromaani ,,Jevgeni Onegini" eestindused, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud kogu eesti lüürika arengut. Betti Alver suri kõrges vanuses 1989. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Contra (kodanikunimi Margus Konnula)
Sõnad veel, ju ja vist korduvad tekstides pidevalt. Kivisildnik (Sven Sildnik; s1964) 1989 (1990) Märg Viktor 1996 (1990) Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981.aasta seisuga, olulist 1996 Nagu härjale punane kärbseseen 2003 Päike, mida sa õhtul teed 2003 Rahvuseepos Kalevipoeg ehk Armastus 2007 Sumo – esimene hetk, kus Kivisildnik saab Kultuurkapitali luuleauhinna. Institutsionaalses mõttes on teda päris kirjandusse vastu võetud. 2014 100% (:) kivisildnik Kivisildniku skandaalsus tema nime ümber paisus kõige suuremaks 1996nda-97nda aasta paiku. Kära aga hakkas enne seda raamatut. Kära allikaks oli „Eesti Nõukogude...“, tekst oli käsikirjana ringelnud juba 5-6 aastat. See teos riputati interneti üles. Sõnavabaduse suhtes internetiajastul oli 96ndal aastal uus teema ja Eestis sisuliselt täiesti uus läbimäng sel teemal
VI 1948 - 21. II 1995) Elust Tema isa oli kirjanik Paul Viiding, ema tõlkija Linda Viiding. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, selle lõpetamise järel töötas Tallinna Draamateatris näitlejana. Alates 1973. aastast kuulus Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia (1983) ja J. Liivi luuleauhinna (1983). Lõpetas elu enesetapuga. Loomingust I periood. Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas Looming. Kuulsust kogus ta ka luulekogu "Närvitrükk" tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga: Toomas Liivi, Joel Sanga ja Johnny B. Isotammega. Sellele järgnesid juba tema üksikkogud "Aastalaat", "Detsember" (mõlemad 1971), "Käekäik" (1973), "Selges eesti keeles" (1974, peetakse nendest parimaks) ning "Armastuskirjad" (1975).
keskkoolis. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti, seejärel töötas ta Tallinna Draamateatris näitlejana. Luuletusi hakkas ta rohkem kirjutama alates 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Juhan sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad. Viiding kasutas pseudonüümi Jüri Üdi esmakordselt ajakirjas "Looming" aastal 1968. Hasso Krull on öelnud: "Tõeline revolutsioon tuli seitsmekümnendatel aastatel. Tema toimumine mahub ligikaudselt vahemikku 1971-1978 kogumiku "Närvitrükk" ilmumisest kuni Juhan Viidingu raamatuni "Ma olin Jüri Üdi". Siin ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule keelepruuk. Pärast 78
annaabi.ee 
