Kalju Lepik (0)

Kalju Lepik (1920-1999)
Sündis Järvamaal. Koeru alevikus. Hariduse omandas Tartu Kommertsgümnaasiumis. Edasi astus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda . Elas Stockholmis . Esimene töö oli köögitöö haiglas . Hiljem sai tööd Balti arhiivis . Kokku andis välja 12 luuletustekogu.
Esikkogu „Nägu koduaknas“ ilmus 1946 Rootsis – enamik luuletused on mureliku , terava meeleoluga, luuletused kodumaast .
Teine luulekogu „Mängumees“ (1948) erineb eelmisest modernismi poolest. Luuletaja mängib nii sisu kui vormiga . Uuema rahvalaulustiil. Soov ärritada lugejaid.
Luulekogu „Kerjused treppidel “ 1949 – modernistlik kirjutamisstiil, ei ole kadunud vana stiil.
Moodne käekiri – vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus.
1951 „Merepõhi“ – mängulisus, võllahuumor, kodumaa saatus, kadunud põlvkond.
1955 „ Muinasjutt tiigrimaast“
1958 „ Kivimurd “
1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamat irooniat kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas.
1965 „ Kollased nõmmed“ – domineeriv on vabavärss, kroteskia huumor, eesti rahvaluule võtted, kasutas algriimi , mõttekordused
1968 „Marmorpagulane“
1973 „Verepõld“
1974 „Klaasist mehed“
1985 „Kadunud külad“
1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele – nii isiklikule kui rahvuslikule.
1991 „ Tagasitulek “
1992 „Öötüdrukud“
1990. a sai Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Valusad pildid“ eest.