Luuleanalüüs - Betti Alver "Koguja" (0)

Luuleanalüüs
Mina analüüsin Betti Alveri luuletust „Koguja“ ( Lendav linn, 1979, lk 209)
Kui lugesin luuletust, siis rütmi järgi ütleksin, et tegemist on daktüliga. Hakkasin rõhutama esimest silpi ja siis tuleb kaks pehmema rõhuga silpi järgi; siis uuesti rõhutan esimest silpi ja 2 rõhuta järgi. Daktül - pikale silbile järgneb kaks lühikest silpi ehk ühele rõhulisele silbile kaks rõhutut silpi.
Riimiskeemi poolest on tegemist terve luuletuse vältel ristriimiga (abab). A- riimi ehk esimese ja teise rea puhul on kasutusel kahesilbiline ehk naisriim (näivad – käivad) ning B-riimi ehk teise ja neljanda rea puhul on kasutusel ühesilbiline ehk meesriim (aed – saed ). Riimid lähtuvad vahetult järgnevaist kaashäälikuist (hinge – ringe, päis – täis). Kasutusel on täis- ning lõppriimid.
Igas stroofis on tegemist katrääniga (nelikvärss), kuna sisaldab nelja värssi. Värsside puhul märkan kindlat silbiarvu, arvestades et igas stroofis on 1. ja 3. värss sama silbiarvuga ning 2. ja 4. värss sama silbiarvuga. Esimene ja kolmas värss koosneb alati 14 silbist, teine ja neljas värss alati 13 silbist.
Sa-g-eli vaa-tan ma kart -li-kult e-ne-se hin-ge, (14)
Sa-ge-li voo-gab seal pi-me-dus, kur-bus ja õud – (13)
Ot-se-kui ra-he, mis vet-te lööb rut-ta-vaid rin-ge, (14)
Äh-mas-tab sel- gust mu põu-es üks tund-ma-tu jõud. (13)
Esimeses stroofis esineb ainult üks suurtäht salmi alguses. 2.,3. ja 4. stroof sisaldab aga kahte suurt tähte. Igas salmis algab esimene suurtäht stroofi alguses ning teine suurtäht salmi kolmanda värsi alguses.
Luuletust lugedes leidsin järgmised kõnekujundid:
Võrdlus – pimedus, kurbus ja õud – otsekui rahe
Epiteet – ruttavaid ringe , tundmatu jõud, vägevad varjud , küpsevas külluses, kohisev aed, kõrged ja kõikuvad kõrkjad, teradest täidetud päis, olgu su pisarad pealgi kõrvetav-mõrkjad, sügavad salved, kuivanud lehed, kiirgavad päevad, marulist juttu , tasaseks tõlgiks, tähitu öö.
Isikustamine – Otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe, ähmastab selgust mu põues üks tundmatu jõud, vägevad varjud mind kõrgusest valvavat näivad, helgib mu kohisev aed, käivad juba neis tüvedes vihinal saatuse saed, kiirgavad päevad! Kuis mõistan te marulist juttu, tasaseks tõlgiks on tähitu öö.
Luuletust lugedes leidsin järgmised lausekujundid :
Kordus - Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge,
sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud ;
küpsevas külluses helgib mu kohisev aed. ;
Kuivanud lehed su südamest lendavad ruttu,
kui sa neid, meeletu, naeltega kinni ei löö.
MÕTTEKORDUS ehk parallelism - sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud
VASTUSEADE ehk antitees - Kiirgavad päevad! kuis mõistan te marulist juttu,
kuna mu tasaseks tõlgiks on tähitu öö.
Retooriline hüüatus - Kiirgavad päevad! kuis mõistan te marulist juttu,
SIIRE ehk anžambmaan - Võta kõik harduses vastu ja kuule , kuis käivad
juba neis tüvedes vihinal saatuse saed.
Esimene mõte, mis mind luuletust lugedes tabas oli, et tegemist on eneseleidmist ning tugevaks jäämist iseloomustav luuletus . Selline teema jääb minu arvates ka läbivaks terve luuletuse vältel. Autor alustab tumedate varjudega , olles haavatav ning samal ajal oma hinge paljastav. Esimeses stroofis, kui autor avastab enda hinge sisemusest oma tumedama poole, leian, et väga väljendusrikkalt on kirjeldatud seda n-ö tundmatut jõudu. Luuletuses on seda edasi antud nii:
Otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe,
ähmastab mu selgust üks tundmatu jõud
Tuues rahe löögijõu ja võimsuse tundmatu jõu võrdluseks, tekitab autor tunde, et tegemist on tõesti ühe massiivse ning metsiku jõuga, mis võib paljutki purustada. Selline võrdlus selles kontekstis annab hästi edasi tundmatu jõu iseloomu.
Teises salmis keskendub autor välistele jõududele ning enda karakteri loomisele. Värss, mis minu jaoks iseloomustab valmisjärgus ehk küpsevat iseloomu ning enda hinge näitamist, on järgmine:
küpsevas külluses helgib mu kohisev aed
Samas stroofis järgneb sellele värsile üks väga salapärane ning tähenduslik väljend. Salmi lõpusõnad „saatuse saed“ kõlab selles kontekstis väga süngelt ning kurjakuulutavalt. Võib-olla sellel väljendil ongi rahva seas tähendus, mida mina kuulnud pole, aga minule kõlab väljend „saatuse saed“ kui eesolev surm või vähemalt selle üritus. Täpsemalt selles luuletuses mõistan ma seda nii, et keegi nagu üritaks sinu haavatavust ära kasutada või püüdlusi hävitada. Eriti hästi läheb see väljend tema ees oleva kahe värsiga kokku:
Võta kõik harduses vastu ja kuule kus käivad,
juba neis tüvedes vihinal saatuse saed
Need värsid lähevad eriti kokku just sellepärast, et tihtipeale juhtubki nii, et kui keegi midagi lahkelt jagab , siis võib sealt õnnetust leida.
Kolmas salm kujutab minu arvates tormi ning kahetsust inimese hinges , kes on haavata saanud. Purustades inimese enesekindluse , sunnib see teda pöörduma oma juurte ja tõelise mina juurde tagasi. Kuigi palju kahju on tehtud, peab inimene tema ise olema ning nii ka edasi jätkama. Sellisena tõlkisin mina kahte järgmist värssi:
Olgu su pisarad pealegi kõrvetavad-mõrkjad,
aga su sügavad salved on kuhjaga täis
Kolmandat stroofi pean ka üksnes luuletuse tipphetkeks või n-ö kulminatsiooniks, kust leiame õppetunni ja põneva pöörde.
Viimane ehk neljas salm on minu arvates järelduste tegemise päralt. Sõnapaar „kuivanud lehed“ sümboliseerib kõike seda mis on alles jäänud, küll mitte terves ja tugevas mõttes, aga siiski. Autor nagu soovitaks kasvõi sellest viimsestki kinni hoida ning uuesti püüelda paremuse poole. Väga tähendusrikkaks pean luuletuse kaht viimast värssi, mis on järgnevad:
Kiirgavad päevad! kuis mõistan te marulist juttu,
kuna mu tasaseks tõlgiks on tähitu öö.
Need read tekitavad rahuliku meeleolu – et nüüd on vigadest õpitud ja aru saadud. Minu jaoks tähendab väljend „tähitu öö“ selles luuletuses justkui pimedust. Õpime palju enese kohta raskematel aegadel, et seda siis õnnelikematel päevadel rakendada.
Mõte, mis tuli mulle luuletuse pealkirja lugedes haakub väga hästi terve luuletusega. Autor on kui koguja – ta kogub enesekindlust, haavu, tagajärgi, õppetunde ja lootusi. Terve avastamisprotsess on üpris karm ning tekitab kurva meloodia ning tunde – täpselt nagu oleks ise seda kogemas.
Luuletus mulle meeldis, sest autor suudab erinevate väljenditega anda edasi väga kirjuid ning sügavamõttelisi tundeid. Kuna mul tekkisid kohe seosed luuletuse enda ning tähenduse vahel, oli luuletus kergesti mõistetav ning jälgitav.