“Taru” on reis sõjajärgsesse Madridi (0)

TARTU ÜLIKOOL
HUMANITAARTEADUSTE JA KUNSTIDE VALDKOND
MAAILMA KEELTE JA KULTUURIDE KOLLEDẐ
ROMANISTIKA
Polina Chaykovskaya
“ Taru ” on reis sõjajärgsesse Madridi
Essee
Õppejõud: Jüri Talvet
TARTU 2016
Sissejuhatus
„ Taru “ on hispaania kirjaniku Camilo José Cela romaan huvitava ja pika ajalooga . See oli kirjutatud juba 1943. aastal, aga teos avaldati ainult 1951. Kogu selle aastate jooksul autor viimistles üht tähtsaimatest ja silmapaistvamatest tööd oma karjääris ja püüdis lahendada probleeme tsensuuriga.
Siis tähelepanuväärne on see, et romaan ilmus esmakordselt Argentinas, sest see keelustati kohe tema kodumaal Hispaanias ja oma esseees mina tahaksin arutada miks kehtestati nii ahistav tsensuur, miks see teos tunnistati esileküündivaks kogu maailmas, teisisõnu märkida töö kirjanduslikke eripärasid.
Pean vajalikuks tsiteerida autorit selleks et see, mida ta tahtis öelda oma romaaniga oleks arusaadavam: „Minu romaan „Taru“ on igapäevase julmuse, erutava ja valuliku tegelikkuse ainult ähmane kujutus , kahvatu vari. Kõik, kes püüavad ilustada elu kirjanduse narrimaskiga valetavad. Tõbi, mis vaevab hingi, millel on nii palju nimesid kui tuleb pähe ei saa ravida lepluse kummikoti, retoorika ja luule plaastritega. Minu romaan ei pretendeeri anda midagi rohkemat ega mõistagi midagi vähemat kui elu osa kujutis, jutustus millest käib samm- sammult ilma ümbernurgajuttude, imeliste tragöödiade, kaastundeta – nii kui elu ise läheb, täpselt nii kui elu läheb. Kas tahame seda või mitte. Elu on see, mis elab meie sees või väljas, me oleme ainult tema kandjad, tema alus - nagu farmatseudid räägivad“. Siis Cela seadsin endale ülesannet peegeldada tegelikkust, panna lugejat sesse kohta ja aega, millest ta tahab jutustada, näidata kõik probleeme ja olukordi mida panevad teda muretsema ja siis lugejat sundida muretsema selle pärast, erinevaid küsimusi teravalt üles tõsta. Ta ise kirjutas et „ei tea kuidas minu romaani määratleda – kas see on realistlik või idealistlik, naturalistlik, olustikukirjeldav või veel mõni“. Kuid minu arvates see ei seganud autorit oma mõtet lugejani viia ja tagada endale väljapaistvat kohta maailmakirjanduses.
Peaosa
Jutt tuleb 1942. aasta sõjajärgsest Madridist ja „Tarus“ on kirjeldatud ainult kolm päeva hispaania pealinna elust, aga toimub tegelikult palju sündmusi. Muidugi need on vähetähtsad maailma jaoks, aga kujutavad endast kogu maailma romaani tegelaste jaoks. Romaani peamine tunnusjoon on selles, et seal on umbes 160 tegelast ja peaaegu kõik nad on oma rolli tähenduselt võrdsed. Rikad ja vaesed, vanad ja noored, edukad ja hädavaresed – kõik nad tahavad elada ja õnnelikeks saada. Olgugi et selleks nad vajavad täiesti erinevaid asju, aga just see püüdlus ühineb neid. Cela tegelaskujud , kelle iseloome ta edukalt avastab detailide abil on Madridi kohvikukülastajad. Kirjanik kasutab detaile kirjeldamisel, aga ta luuab portreid mitu kriipsudega, ei nämmuta ja ei paku lugejale ainuõiget varianti . Nendest fragmentidest kujuneb Madridi elu pärast kodusõja lõppu. Lühike stseenide ja dialoogide abil kirjanik edastab päris realistlikult tolle koha ja aja õhkkonda.
Inimesed ilmuvad ja vaevalt kokku puutudes kaduvad linna hiiglasuures tarus. Kohtuvad kohvikus , vahetavad paar sõnu, armastavad ja tülitsevad sel lühihetkil kui autor laseb neid lavale ja loovutavad kohta teistele. Mõned jäävad meelde, teised ainult täiendavad taru üldist tunnet .
Lugesin , et kriitikud heitsid Celale ette, et ta lihtsalt kavandab tegelaste iseloomi, ei lase lugejal neid lähemalt vaadelda. Romaanis tegelikult pole iseloomi, aga mulle tundub, et see on hoopis mitte materjali lodevuse või meisterlikkuse puuduse tõttu. Vastupidi raamat on stseenide vahetuse poolest väljapeetud peaaegu muusikalise täpsusega. Cela kirjutas mitte psüholoogilise romaani, iseloom ei ole uurimisobjekt tema jaoks, vaid elu vool kui igapäevane protsess, mis koosneb lühikestest juhustest, kavatsustest, tegudest.
Aga miks tekkisid niisugused tõsised probleemid tsensuuriga? Camilo José Cela peateene on see, et ta oli üks esimesi, kes võttis üles julma sõjajärgse tegelikkuse teema. Kogu raamatu ulatuses me ei juhtu kokku ühegi õnneliku looga . Autor paneb ühiskonnale trööstitut diaagnosi: pole paranemislootust, kõik on uppunud piiratusse, rahuldamatusse ja rumalusse. On küll selline riigi sotsiaalse olukorra kujutus ei rahuldanud ametivõime.
Enamik 160 tegelaskujudest mis ilmuvad romaani leheküljedes äratavad haledust:

• Lesk Isabel jäi ilma pojast ja mõistusest, mistõttu ta istub tardunult tundide kaupa nurgalaua taga.
  
• Elvira veedab päevi kohvikus ja heidab magama näljaseks, sest ta on juba keskealine ja liiga apaatne et midagi oma elus muuta.
  
• Poeet Martin isegi ajatakse välja kohvikust, sest tal pole mitte kunagi raha.
  
• Viktoria armas on tiisikusehaige ja neiu on valmis enda müüma et raha ravile saada.
  
• Kohviku omanik Rosa on ahne , ihne , pirtsakas naine, ta kehastab filistrelik keskkond mis on toeks fašismile.
  
• Senjoor Lopes on nõus uuendama suhteid oma endise abikaasaga, kes ehitab plaane kui ilusti nad hakkavad jälle koos elama kui sureb tema praegune mees, kes on vähihaige.
  
• Senjoori Celestino lemmik autor on Nietzsche ja ta tsiteerib teda kogu aega kõige ebakohasematel situatsioonidel ja isegi ei saa täiesti aru tema õpetusest oma piiratud mõistuse tõttu.
  

Igal nendest „mesilastest“ on oma lugu, aga kõik nad elavad ühes „tarus“. Kõik nad on millegagi piiratud. Suures osas oma süü tõttu ja sellepärast autor ei tunne varjamatut poolehoidu kellelegi tegelastest. Cela tegelaste elu hämmastab amoraalsuse ja mõttetusega. Inimesed justkui kramplikult klammerduvad eluprotsessi külge, elementaarseid vajadusi rahuldamise võimaluse külge. Nad isegi käivad kirikus, paluvad jumalat, aga vaimsus ei tule kõne allagi. Ümberringi on nälg ja kohutav vaesus . Harvad tegelased kes elavad enam-vähem jõukuses kannatavad vaimuvaesust, aga muidugi ei aima seda.
Üks meeldejäävamast lugudest minu jaoks oli see, mis mahtub kahele reale, aga samal ajal näitab iiveldust elust mida inimene saab tunda kui teda viidi meeleheitele. See on lugu mehest kes „oli haige, tal pole ainustki reaali , aga ta võttis endalt elu sellepärast et toas oli tunda sibulalõhna“.
Romaani mõte kujunes elu absurdsusest pessimistliku idee mõju all, kõik põhineb elu ringkäigu mõttetusel ja sihitusel. Cela viib raamatusse sümboolsed kujud ja mõnikord need on ainult võrdlused: „Kõigest poole tunni möödudes ja kohvik saab tühjaks. Möödunust päevast pole jälgegi jäänud nagu inimesel kes kaotas mälu järsku“, või „...surnud ... on sarnased pussitatud marionettidega, nukkudega, millel katkesid niidikesed“. Siis inimene ilmub ette abitu mänguasjana, keda elu kergelt muudab ebavajalikuks kolaks. Mõnikord see on laialdane allegooriline pilt. Niisugused on kaks poissi, kes peatumatu ja ükskõikselt mängivad rongit kohviku lauade vahel. Mäng ei tee nendele lõbu, aga nad „kiretult ja rõõmutult“ jätkuvad lihtsalt sest nad otsustasid mängida kogu õhtu. Niisama kui inimene mängib iga päev oma rolli elus vaatamata sellele kui igav ta on. Aga ei aita midagi, tarust ei saa pääseda.
Romaani teise väljaande eesõnas 1995. aastal Cela räägis sellest mida ta peab oma teoses väärtuslikuks, üle elanud aega seal näidatud . Tähtis on see, et ta räägib jutustamise mitte filosoofilisest ja mitte isegi kunstilisest uudsusest. „Maailmas selle aja jooksul toimusid imelised asjad, aga ummikusse ajanud mees, laps kes elab nagu küülik, naine kes teenib oma kehaga kehva ja mõru igapäevast leiba, meeleheitlik taat ... kõik nad on ikka veel siin. Mitte keegi ei viinud neid mitte kusagile. Mitte keegi ei teinud nendele jaoks mitte midagi. Peaaegu mitte kedagi ei vaadanud nende peale“. Teiste sõnadega Cela arvab , et aeg ainult rõhutas tema ideed.
Kokkuvõte
Kui ma hakkasin lugema seda raamatut ma ei saanud kujutada ette kuidas on võimalik luua ühtset teost kus on 160 tegelast, kes pidevalt vahetatakse. Isegi kartsin et ei saa lugemisega hakata, aga kõik osutus lihtsamaks kui oletasin. Jutustamislaad on siiski üsna kaootiline ja sürrealistlik, aga meisterlik . Autor oskuslikult viib lugejat tema maailma labürintidel. Saan ütelda et lood vahetavad sujuvalt teineteist ja saab suurt hulka tegelasi meelde jätta.
Kui lugesin mul tekkis tunne nagu raamatu õhkkond on kleepuv, nagu satud põhjatusse sohu. Saab tunda kõik neid inimesi, nende hääli ja nuttu, asjatut askeldust. Isegi pole vaja pingutada selleks et süüvida lugudesse, sa justkui ise oled Madridis 1942. aastal ja näed kõiki oma silmadega .
Arvan, et niisugune viis „elu osa kujutamiseks“ nagu Cela ise väljendus on tegelikult edukas, sest mina sain väljapääsmatuse läbi tunnetada ja mind tegelikult puudutasid need probleemid millest autor mitte lihtsalt jutustas vaid ta deklameeris neid kogu narratiivi jooksul.
Kuid ei mõtle et tahan selle raamatu millalgi uuesti läbi lugeda, sest see on liiga kurb, mul on inimestest hirmus kahju. Selle kergendamiseks teos on irooniat ja huumorit (antud juhul ainult musta) täis. Ikkagi arvan et inimesed peavad teadma mis toimus sõjajärgses maailmas ja missugused tagajärjed võivad olla. Sellepärast olen rahul teose lähima tutvusega ja sooviksin seda raamatut lugeda kõikidele mitte ükskõiksetele.