“Näeme veel, Simon!” David Hill Sisukokkuvõte (7)

“Näeme veel, Simon !” David Hill
Peamised tegelased on Simon, Nathan ,(kelle vanemad elavad lahus) Simonist 10 aastat vanem õde Kristi, Nathani noorem õde Fiona, kes on tema arvates talle vaid pinnuks silmas, nagu paljudele vanematele õdedele/ vendadele tundub oma nooremaid vendasid/õdesid vaadates, Simoni perekond(perekond Shawd),
Raamat on kirjutatud noorest , 15-aastasest poisist ,Simonist, kes põeb rasket haigust, lihasdüstroofiat, mis muudab lihased järjest nõrgemaks, kuni nad lõpuks täielikult kärbuvad. Raamat on kirjutatud läbi Simoni parima sõbra Nathani silmade, kellega nad tutuvuvad põhikooli alguses. Simon teab täpselt haiguse olemusest ning saab aru, et ta ei ela nii kaua kui teised klassikaaslased.(Raamatu kaanelt) Kui Simonil see haigus avastati, levisid koheselt jutud, et poiss põeb haigust, mis on põhjustatud AIDsist, lapsevanemad ei lubanud oma lastel Simoni läheduses olla, kartes ka nende haigestumist, kuid kuulujutud ei vastanud tõele, tegelikult oli Simoni põetav haigus teistele täiesti ohutu, ning sellest räägiti lastele ka koolis.. Nathan on iga päev Simoniga koos ning näeb kuidas poiss muutub iga hetkega aina kehvemaks. Lk 19. Poistel on kujunenud üks sõpruskond( Todd , Haare, Jason, Simon ja Nathan, kõik nende klassi poisid), kellega käidakse peaaegu igal laupäeval rollimänge mängimas, tavaliselt Simoni juures. Simonil on hea ja armastav perekond, perekond Shawd. Simoni ema süüdistab ennast poja haiguses, sest geeni, mis põhjustab seda haigust, saab vaid emalt. Vanemad on elamist palju muutnud, igasugust kaadervärki on monteeritud elamisse, mis aitavad Simonil ise hakkama saada. Poiss ise tahab ka võimalikult palju ise ära teha, ning vanematele puhkust anda. Lk 23-24. Simoni arvates suhtuvad koolis õpetajad temasse palju leebemalt kui teistesse, ning talle see ei meeldi, ta tahab olla nagu teised, ükskõik mida ta ka ei teeks, alati teda kiidetakse ning see ajab teda närvi. Õpilased suhtuvad Simonisse väga hästi, sõbrad toovad Simoni uuele elektrilisele ratastoolile uusi kleepse ning käivad tundides muutkui uusi vidinaid ehitamas ratastooli ägedamaks muutmiseks. Lk 29. Simon teab, et ta tervis halveneb iga pävaga ,kuid ta on sellest hoolimata alati elurõõmus, viskab nalja ning leiab, et maailmas on palju lapsi, kelle olukord on veel kehvem kui temal .. Aeg-ajalt peab Simon külastama haiglat , kus teda uuritakse ning proovitakse uusi rohtusid, sest sellele haigusele ravi pole veel leitud. (lk 47 ja 50, poiss on haiglas kuid viskab nalja). Kui saabub koolivaheaeg, Nathan ja Simon üksteist peaaegu ei näegi, sest Nathan läheb külla uue naisega elavale isale ning Simoni viivad vanemad Paritai Puuetega Laste Kodusse, eelkõige Simoni soovil, et vanemad saaks vahepeal puhata . Peale vaheaega näeb Nathan, kuidas Simon on muutunud veel hädisemaks. Lk 59.
Nathani noorem õde Fiona joonistab Simonist alatasa pilte, milles kujutab Simonit erinevates olukordades , kuigi kumbki poiss pole nendest piltidest huvitatud, võtab Simon need alati viisakusest vastu. Simoni tervis muutub kiirelt veel kehvemaks ning ühel päeval peab ta minema haglasse, sest tal tekkib hingamisega raskusi, mis on tingitud ka haigusest. Lihasdüstroofia mõjul muutuvad rinna ja õlgade ümbruses olevad lihased nõrgemaks, mistõttu on kopsudel siis raskem töötada. Natahan muutub aina murelikumaks ja saab aru , et kauaks tal enam sõpra kõrval pole. Lk 74. Nathan näeb kooli pidudel nutvaid õpetajaid, kes vaatavad kui elurõõmus ja tugev Simon on, vaatamat raskele haigusele. Õpetajad saavad aru, et iga selline kooli pidu võib olla poisile viimaseks peoks. Samuti näeb Nathan pidevalt nutmas Simoni ema, kes peab leppima teadmisega , et tal pole varsti enam lastest. Simoni tervis halveneb veelgi. Lk 89-90. Poiss näeb väsinud välja ning ei jõua enam isegi kooli.
Oli tavaline esmaspäev. Simonit polnud kooli tulnud, sest ta on haiglas järjekordselt, koju minnes rääkis Nathani ema talle kurvast uudisest, Simon oli surnud kell pool 11 hommikul une pealt. Nathani õde Fiona joonistas Simonile tema viimase pildi, millel kujutas kahte sõpra koos. Nathan on kurb ja meeleheitel, kuid saab aru, et see pidi ükskord juhtuma, ta ei lasku masendusse, ning üritab oma eluga edasi minna. Peaaegu terve klass läheb ühiselt Simonit viimast korda vaatama tema koju. Nathani isa ja ema on taas hakanud suhtlema ning soovivad proovida uuesti koos elamist. Lk 99-100.
Raamat meeldis, oli lühike, igale inimesele jõukohane. Pani mõtlema selle üle, kui olulised on sõbrad meile, kahtlen, et Simon oleks olnud sedavõrd elurõõmus, kui tal poleks kõrval olnud alati abistavat toetavat sõpra, kel oli ka raske, kuid ta tegi kõike heast sõprusest Simoni vastu. Samas kuna me oleme kõik potensiaalsed lapsevanemad, siis end sellise lapsevanema rolli ei tahaks ennast kunagi panna, raske on saada aru, mida need vanemad tundsid. Inimesed vinguvad oma raske elu üle, kuid isegi sedavõrd raskes olukorras poiss suudab haigusega võideldes mõelda sellele, et kuskil on kellegil kindlasti veel kehvem, ning et tema olukord polegi nii hull, samas meie kes me oleme terved leiame alati põhjust vingumiseks.