Pilvedesse poodud lind (2)

Minu mõtted raamatuga
Lugesin Aive Raudkivi raamatut "Pilvedesse poodud lind"
Alguses kohe ütleksin, et jäin raamatuga väga, väga hästi rahule, samuti ma soovitaksin kõigil lugeda seda raamatut.
See raamat oli jagatud kirjadeks, mis oli pühendatud ta sõpradele, perele, tuttavatele ja teda aidanud arstidele.
Aive oli tahtejõuline noor ja abivamis inimene, seniks kuni ta oma sünnipäeval sai teada, et tal on lihashaigus -müasteenia. Ma ei saa aru kuidas heade inimestega just sellised halvad asjad juhtuvad. See on lihtsalt ülimalt ebaõiglane, kuidas elutervel ja noorel naisel tuleb lihtsalt kuskilt lihasaigus, mis ähvardab ta eluks ajaks voodisse naelutada. Õnneks Aivel oli selline lihashaigus, mida sai kontrollida ravimite abil. Aivele oli see raske, eriti kui ta mõtles oma pojale, kuidas ta saab hakkama kui peaks nii juhtuma, et ta naelutataks voodisse. Esialgu oli Aive postiivne ja rahustas end sellega, et haigust saab kontrollida ravimite abil. Ühel päeval tundis ta et jääb nõrgemaks ja nõrgemaks. Ta jäi nii nõrgaks, et sattus haiglavoodisse. Kuid ta ei kaotanud positiivsust, ta oli ikka positiivne edasi ja üritas eluga hakkama saada. Ta tervenes veidi, samal ajal käis ta igalpool konverentsidel ja teda aidanud arstidega kaasas, et elutarkust juurde saada. Järsku tabas teda uus saatuselöök-puukentsefaliit. See oli minu jaoks väga ootamatu ja kurb, ei piisanud sellest, et tal oli lihashaigus, sai ta veel entsefaliidi. Peale entsefaliiti, muutus Aive elu veelgi. Ravimid enam ei aidanud ja Aive jäigi voodisse, tervis halvenes nii võrd, et ta pidi hingama hingamisaparaadi abil ja üldse terve elu nüüdsest hakkas sõltuma masinatest. Mustamäe haiglas hakkaski ta nüüd veetma oma järgnevat elu. Ta tulevikuootused olid justkui maapealt pühitud. Nii elaski Aive üks päev korraga. Kui haige olla, siis selle rolliga on raske leppida, eriti siis kui mitte miski ei aita, ei tava meditsiin ega alternatiivmeditsiin ja isegi oma enese tahe. Haigelt inimeselt nõuab ju elu poole rohkem kui tervelt See oli tegelikult kõigile raske, nii Aivele, ta õdedele (Liisi ja Helili), Aive vanematele kui ka tema tuttavatele ja sugulastele. Kõige rohkem mind imestasaski see et Aive oli ikkagi tugev, hoolimata sellest mis temaga toimus.
Kui oled haige, siis on alati hea kui keegi su eest hoolisteb ja sind toetab, nii tegid seda ka Aive vanemad, perekond, sõbrad ja tuttavad. Raamatu vältel hämmastaski mind, kuidas ema ja isa teevad lapse heaks kõik, et tal oleks kas või natulenegi hea. Praguses ühiskonnas on seda väga raske kohata, ostetakse lapsele kõik vajalik ära ja siis vaadaku ise kuidas hakkama saavad. See, aga millised olid Aive vanemad, neid on siin maailmas üsna vähe. Isa kes tuli iga päev peale tööd Aive juurde raamatut lugema ja ema, kes oli alati Aive juures. Aive ka mainis vahepeal kuidas ta ema võib tunda, aga neid tundeid ei saa sõnadesse panna. See mida tegid vanemad Aive jaoks, oli midagi enneolematut.
Tahtejõuga saavutab nii mõndagi inimene oma elus. Sageli heideti aga Aivele ette, et ta pole piisavalt tahtejõuline. Seda ei saa nii võtta, sa ei tea mis inimese sisemuses toimub ju, sa ei tea kui palju ta pingutab ja mis ta lõppeesmärk on, nii oli ka Aivega.Ta tundis, et kodused, sõbrad ja ka ema sageli heidavad talle ette, et ta suhtub kuidagi leigelt sellesse terveks saamisesse. Aga mõelda vaid, mis Aive pidi läbi elama. Algul pidi ta oma müsteeniaga sõdima ja sai hävitavalt lüüa, siis kui ta sai aga enstefaliidi, võimles ta iga päev et terveks saada. Ükski inimene ei tea mis teise inimese sees toimub ja veel vähem saab sellise asja eest ette heita. Samuti pole ilus kellegi teise eest otsustada ja arvata mida sa täpselt ei tea. Aive tahtis elada iseendale ja oma uuele päevale.
Kui aga, oled usu kõigesse kaotanud, siis tuleb sageli appi Jumal. Aive oli kaotanud usu ravimitesse ja kõiksugustesse ravimeetoditesse, sel momendil leidis Aive tee Jumala juurde. Ta palvetas nii oma tervenemise kui ka kõigi eest, koos temaga aitasid palvetada ravitsejad Luule ja Sirje. Hea kui on inimesi, kellega koos palvetada ja saada usku tagasi tervenemise poole. Nagu Aive räääkis, et Jumal hoolitseb kõigi eest nagu oma laste eest, on ta ka loonud osad inimesed elama puudega ja sellega omakorda määranud neile ka koha ühiskonnaelus. Aive soov oligi, leida elus oma koht, mitte jääda arstide vahelt jooksma . Ta soovis ainult rahu saada ja elada nii täisväärset elu kui ta saab sellises olukorras teha.
Aivet käisid paljud inimesed vaatamas ja ka ajakirjanikud, kes tegid ka pilti temast ja küsiti üpris kohatuid küsimusi. Aive ärritus selle peale väga ja minu meelest täiesti põhjendatult. See ei ole viisakas kui inimesest tehakse pilti, ilma et tema luba küsimata, Aivele valmistas see suurt tuska. Ei saagi aru, miks inimesi tülitatakse selliste küsitlustega nagu nad ise ei saaks aru kui hull olukord on. Peale artiklit tuldi isegi Aivet külastama, aga kui nad palati uksest sisse asutsid kohkusid nad väga. Pilk muutus haletsevaks ja näole ilus pettumus, mõned isegi minema läinud, nähes Aive armetust. See on Aivele ka paras löök, kuna ta pole üheski oma haiguses süüdi, tal lihtsalt juhtusid need asjad. Elu on kohutavalt ebaõiglane ja Aive teadis seda vast kõige paremini. Ühel päeval varastati aga Aivele ülimalt oluline arvuti, kuhu trükkis ta kõik oma mõtted ja muljed. Röövijat Aive ei näinud, kuna ta oli seljaga ukse pool ja õed pidid tormama ühe teise patsiendi juurde.(Üks õde veel vallandati sellepärast). Aive oli arvuti vargusest väga löödud, kuna see arvuti sisaldas palju kirjutusi juba see, et arvuti üles panek võttis meeletu aja siis, mis aja võis kirjutamine võtta. Aru ma ei saa aga sellest röövlist, mis tung on varastada puudega inimese käest nagu tal vähe oleks muresi ja probeeme. Varastada, aga inimesele ülitähtis element ta elust, on masendav. Kui esmane ajakirjandusega kokkupuude oli olnud negatiivne, siis nüüd see muutus. Õhtuleht aitas Aivele leida uue arvuti. Aive leidis selle kaudu endale uusi ja toetavaid tuttavaid. See tegi ainult rõõmu, et hädas leiab sõpru, kes tahavad sind aidata.
Elu väärtused ongi need, mille pärast peaks inimene elama, sest kunagi ei tea millal on see viimane päev elada nii nagu sa oled harjunud elama. Aive on selle kindel näide. Peale kõiki neid sündmusi hakkas Aive väärtustama igat pisiasja, sest ta oli ju maailmast põhimõtteliselt ära lõigatud. Ta elas hingamisaparaadi abil ja liigub vaevult, seda teeb ta ka ratsastooli abil. Nii vähegi, mis Aivele oli järgi jäänud, tundus talle erilisena. Erilised inimesed olid ta ümber, aitasid teda nii heas kui halvas ja sündmused mis panevad maailmapilti muutma . Meist keegi ei tea mis on õnn, me võib-olla aimame, aga keegi seda täpsemalt ei tea. Õnn tuleb ja läheb nii ootamatult, et sa ei teagi. Ja puue mis oli Aivel ei takistanud teda õnnelik olemast. Meile võib-olla on arusamatu, kuidas Aive saab olla õnnelik oma olukorras. Minu jaoks see polegi väga arusaamatu, kuna kui on olemas inimesed, kes sind hoiavad ja armastavad see ongi õnn. Ja kui sul sul vajalikud inimesed on olemas, siis pole rohkem vajagi.
Sellest raamatust ma sain väga huvitavaid ja mõtlemapanevaid mõtteid ja samas ka ühe eeskuju- Aive, sest Aive on suurepärane eeskuju oma tahte, lahkuse, abivalmiduse ja positiivsusega.