Prezevalski hobune e. Aasia metshobune Mari Tuisk Juurikaru Pk 8. klass November 2006 Tunnused · tüvepikkus 220-280 cm, · õlakõrgus 120-145 cm · kaal 200-300 kg. · kehaehituselt jässakas · lühikese saba ja lühikese püstise lakaga, · Värvuselt võik Pildid Muud huvitavat · Tiinus: 310-370 päeva · Poegi: 1 harva 2 · Mõnisada isendit · Maailma Punases raamatus Levila Levila: Mongoolia ja Lääne Hiina Elupaik: kuiv tasandik või Aasia steppides Kohastumied · Suured kõrvad keha jahutamiseks · Tihe ja paks karvastik · Pikk saba Krookus Mari Tuisk Juurikaru Pk 8. Klass November 2006 Tunnused · Kasvab päikesepaistelises kohas · Perekond võhumõõgalised · 10 15 cm
Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga. Kehaehitus Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, kelle: pea proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. kael suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. turi madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. selg lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega. Iseloom
Võik - kehakate on kollaka või pruunika varjundiga, lakk, saba ja jalad on reeglina mustad, harvem sokolaadpruunid. Võik hobune tekib kõrvi hobuse baasil, kui tema pruunikat karvkatet nn. lahjendatakse. Hõbemust ja hõbekõrb - hõbegeen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on reeglina must, (mõnikord sokolaadpruun või kergelt täpiline). Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid kehakate on pruunikas. Hiirjas - Hiirugeen mõjutab nii punast kui musta pigmenti seda helendades, rohkem karvkattes, vähem jõhvides, jalgades ja peas. Iseloomulik on seljapealne tumedam jutt ja võivad olla ka muud märgised (sebratriibud jalgadel, tumedam laik kaelapiirkonnas, peamärgised (nn ämblikuvõrk), tumedamad kõrvaotsad jms.). Eestis nimetatakse: punahiirjas, kõrbhiirjas (ulukvõik), hiirjas (tumehiirjas).
karvakttega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võivad esineda teisedki märgised. Tavaliselt on pea ning jalad samuti kehakattest tumedamat tooni. hõbemust ja hõbekõrb – hõbegeen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on reeglina must,(mõnikord šokolaadpruun või kergelt täpiline). Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid kehakate on pruunikas. kimmel – valkjashallid karvad on segamini mistahes muud värvi karvadega. See värvus võib olla näiteks „maasikavärvi" (raudjas karvkate on segunenud valgega) või „sinine“ (must või tumepruun karvkate on segunenud valgega). kirju – hobuse karvkate on segu valgetest ja värvilistest laikudest või täppidest.
Järvamaa kutsehariduskeskus EESTI HOBUSE OMADUSED Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. Kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. Turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. Selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. Laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. Rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. Jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva värviga.
sajandil olid särk, püksid ja vammus. Üleriidena kanti veel pikkkuube, kuid sajandi lõpul peeti seda juba vanamoeliseks. Kuuele seoti peale pusakas või võrkvöö. 19.sajandi lõpul ja 20. saj alguses kandsid jõukamad mehed ka veste. Tori mehe pead kattis kaapkübar(varasem) või nokkmüts(hilisem). Kaapkübar oli pealt kitseneva rummuga. Jalas kanti pastlaid või nahksaapaid. Suviste rõivastena olid kasutusel kanditud kaelusega linane särk ja valged linased laia lakaga kintspüksid või uuema moe järgi pikad püksid. Suvine ülerõivas oli rüü, mis oli pleegitamata linasest riidest ja osaliselt või täielikult läbilõigatud piha ja volti seatud alaosaga. Tori kihelkonna mehe rõivad Suvise peakattena kasutati linasest niidist või valgest lõngast varraste kootud tuttmütse ja siiludega murumütse. Tuttmütsid tehti kas värvilise kiritriibuga või ilma. Ülerõivaste peal kanti nahkrihma, millesse vana traditsiooni järgi ükati metallpandlaid
Inimese puusad liiguvad hobusega ühes rütmis. Hobuteraapiat kasutatakse ka pimedate ja vaimsepuudega laste raviks. Hobune on rahulik loom ning ta suudab oma rahu ka inimesele edasi anda. 4 Värvused HALL Valged ja mustad karvad on kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. PALOMINO Kuldse karvastiku ning valge või kreemja saba ja lakaga. RAUDJAS Punaka, vaskja või kollakaspunase karvaga, kusjuures lakk, saba, jalgade allosa, ninamik ja kõrvaotsad on kehaga ühte värvi. Mõnikord on lakk ja saba kehast veidi heledamad, isegi linakarva (kreemikad). Heleraudjas on helepruun, peaaegu kahvatukuldne. KÕRB Värvus varieerub punakast pruunini, piirandid on mustad. Tumekõrbi hobust võidakse kutsuda mahagonikõrviks, erkpunast aga verevaks kõrviks. Tumekõrb hobune on peaaegu must, välja arvatud ninamik, mis on pruun.
nõudmistele, mis viivad erinevatele rõhuasetustele nende kehaehituses. Veohobune, kes peab vedama vankrit või kaarikut, erineb kehaehituselt show-hüppehobusest. Lastele mõeldud ponide puhul on kehaehitus vähem oluline kui looma iseloom ja käitunimine. Kehaehitus HOBUSE KEHAOSAD. Eestpoolt tahapoole tunnustatakse üldiselt alljärgnevaid kehaosasid või punkte: pea koos ninamiku, ninasõõrmete, lõua, otsmiku, kukla ja põskedega; kael kägivao või vaskulaarse soone, kaelaharja ja lakaga; esijalad küünarnukkide, õlavarre, kämblaluude, randmeliigeste, sõrgatsite ja kapjadega; rinnak; õlad ja turi; rinnakorv; kõht ja selg; ja lõpuks tagaveerandid: nimmepiirkond, tagakülg, puusaliiges, laudjas, sabajuur või sabaroots, tuharad, reied ning tagajalad: sääred, põlveõndlad, kannakõõlused, sõrgatsid, sääreluud, sarvnaastud ja kabjad. HEA KEHAEHITUS Kui hobuse kehaosad on üksteise suhtes proportsionaalsed ja laitmatu kujuga, siis
2 Särk õmmeldi jämedast kodulinasest kangast. Saaremaa meestesärkidele on iseloomulik lai krae, mida idapoolsel Saaremaal kanti mahapööratult. Särgikrae seoti üles kaelrätiga. Kaeluse kooshoidmiseks oli krae all sõltus, sõltusega seoti kokku ka varrukavärvlid. Kaelarätt oli tavaliselt sinivalgeruuduline linane, kodus kootud. Kasutati ka poest ostetud puuvillaseid ruudulisi rätte. Püksid, lakaga (lappidega) kintspüksid, õmmeldi lambamustast villasest riidest, keha ümber liibuvad. Lakk kinnitus kummalgi küljel vasknööbiga. Sääred ulatusid veidi üle põlvede, sääreotsad jäeti õmblusest lõhikusse, käivad 3 vasknööbiga kinni, hilisemal ajal seoti sääreotsad ka nööridega kinni. Suised püksid, õmmeldi valgest jämedast linasest, lõikelt sarnanesid villaste pükstega, ainult vasknööpide asemel linasega ületõmmatud puunööbid
Seinte ääres olid reas lebatsid kõrgema peatsiotsaga. Neis istus või lamaskles peoseltskond nii oli mugav peo lõppjärgus armunaudingutele anduda. Orjatarid toovad kerge eine ja pakuvad jääkülma veega lahjendatud veine. Saali keskel on lava, mis kuulub esinejatele. Etteaste ajal käib külaliste vahel tihe omavaheline keskustelu ning nad ei lase ennast esinejatel segada. Järsku kinnistuvad kõigi pilgud lavale, kuhu kappab süsimust täkk valgete `sokkide' ja lendleva lakaga. Hobuse suurauad on kuldsed, valjad erepunased. Hobuse seljas istub katmata kehaga neid, ainukese ehtena punane peal mustades lendlevates juustes. Pealtvaatajad on vaimustuses. Hetäär esitab koos hobusega oma tantsu ja lahkub siis lavalt. Publik on keeletu. Neid ei imestanud selle üle, et neiu oli tulnud kõigi ette alasti, vaid lummas tema puhas kordumatu ilu. Sümpoosion läheb aga edasi, tuuakse juurde veini
Seega võime arvata, et inimestele, kes kord Alutaguse lõunaosa asustasid, ei olnud oluline mitte kriivade kõverus, vaid tõik, et tegemist oli kõrgemate kuivade küngastega (Eesti Loodus, 2010/8) Ja just nimelt „küngas” sobitub hästi venekeelse sõnaga грива. Vene-eesti sõnastikud annavad грива vasteks sõna „lakk” – pikenenud kehakarvadest moodustis loomadel. Näiteks Vene leksikograafi Vladimir Dali vene keele seletav sõnaraamat annab pärast „lakaga” seonduva temaatika käsitlemist veel teisegi üldise tähenduse: „ümbritsevast kõrgem ja kuivem koht, mida mööda on märjal ajal hea kõndida; koht, mis üleujutuse ajal ei upu ära” (Eesti Loodus, 2010/8) Koostis ja vanus Geomorfoloogid pole kriivade ehituses ega vanuses ühel meelel. Esimene kui ka vanem versioon käsitleb kriivasid kui otsamoreene, teise tõlgenduse kohaselt on aga kriivad kujunenud hilisjääaegsel kuival ja külmad perioodil mandriluidetena
Suured kaslased ei erine väikestest mitte üksnes oma suuruse poolest. Nad oskavad möirata, mida väikesed sugulased ei suuda. Väikesed kaslased nurruvad. Neil on keele alusel eriline luu hüoidluu, mis võimaldab neil samaaegselt hingata ja nurruda. Suurtel kaslastel on seevastu vaid elastne kõhr ning nad saavad nurruda ainult väljahingamisel. Kaslased elavad maismaal, kuid kõik oskavad ronida ja paljud on head ujujad. Lõvid on ainsad lakaga kaslased; nad võivad olla emastest kuni kaks korda suuremad. Isase lõvi lakk hakkab kasvama kuue kuuselt. Mida suurem ja tihedam see on, seda tervem on loom. Ühtlasi on see ka kaitsevahend, mis mahendab vastase lööke ja hammustusi. Kõigil kaslastel on lühike ümar pea. Vurrud on abiks ümbruse kompimisel. Lihaseline kere on nõtke, rind lai ning võimas. Selleks, et kasukas oleks kogu aeg mõnusalt www.elu24.ee/
hobune heledama (hiirhalli) karvakttega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võivad esineda teisedki märgised. Tavaliselt on pea ning jalad samuti kehakattest tumedamat tooni. hõbemust ja hõbekõrb - vastav geen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on reeglina must, mõnikord šokolaadpruun või kergelt täpiline. Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid kehakate on pruunikas. kimmel – Valkjashallid karvad on segamini mistahes muud värvi karvadega. See värvus võib olla näiteks „maasikavärvi" (raudjas karvkate on segunenud valgega) või „sinine“ (must või tumepruun karvkate on segunenud valgega). kirju – Hobuse karvkate on segu valgetest ja värvilistest laikudest või täppidest
H. Peterson 01.02.07 Hobuste põlvnemine Zoolooglise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobuslaste sugukonda ja hobuste perekonda. Hobused Pärishobused- Equus 1. koduhobune E. caballus 2. Przewalski hobune Equus przewalskii. 124-145cm kõrge. Laia ja sügava kerega ja püstise lakaga. Paks kael. Pikad kattekarvad. 1901 toodi halle loomaaeda. Metsikult oli veel 1950-del. Stepihobuse tõud pärinevad temast. 3. tarpan E. caballus gmelini primitiivne koduhobune. Kuni 135 cm. Trulljas kere, ümarad vormid. Hiirjas vööt seljal. Tagajalgadel naastud puuduvad. Veel 1870-l oli teda veel looduslikult. Tuntumaid pidajaid oli Krahv Samolski loomaaed. Eeslid E.asinus (raamatus olemas) metsikuid eesleid kohtab vaid Aafrikas
Kolju on tal pikk, sirge näoosaga. Euraasia ulukseast põlvnevad Euroopa lühi- ja pikakõrvalised kohalikud sead ning osa Põhja-Hiina sigu. Kaguaasia uluksiga (Sus stradiosus) on levinud Vaikse ookeani saartel ja Aasia mandril (Lõuna-Hiinas, Indo-Hiinas, Indias). Ta on Kagu-Aasia kodustatud sigade esivanemaks. Kolju ninaosa on lühike ja nõgus. · Tarpan oli lühikese musta sabaga ja püstise lakaga, värvuselt hiirjas hall. Keskmine turja kõrgus oli 130 cm, pea lühike, kere sihvakas, jalad peened, kuid lihaselised. Koduhobused arvatakse põlvnevat tarpanist, sest kõigil on kromosoomiarv 2n=64, mongoolia hobusel aga 2n=66. Ida- ja läänehobuste laiaulatuslik ristamine on andnud väga mitmekesiseid hobuste tüüpe ja tõuge, kelle põlvnemise kindlakstegemine on tihti raske.
enam teadsid kui teised. Uus usk ei tee vahet midagi, kõik on - ühesugused nõiad! Aga ometi on seal nagu veesoonekesed mulla all varjul -head ja halba. Head ja halba, mida meel ei mõista! Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja voki vurin toas. PEREMEES, 50-aastane tugev mees, kellel on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga mütsid. Alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse. PEREMEES (sulasega üle läve astudes). Tere õhtust! Meie ka siin. PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta. MARGUS (kähku, riideid võttes). Mina lähen, võtan hobuse lahti. PEREMEES
nis 2. Eesti hobuse sugutäkud (http://www.esthorse.ee/index.php?id=sugutakud) 1.2. Tõutunnused Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Tema: - pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. - kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. - turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. - selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. - laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. - rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. - jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega. [4]
Poniks loetakse hobune kelle turjakõrgus on kuni 148 cm.. Setlandi poni on maailma väikseim hobusetõug, turjakõrgus 98..102 cm. Nad on madalajalgsed, lakk ja saba on tihedad ja pikad. Pea on väljendusrikas, laia otsmikuga. Fjordi hobune on peeneluuline, poolikult arenenud lihastiku, luiplaudjaga hobune Turjakõrgus on umbes 140 cm Haflingi hobune veohobune. Pea on lai, väikeste kõrvadega, suurte elavate silmadega. Emnamik hobused on heleda lakaga, punased. Jalad on kuiva ehitusega, saba ja lakk paksud. 72
hiljem korda, korrastatust ja tud p~ollut¨oo¨riista puhastus- loogikat. rituaalidega, mida f¨ uu ¨siline j~oud ei seleta. t¨ ahendas algselt p~olluharimist . ¡ Kujutab lakaga / 382 £ ¢hobust. Foneetiliselt l¨ ahedane / ¡ , aga seost pole. radi- £2 ¢ kaaliga m¨arke on and- / ¡ Kujutab teraga allapoo- meil 115, annab £3 ¢le s~ ojakirvest , mis on sei-
¨ SAGEDUS B . KANJI SHOHO 馬 LO うま〔訓〕 10 531 73 382 バ〔漢〕 マ〔唐〕 メ〔呉〕 ま〔訓〕 卜文 ✄ たてがみ ぶ ど ✂象形 ✁Kujutab lakaga 鬣 hobust. Foneetiliselt l¨ahedane 武・怒, aga seost こうきじてん pole. 馬 radikaaliga m¨arke on 〔説文〕andmeil 115, 〔康熙字典〕annab aga koos modifikatsioonidega juba 481 馬 m¨arki, niiv˜ord oluline on hobune 馬 hiinlaste しゃば elus. 車馬 oli u¨ ks olulisemaid vahendeid s˜ojapidamises ning selle t¨aiustamiseks
Aga mis tähendab raamat! Meie vana on ju pagana kaval. Tema ütleb: ,,Võtsin teile professori, muidu lähete minu juurest liiga ruttu ära." Ütleb ja naerab ise. Ja nõnda see ongi -- professor siin, professor seal, ainult see nimi -- tudeng! Ja riided! Vorm! Kumb sulle rohkem meeldib, Farbendeckel või kolleega? Minule Farbendeckel! Farbendeckel ja keisermantel! Lähed ja pool uulitsat on ainult sind täis. Tead, niisuke suur, pikk ja lai lakaga kuub. Saba vehib tolmu või pühib pori nagu naise seelik. Kui niisukesega tahaks kas või sellest uksest siit sisse minna" -- nad olid suure kivimaja juurde jõudnud, mille all terve rida väikesi keldripoode -- ,,siis lihtsalt ei pääseks, ehk olgu siis et võtad mantli käe peale. Niisuke loom on see keisermantel ja nõnda tehakse temaga. Oled teda näind?" ,,Ei vist," vastas Indrek. ,,Muidugi mitte," oli Tigapuu nõus. ,,Sest kus sa pidid teda nägema. Tallinnas pole teda olemaski
annaabi.ee 
