lahutuspinna ja muudab seejuures oma levimissuunda. Suhteline murdumisnäitaja - näitab, mitu korda levib valgus esimeses keskkonnas kiiremini kui teises. Absoluutne murdumisnäitaja - näitab, mitu korda levib valgus vaakumis kiiremini kui keskkonnas. Joonised valguse läbiminekul läbi läbi klaasprisma ja klaasplaadi- Valguse suund ei muutu, kui valgus läbib tasaparalleelset plaati. Valguse dispersioon valge valguse lahutumine värvilisteks valgusteks. Kõige enam ja vähem murduvad valguskiired- Kõige enam murdub väiksema lainepikkusega valguskiir(violetne). Kõige enam suurema lainepikkusega(punane) valgus. Vikerkaare tekkimine- Tekib sellepärast, et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. Tekib kui paistab päike ja sajab vihma. Spektraalaparaadid ja spektrid: Spektraalaparaadi ehitus ja ülesanne- Spektraalaparaati kasutatakse spektrite saamiseks ja uurimiseks
kasutasin pundunud geeligraanulitega täidetud kolonni. Geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Geeli poori suurust ületavate mõõtmetega molekulide tungimine terakestesse on välistatud. Geelkromatograafia kolonni iseloomustasid järgmised mahud: · Täidise maht (Vt) · Kolonni vaba maht (Vv) · Graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · Geelimaterjali maht (Vg) Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Ainet iseloomustab elueerimismaht ehk väljumismaht Vx (eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni.) Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena. Neil on minimaalne elueerimismaht (Vxmin = kolonni vaba maht).
Geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Geeli poori suurust ületavate mõõtmetega molekulide tungimine terakestesse on välistatud. Geelkromatograafia kolonni iseloomustasid järgmised mahud: · Täidise maht (Vt) · Kolonni vaba maht (Vv) · Graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · Geelimaterjali maht (Vg) Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Ainet iseloomustab elueerimismaht ehk väljumismaht Vx (eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni.) Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena. Neil on minimaalne elueerimismaht (Vxmin = kolonni vaba maht).
erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Geelkromatograafia on meetod, mis tugineb lahuses sisalduva erineva molekulmassiga ainete erineval liikuvusel läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Selle meetodi puhul kasutatakse pundunud geeligraanulitega täidetud kolonne ja geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse, s.t. vastavalt molekuli suurusele. Antud kolonn sisaldas Sefadex G75 geeli. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised suurused: · Täidise maht ( Vt) · Kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv) · Graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · Geelimaterjali ( maatriksi) maht (Vg) Vt=Vv+Vs+Vg Ainet iseloomustavad: Elueerimismaht ehk väljumismaht Vx. Ehk siis eluaadi maht, mis on kogutud
Geelid, mida seda liiki kromatograafias kasutatakse koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Mina tegin antud protseduuri kolonnis nr 2 ja geeliks oli Sefadex G-50. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: Täidise maht Vt Kolonni vaba maht, st graanilitevahelise medeliku maht Vv Graanilitesisese vedeliku maht Vs Geelimaterjali maht Vg Seega Vt= Vs+Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse. Ainet iseloomustab elueerimismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse siis väljuvad nad kolonnist kõige esimestena ja neil on minimaalne elueerimismaht, mis võrdub kolonni vaba mahuga ja tähistatakse Vxmin vxmin=Vv
Vedeliku, mis väljub kolonnist, nimetatakse eluaadiks. Seda vedelikku kogutakse ja üksikute fraktsioonidena segu komponendid lahutatakse. Kolonnkromatograafia hlmab ka meetodeid, mille abil uuritav segu lahutatakse komponentideks vastavalt nende erinevale liikuvusele poorses, vees lahustumatus keskkonnas ehk maatriksis. Tänu komponentide erinevale afiinsusele tahke maatriksi ja mobiilse faasi (vedelik, gaas) suhtes toimub nende lahutumine. Nähtusteks, mis kutsuvad esile afiinsuse statsionaarse faasi suhtes, on adsorptsioon(lahutatava segu komponentide erinevale seostumisvõimele tahke adsorbendiga (statsionaarne faas), milleks on mõni peeneteraline materjal alumiiniumoksiid, silikageel, tärklis, tselluloos, tseoliit, aktiivsüsi vmt.) ja ioonvahetus (lahutatavas segus sisalduvate ioonide pöörduval vahetumisel statsionaarse faasina kasutatava polümeerse vaigu (ioonvahetaja) ioonide vastu. Selle
Geelid, mida seda liiki kromatograafias kasutatakse koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Mina tegin antud protseduuri kolonnis mis sisaldas geeli Sefadex G-75. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: Täidise maht Vt Kolonni vaba maht, st graanulitevahelise vedeliku maht Vv Graanulitesisese vedeliku maht Vs Geelimaterjali maht Vg Vt= Vs+Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse. Ainet iseloomustab elueerimismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse siis väljuvad nad kolonnist kõige esimestena ja neil on minimaalne elueerimismaht, mis võrdub kolonni vaba mahuga ja tähistatakse Vxmin Vxmin=Vv
Kolonn on valmis proovi sisestamiseks. Proovi lisada 0,5 ml ning lisada ettevaatlikult, nii et proov voolaks geeli pinnale nii, et see seal võimalikult ühtlaselt jaotuks. Avada väljavool kolonnist ning hakatakse eluaati koguma. Kui proov on täidisesse sisenenud, viiakse geeli pinnale kiiresti väike kogus voolutuslahust, sama korratakse paar korda ning alles siis võib geeli pinnale kanda suurema koguse lahust. Uuritavas segus on kõik komponendid värvilised, seega segu komponentide lahutumine on ka visuaalselt jälgitav. Senikaua, kuni kolonni alaossa pole veel jõudnud kõige kiiremini liikuv komponent, väljub kolonnist puhas vooluti, seda ei pea 2 ml fraktsioonidena koguma, kuna see poleks otstarbekas. Kui esimene värviline riba (sinine) jõuab kolonni põhja lähedale, jätkatakse eluaadi kogumist 2 ml kaupa fraktsioonidena. Oluline on, et kogu katse vältel oleks kolonni täidise kohal piisavalt eluenti ning et eluaati kogutaks täpselt 2 ml fraktsioonide kaupa
2.2 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Töö teoreetilised alused: Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on segu komponentide lahutamise ehk fraktsioneerimise meetod, mis põhineb aine molekulmassidel ja nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise , võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Geelkromatograafias kasutatavd geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist (margid erinevad üksteisest poorsuse poolest). Geelkromatograafia kolonne iseloomustavad mahud: Täidise üldmaht Vt Kolonni vaba maht (graanulitevahelise Vv vedeliku maht) Graanulitesisese vedeliku maht Vs
ja järsul sisselülitamisel või auto järsul kohaltvõtmisel. Purunenud hammastega hammasrattad tekitavad pöörlemisel tugevat müra ja lööke. Sellise rikke korral võib edasisel sõitmisel kogu käigukast puruneda. Õli väljaimmitsemise põhjuseks on tihendite riknemine kaante kinnituste nõrgenemine, tihendite kulumine ja praod karteris. Selliseid rikkeid, nagu liugurvarraste ja fiksaatorite avade mustumine, puudulik õlitus, siduri mittetäielik lahutumine ja õli väljaimmitsemine, võib kõrvaldada autojuht ise. Ülejäänud rikked kõrvaldatakse töökojas, kus vahetatakse kulunud ja purunenud detailid ning tehakse vajalikud remonttööd. KÄIGUKASTI HOOLDUS Käigukasti hooldusel tuleb kontrollida õlitaset (käigukasti korpuse küljel oleva tasemekorgi abil). Õlivahetust tuleb teostada vastavalt töösesoonile. Õlid- transmissiooniõlid: API klassifikatsiooni kohaselt GL4 ja GL-5, SAE viskoossusnäitajatega näiteks 75W-90
Iga auto käivitussüsteemi kuuluvad käiviti, aku ja lüliti. Mõnedel autodel lülitatakse käiviti tööle relee vahendusel. See on vajalik lüliti kaitsmiseks tugeva voolu eest, süsteemi võivad kuuluda veel mitmesugused eelsoojendid ja lülitid. Käiviti koosneb alalisvoolumootorist, tõmbereleest ja sidurdusmehhanismist. Temale esitatavad nõuded on: küllaldane pöördemoment, väike elektritakistus, töökindel sidurdusmehhanism ja selle kindel lahutumine, võimalikult väiksed mõõtmed ja mass. Käiviti peab olema tolmutihe, vastupidav ja töökindel. Käiviti osad: lülitushark, tõmbemähis, hoidemähis, kontaktketas, peavooluklemmid, harjad, lamellid, ankur, vabakäigusidur. Ehitusest täpsemalt · Ankur- on starteri pöörlev osa, selle ümber on mähis · Lamellid- on ankru otsas, kommutaatori abil juhitakse mähises kulgeva voolu suunda.
eksklusioonkromatograafiaks. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist vi polü-akrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: 1. kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), 2. graanulitesisese vedeliku maht (Vs), 3. geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), 4. täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Vt = Vv + Vs + Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus vm) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Ainet iseloomustab elumineerimismaht e väljumismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni väljumiseni kolonnist.
2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Töö teoreetilised alused Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on segu komponentide lahutamise ehk fraktsioneerimise meetod, mis põhineb aine molekulmassidel ja nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise , võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Geelkromatograafias kasutatavd geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist (margid erinevad üksteisest poorsuse poolest). Uuritava segu läbi kolonni transportimiseks ja erineva molekulmassiga ainete eraldamiseks, voolutatakse ehk elueeritakse kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa.
Fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; n = V xmax/2 = 67,86/2 = 33,93. Avasin kolonni vooluava ning täidise kohal olev voolutuslahus hakkas aeglaselt mööda kolonni liikuma. Vedeliku tasemel lasin langeda kuni täidise pinnani, sulgesin kolonni vooluava ning panin peale uuritavat proovi, mis koosnes: dekstraansinisest, müoglobiinist ja DNP-aspartaadist. Dekstraansinine väljub minimaalse väljumismahuga ning tänu sellele on komponentide lahutumine paremini jälgitav. Kolonni voolutamine Võtsin uuritavat proovi 0,5 ml ning lasin sel voolata geeli pinnale võimalikult ühtlaselt. Seejärel avasin voolutusava ning kuni alaossa jõudis kõige kiiremini liikuv osa, milleks on dekstraansinine, väljus kolonnist puhas vooluti, mille kogusin ühendatud fraktsioonina (16,75 ml). Seda kogusin sinnamaani, kuni nägin kolonnis, et dekstraansinine hakkas jõudma üpris kolonni alaossa. Seejärel hakkasin koguma fraktsioone 2 ml kaupa
sügavus lahutusvõime (kaugus) sageduspiirkond (punanihe) Erinevad klassifikatsiooniskeemid Skeem Kriteeriumid Näited Hubble 1. ketta ja mõhna suhe; M87 = E1 2. varvalisus; M31 = Sb 3. harude avatus; M101 = Sc 4. harude lahutumine LMC = Irr I tähtedeks De Vaucouleurs 1. ketta ja mõhna suhe; M87 = E1P 2. varvalisus; M31 = SA(s)b 3. harude avatus; M101 = SAB(rs)cd 4. ringid ja s-kujulised LMC = SB(s)c
temperatuur). Saadakse pikk ühemõõtmeline kromatogramm, organiseeritakse 2D pildiks. Kasutatakse keeruliste seguse analüüsiks. Esimese kolonni aeglahutus võrdub teise kolonni lahutusajaga. Rõhu ühikud Briti ja meetrilistes süsteemides 1 atm 760 mm Hg 1 at - 1 kg/cm^2 Pa=N/m^2 1 bar=0,987 atm=1,02 at=10^5 Pa=14,5 psi 1 pound=0,453 kg 1000 psi = 70 bar, 100 bar=1450 psi atm=psi/14,5 Elektroforeesi nähtus ja kapillaarelektroforees Laetud osakeste liikumine elektrivälja mõjul. Lahutumine põhineb erinevast massist ja laengust tingitud erinva kiirusega liikumisel, samuti ka rakendatavast pingest. Gaasides - ioonmobiilsus Ioone sisaldavale lahusele pinget rakendades hakkavad ioonid liikuma, katioonid (+) katoodile (-), anioonid (-) anoodile (+). Kapillaarelektroforeesil toimub ainete elektroforeetiline lahutamine kapillaarkolonnis. Elektroosmoosse voo tekkimine elektroforeesis Electro-osmotic flow (EOF) - pingestatud kapillaartorus hakkavad lisaks ioonidele liikuma ka puhver
Proovi sisestamine Uuritava segu doseerimiseks ja kolonni sisestamiseks kasutasin sobiva mahuga (1 ml) mõõtpipetti. Pipetiga võtsin juhendaja poolt soovitatud koguse (0,5 ml) uuritavat proovi ning viisin selle kolonni, jättes pipeti otsa umbes 5 mm kaugusele geeli pinnast. Proovil lasin voolata (tilkuda) geeli pinnale nii, et see seal võimalikult ühtlaselt jaotuks. Uuritavad segud Koosnes 3-st erineva molekulmassiga komponendist. Segus olid kõik ained värvilised, et komponentide lahutumine oleks kolonnis ka visuaalselt jälgitav ja geelkromatograafia põhimõte arusaadavam. Ühe komponendina sisaldas praktikas uuritav segu dekstraansinist (3mg/ml), mis elueerus minimaalse väljumismahuga ja mille järgi sain teada kasutatava kolonni vaba mahu (Vxmin = Vv). Dekstraansinine on kõrgmolekulaarne dekstraan (Mr = 2*106), mille külge on kovalentselt seotud sinine värvaine, mistõttu ta omab neeldumismaksimumi max lainepikkusel 625 nm.
· Proovi optimaalne maht on 0,55% täidise koguruumalast. Minu töös see näitaja oli 0,5 ml ning koosneb 0,5*100%/78.74 = 0,64% koguruumalast. · Geelkromatograafia meetodi puhul proov lahjeneb lahutamise käigus. Uuritavad segud Reeglina koosnevad segud 34 erineva molekulmassiga komponendist, mis on lahustatud destilleeritud vees, sobivas puhvris või nõrgas NaCl lahuses. Meie praktikumis uuritavates segudes on kas kõik ained värvilised, et segu komponentide lahutumine kolonnis oleks ka visuaalselt jälgitav ja geelkromatograafia põhimõte arusaadavam. Ühe komponendina sisaldavad praktikumis uuritavad segud dekstraansinist(6mg/ml), mis elueerub minimaalse väljumismahuga ja mille järgi saame teada kasutatava kolonni vaba mahu (Vxmin = Vv ). Dekstraansinine on kõrgmolekulaarne dekstraan (Mr = 2·106), mille külge on kovalentselt seotud sinine värvaine, mistõttu ta omab neeldumismaksimumi max lainepikkusel 625 nm.
Geelkromotograafia Baseerub lahuses sisalduvate erineva molekulmassiga eainete erineval liikuvusel läbi peeneteralise , võimalikult ühesuiguse poorsusega geeli. Geelid, mida kas , koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromotograafia kolonni iseloom järgmised mahud: täidise maht, kolonni vaba maht, graanulitesisese vedeliku maht, geelimaterjali maht. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromotograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse, st vastavalt molekuli suurusele.Ainet iseloomustan elueerimismaht. See on eluaadi maht , mis on kogutud kuni aine maks kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siois väljuvad nad kollonnist esimestena, st neil on minimaalne elueerimismaht, mis võrdub kolonni vaba mahuga. Ained,
lahustub vees või ei lahustu aga on polaarne Ioonvahetuskromatograafia põhimõte ja rakendusi: Standartsel faasil on ioonselt laetud pind,laeng on vastupidine määratavale komponendile. Tugev katioonvahetaja-sulfoonhappe rühmad. Tugev anioonivahetaja-kvaternaarne amiin Nõrk anioonivahetaja-primaarne amiin Nõrk katioonivahetaja-karboksüülhappe rühmad. Eksklusioonkromatograafia põhimõte ja rakendusi: Kasutatakse makromolekulide molekulaarkaalu jaotuse analüüsil. Lahutumine põhineb molekulide suurusel Statsionaarsel faasil on kontrollitud pooride suurus Suuremad molekulid elueeruvad varem,sest nad ei mahu täidise pooridesse Kasutatakse valkude ja pooride molekulmasside määramiseks. Elektrokeemiliste meetodite tüübid. Potentsiomeetria põhimõte. Elektrokeemiline ahel. Skeem. Võrdluselektroodid potentsiomeetrias. Indikaatorelektroodid potentsiomeetrias. Klaaselektrood, ehitus, skeem, tööpõhimõte. pH mõõtmine. Potentsiomeetriline tiitrimine.
oskamatul ja järsul sisselülitamisel või auto järsul kohaltvõtmisel. Purunenud hammastega hammasrattad tekitavad pöörlemisel tugevat müra ja lööke. Sellise rikke korral võib edasisel sõitmisel kogu käigukast puruneda. Õli väljaimmitsemise põhjuseks on tihendite riknemine kaante kinnituste nõrgenemine, tihendite kulumine ja praod karteris. Selliseid rikkeid, nagu liugurvarraste ja fiksaatorite avade mustumine, puudulik õlitus, siduri mittetäielik lahutumine ja õli väljaimmitsemine, võib kõrvaldada autojuht ise. Ülejäänud rikked kõrvaldatakse töökojas, kus vahetatakse kulunud ja purunenud detailid ning tehakse vajalikud remonttööd. 9. KÄIGUKASTI HOOLDUS Käigukasti hooldusel tuleb kontrollida õlitaset (käigukasti korpuse küljel oleva tasemekorgi abil). Õlivahetust tuleb teostada vastavalt töösesoonile. Õlid- transmissiooniõlid: API klassifikatsiooni kohaselt GL4 ja GL-5, SAE viskoossusnäitajatega näiteks 75W-90
aegadel. Kogudes kolonnist väljuvat vedelikku eluaati üksikute fraktsioonidena on võimalik segu komponendid üksteisest lahutada. 34 Kolonnkromatograafia hlmab ka meetodeid, mille abil uuritav segu lahutatakse komponentideks vastavalt nende erinevale liikuvusele poorses, vees lahustumatus keskkonnas ehk maatriksis. Tänu komponentide erinevale afiinsusele tahke maatriksi ja mobiilse faasi (vedelik, gaas) suhtes toimub nende lahutumine. Nähtusteks, mis kutsuvad esile afiinsuse statsionaarse faasi suhtes, on adsorptsioon ja ioonvahetus. Adsorptsioonkromatograafia on kõige vanem kromatograafia liik ning baseerub lahutatava segu komponentide erinevale seostumisvõimele tahke adsorbendiga (statsionaarne faas), milleks on mõni peeneteraline materjal alumiiniumoksiid, silikageel, tärklis, tselluloos, tseoliit, aktiivsüsi vmt. Ainete suhteline afiinsus adsorbendi suhtes sltub ühendi enda,
komposiitmaterjalid. Peale selle võib materjale liigitada veel tootmisprotsessi ja struktuuri järgi. 3. Mis on faas? Mis on binaarne faasidiagramm? Joonistage binaarne isomorfne faasidiagramm ja bihaar-eutektilist süsteemi kirjeldav faasidiagramm. faas on materjali osa, millel on ühtlased füüsikalised ja keemilised omadused. binaarses faasidiagrammis on kaks komponenti (2 ainet). binaarne isomorfne faasidiagramm - kahe aine vastastikune lahutumine on täielik (toimub kõikidel komponentide kontsentratsioonidel, nt binaar-eutektiline süsteem: 2 ainet ei lahustu vastastikku kogu kontsentratsioonivahemikus, esineb eutektiline punkt, eutektilise koostisega sulam tahkestub madalaimal temperatuuril, võrreldes kõikide teiste koostistega. nt 4. Kirjeldage "kangireegli" rakendamist faaside osakaalu määramiseks binaarselt faasidiagrammilt. 5
Meetod komponentide eraldamiseks ainete segust. Kromatograafilise analüüsi jaoks on vaja mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevat süsteemi. Statsionaarne faas on aine, mis süsteemist läbi liikuvaid molekule enda külge seob ja siis jälle lahti laseb. Osakesed saavad süsteemis liikuda tänu mobiilsele faasile, milleks on vedelik (eluent) või gaas (kandegaas), mis läbi statsionaarse faasi voolates segu erinevaid komponente edasi kannab. Kromatograafiline lahutumine baseerub segu komponentide erineval liikuvusel läbi kromatograafilise süsteemi (kolonn, plaat, vms). Ühendid, mis sarnanevad rohkem statsionaarse faasiga (st omavad kõrgemat afiinsust selle suhtes), liiguvad aeglasemalt kui ühendid, mis on sarnasemad mobiilse faasiga. Aega, mis kulub ainel kromatograafilise süsteemi läbimiseks nimetatakse retentsiooniajaks. Erinevate liikumiskiiruste tõttu on ainetel erinevad retentsiooniajad. 49. Elektroforees Lihtsustatult: elektri poolt kandmine
annaabi.ee 
