Läänerindel muutusteta analüüs (0)

Läänerindel muutusteta
’’Läänerindel muutusteta’’ on romaan Esimesest maailmasõjast. Kuna raamatu autor Erich Maria Remarque on käinud sõjas ja saanud ka mitmeid kordi haavata , oskas ta väga hästi kirjeldada sõjakoledusi. Tal on teoseid, mis räägivad sõjast on veel mitmeid. Autori teosed põletati 1933. aastal sõjavastase sisu tõttu ära ja põletati avalikult. Temalt võeti ära ka saksa kodakondsus .
Romaan ’’Läänerindel muutusteta’’ räägib salgast noortest poistest kes on alles 18-aastased ja on läinud sõdima. Nad on alles tulnud koolipingist ja ei ole veel elugi näinud. Nad on füüsiliselt põrgad ja kõhnad, meesteks arenemata. Nad õpivad kuidas ellu jääda, kuhu varjuda, kuidas eristada erinevaid tapavahendeid, mis nende poole lendavad. Nad õpivad kuidas heli järgi tunda ära millega rünnatakse. Poisid oskavad käituda kui tuleb gaasi rünnak et nende kopsud ära ei kõrbeks. Nad oskavad varjuda mürsulehtris, sest nad teavad, et tavaliselt ei lange mürsud ühte ja samasse lehtrisse. Raamatus on kirjeldatud kuidas maa tähendab sõduritele kaitset. Maa ligi surudes turmtules pakub maa turvalist kohta, kus rünnak üleelada. Mürskude tekitatud augud ja süvendid on kohad kuhu varjuda. Sõduritel on hirm, nad näevad kuidas granaadikillud rebivad ära kellegi lõua, näo, jalad alt, kõhud sodiks, et soolikad rippuma jäävad. Nad kuulevad kuidas surevad inimesed korisevad ja oigavad. Pidev hirm saadab neid päevast päeva, nähes oma ema sõpru ja võistluskaaslasi suremas. Lahingus muutuva sõdurid inimloomadeks, seal ei ole armu andmist. Nad saavad aru, et vaenlane on samasugune inimene nagu nad ise. Neil on kodus emad, isad , lapsed, naised. Lõpuks saavad ka nende lähedased kirju kellegi isa, poja, mehe hukkumisest. Neid jäävad samuti leinama lähedased, aga ei saa olla mingit halastust . Sõda on karm ja on valida, kas sureb vaenlane või sured ise. Kõik võitlevad oma elu eest. Kui sõda on läbi on nad muutunud timemateks, aga nad ei kaota inimlikkust. Nad suudavad kaasa tunda sõduritele, kes on haavatud ja piinlevad valudes. Kaastunnet jätkus ka peategelasele Paulil kui ta tappis prantslase, kes hiljem mürtsulehtris tema silmade all suri. Võitluskaaslased olid väga lähedased, nad hoolisid üksteisest, jagasid oma toitu, suitsu, jooki . Rääkisid oma muredest ja said üksteiselt lohutust. Nad leiutasid viise kuidas hankida süüa, varastades hanesid, konserve ja alkoholi. Lahingukaaslased võitlesid koos rottidega , et kaitsta oma toitu. Nad tegid kõike koos.
Lahingud ja põgenemine elu eest ühest kaevikust teise jättis oma jälje hinge. Paljud kes tulid alles sõtta said närvivapustuse, mõned läksid hulluks. Nad ei olnud enam noored, kes tahavad vallutada maailma. Nad olid põgenikud kes põgenevad iseenda eest. Noored kes alles arenevad ja õpivad maailma ja elu armastama . Sõdurid olid nagu hüljatud lapsed aga samas elutargad nagu vanad inimesed, aga julmad, kurvad ja pealiskaudsed . Nende elu oli läbi. Elu oli ainult mälestustes, mida enam tagasi ei saa. Sõda oli need noored hinged ära rikkunud kõige jaoks. Tagasu kodus olles ei suuda Paul rahuneda, ta proovib oma raamatutest rahu leida, aga rahu ei saabu. Ta ehmus linnas kuuldes trammi kriuksumisest, see meenutab läheneva granaadi ulgumist. Maailm tundub talle võõras. Tagasi ründele sõites oli ta mures oma haige ema pärast, aga midagi ei ole teha, tuleb minna. Sõda muutus raskemaks, toiduvarud vähenesid, mehed väsisid.
Elades rahu ajal ei saagi aru, kui õnnelikud me peaksime olema. Toidupuudus , pidev hirm saada haavata või surra tundub nii ebainimlik ja kauge. Tekkivad küsimused, milleks see kõik? Kas teistmoodi ei saa?