Laanemets Referad Sissejuhatus: Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Laanemetsa taimed: Laanemetsade puurinde tüüpiline esindaja on kuusk. Kuusk vajab suhteliselt viljakat mulda kuna kuuse juurestik ei ole just kõige võimsam, kuusk ei vaja väga palju valgust. Puhmarinne on sarnane palu-ja nõmmemetsadega. Rohurinne on väga liigirikas, tüüpilisemad on laanelill, jänesekapsas ja leseleht. Jänesekapsast tehakse ka suppe ja salateid ning jänesekapsas sisaldab rohkesti vitamiin C-d. Põõsarinde tavalised esindajad on aju ja harilik pihlakas.
Suurim on Ähijärv (176 ha) ja sügavaim Savijärv (18 m). Leidub ka hulgaliselt lontsikuid taimestikust läbi kasvanud, umbes meetrisügavuse püsiva vee ja omanäolise elustikuga väikesed veekogud, olulised kahepaiksete elu ja kudemispaikad. Vooluveekogud on väikesed, sest rahvuspark asub Eesti ühel olulisemal veelahkmealal. Metsad : Metsad katavad 70% kaitseala kogupindalast . Eristatavad on kolm piirkonda: kõdu ja madalsoometsad, palu ja laanemetsade piirkond ning lõunapoolne metsamassiiv. Loodusreservaadis toimub metsade looduslik arenemine ning välistatakse igasugune inimese sekkumine metsa arenguprotsessi. Taimed : 431 erinevat soontaime. Puu ja põõsarinde liike on leitud kokku 38. Nendest kuuluvad kaitse alla harilik näsiniin ja künnapuu. Eestis väga haruldase liigi harulise võtmeheina üks kolmest Eestis teadaolevast kasvukohast on Karulas. Kasvab 140 samblaliiki.
Mõnevõrra erandlik on vaid 22 m sügavune Peitlemäe (ehk Kõlli) järv- kollakaspruuni veega vaikne metsajärveke, kus vesi sügavneb erakordselt järsult. Kooslused Metsad Mets katab ligikaudu 48% looduspargi pindalast. Valdavad on salumetsad, kus alustaimestiku iseloomulikeks liikideks on sinilill, metspipar, kevadine seahernes; põõsarindes sarapuu, kuslapuu ning näsiniin; puurindes on valdav kuusk. Suhteliselt suur on laanemetsade osatähtsus, vähem on madalsoo-, kõdusoo- ning palumetsi. Enamik Otepää metsi on suure inimmõjuga, puutumatuna näivad metsad on Elva ja Väikese Emajõe ümbruses, mis on ühtlasi rikkama elustikuga. Seal leidub pelgupaiku ka suurematele loomadele ja lindudele nagu näiteks põder, karu, ilves, konnakotkas. Kooslus Sood Otepää looduspargile on iseloomulik väikeste soode rohkus. Tihti võib
aspx?AlbumId=14 8 Laanemets Laanemetsad on viljakatel muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi. Eestis on laanemetsad levinud peamiselt Lõuna-Eestis. Laanemetsa tüüpi kultuurpuistuid leidub ka endistel põllumaadel, nende hulgas umbes viiendik on männikud, kohati lehisepuistud. Laanemetsade dominantliigiks on kuusk, vähem kasvab haaba, kaske jt. Alustaimestu on sageli liigirikas, sagedaimateks liikideks on jänesekapsas ja sinilill. 1. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme. 2. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust, harilikust pihlakast, pajudest. 3. Puhmarinne on lausaline. Peamised liigid on pohl, harilik mustikas, lillakas, kanarbik, kattekold.
ning analüüsis kasutan juhendmaterjalidena lektor Külliki Kiviste kodulehte (Kiviste K 2011a), lektor Andres Kiviste raamatut (Kiviste A 2007) ning metsandus- ja maaehitusinstituudi üliõpilastööde koostamise metoodilist juhendit (Eesti Maaülikool 2009). 4 1. Proovitüki üldiseloomustus Analüüsitav proovitükk asub kvartalil TR076, eraldusel 2. Mets kuulub jänesekapsa kasvukohatüübi Laanemetsade alla. Ringproovitükk on 1. rinde puude jaoks raadiusega 15m ehk pindalaga 706,5m2. Peapuuliigiks on kuusk, mille vanus on 22 aastat. Mõõrmine on teostatud 4. juulil 2002. aastal. Proovitükk asub Triigi metskonnas ning metsakorralduse aastaks on 2001. Reljeef on tasane nõlv, mikroreljeefiks on tasane ning raieid teostatud pole (Kiviste K 2011b). 2. Tunnuste liigid Nr 772 proovitükil on mõõdetud puuliikideks mänd, kuusk ja kask, puude diameeter
keskosas üle 40%. Parasniisked mullad on nii põllukultuuride kui ka produktiivsete puistute viljelemiseks sootsad. Leetjatel ja leostunud muldadel kasvavad hästi salumetsad sinilillekuusikud või männikud ja naadikaasikud ning kuusikud. Kõrgematel kuivaematel kohtadel võib kohata ka sürjametsade hulka loetavaid vähemtootlikke maasika- ja sarapuumännikuid. Näivleetunud muldadel (LP, LPg) kasvavad samuti kõrge protuktiivsusega , aga laanemetsade hulka loetavad jänesekapsakuusikud. Nende hulgas on rohkesti endistele põldudele rajatud kultuurpuistuid. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 223-224 Sakala kõrgustikul asuvad kaitsealad Sakala kõrgustikul paikneb 36 kaitseala ja need hõlmavad kõrgustikust 24%. Kõige suurem kaitseala on pärandkultuurmaistutega Loodi Looduspark (3462ha), mis hõlmab nii orustikke kui ka nendevahelisi madalaid küngastikke Viljandist lõuna pool
Niite ohustavad maahoolduse puudumise tagajärjel tekkiv võsastumine ja taimkatte liigilised muutused, väetamine, üleskündmine, veereziimi muutused ja vähene looduskaitseline teadlikkus kohalike elanike hulgas. Niitude säilimiseks on vaja tagada tähtsamate niitude hooldamine ning kohalike elanike koolitamine. Metsad Karula rahvuspargi metsades on eristatavad kolm piirkonda: 1. Põhjapoolne madalkünklik palu- ja laanemetsade piirkond. See on ühtne metsamassiiv, kus kasvukohatüübid on vähevarieeruvad ning koosluste erinevused on tingitud eelkõige puistute vanuselisest erinevusest. 2. Poolkaarjalt läänest itta ulatuv piirkond, milles on esindatud peamiselt kupleid katvad arumetsad ning kuplite vahel kõdu- ning madalsoometsad. Tegemist on pärandkultuurmaastikuga, mis on olnud pikaajalise inimmõju all ning paljud kooslused on tekkinud just selle tagajärjel
Ohtude vältimiseks tuleb suunata külastatavust, likvideerida reostusallikad, valikuliselt reguleerida kopra arvukust, jälgida ehituspiirangute täitmist ja pidevalt kontrollida järvede seisundit. Taimestik Looduslikest aladest on lõunaosas esindatud valdavalt okas ja segametsad. Põhjaosas lisaks metsadele ka karjamaad ja haritavad maad. Mitmes piirkonnas esinevad hoiu- ja kaitsemetsad. Metsades on eristatavad kolm piirkonda: 1.Põhjapoolne madalkünklik palu- ja laanemetsade piirkond. See on ühtne metsamassiiv, kus kasvukohatüübid on vähevarieeruvad ning koosluste erinevused on tingitud eelkõige puistute vanuselisest erinevusest. 2. Poolkaarjalt läänest itta ulatuv RebäsemõisaMähkliKaikaJõeperä piirkond, milles on esindatud peamiselt kupleid katvad arumetsad ning kuplite vahel kõdu- ning madalsoometsad. Tegemist on pärandkultuurmaastikuga, mis on olnud pikaajalise inimmõju all ning paljud kooslused on tekkinud just selle tagajärjel. 3
9 Naadi kasvukohatüüpi iseloomustavaid rohttaimi (nt seljarohi, naat, saluhein, koldnõges, kopsurohi, naistesõnajalg) ei esine proovitükil üldse. Puurindes esineb kõige rohkem arukaske (ligikaudselt 50 protsenti), samuti esineb mändi, mida salumetsades looduslikult ei esine. Kuna proovitükil ei esine naadi kasvukohatüübile iseloomulikke rohttaimi, kuulub proovitüki mets tõenäoliselt laanemetsade tüübirühma ja sinilille kasvukohatüüpi. Metsatüübiks sobiks sinilille segamets. 4 PUISTU KIRJELDUS SOOMETSAS 4.1 Puistu taimkate Puistu on noor, kahte rinnet pole võimalik eristada ning tegemist on lihtpuistuga. I rinne: Ks, Ku, Hb, Lv. Järelkasvu moodustavad kask, hall-lepp, haab, kuusk. Alusmets on hõre, selle moodustavad toomingas, pajud, paakspuu, harilik kuslapuu, pihlakas, sarapuu, vaarikas. Puhmarinne puudub. Rohurinne on tihe
Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke. Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne. Kuusikud on
reljeefielementidel (tasandikud, nõlvade alumised osad). Mulla lähtekivimiks liiv, moreen+liiv. Põhjavee tase on kõikuv nii ajas kui ka ruumis, tavaliselt ulatub mullaprofiili. Puurindes domineerib mänd. Põõsarinne puudub või on hõre. Alustaimestik liigivaene, domineerivad puhmad, rohttaimi vähe. Samblarinne hästi arenenud ja pidev, laiguti võib esineda ka turbasammalt. 1.4. Laanemetsade tüübirühm- niiskus- ja toitetingimustelt keskne rühm, mille piiritlemine ja jaotamine on küllaltki tinglik. Üldiselt on põhipuuliigiks kuusk. 1.4.1. jänesekapsa kkt.- reljeefiks lainjad tasandikud, moreenkünkad. Lähtekivimiks karbonaadivaene liivsavimoreen või saviliiv. Põhjavesi enamasti sügavamal kui 2 m. Puudest domineerib kuusk. Põõsarinne hõre kuni keskmise tihedusega (nt.
Muutub sujuvalt, pidevalt. Gleasoni mudelit saab ordineerida e järjestada. Klassifikatsiooni põhiüksuseks tüübirühm, mis jaguneb iseloomuliku taimeliigi järgi kasvukohatüüpideks. 26. Eesti metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon, tüübirühmad, nende paiknemine mullaniiskuse-viljakuseordinatsiooniruumis; Nõmmemetsade tüübirühm: a) sambliku tüüp; b) kanarbiku tüüp Loometsade tüübirühm: a) leesikaloo t; b) kastikuloo t Palumetsade tüübirühm: pohla tüüp Laanemetsade tüübirühm: a) jänesekapsa tüüp; b) mustika t Salumetsade tüübirühm: a) sinilille t; b) naadi t; c) sõnajala t (kõige viljakamad mullad) Rabastuvate metsade tüübirühm: a) sinika t; b) karusambla t (soostumine toitainetevaeses mullas) Rabametsade tüübirühm: raba t Soovikumetsade tüübirühm: a) angervaksa t; b) osja-tarna t (liigniiske, porine, keskmiselt viljakas) Rohusoometsade tüübirühm: a) siirdesoo t; b) madalsoo t (ainult rohttaimed kasvavad)
härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 1.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänesesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud (LkI-LkIII) või näivleetunud (kahkjad) mullad (LP). Mulla lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene punakaspruun saviliiv või liivsavimoreen. Varis laguneb küllaltki kiiresti, kõdukiht on õhuke
Maakasutuse poolest on ülekaalus metsaalad, mida on hinnanguliselt kokku ligi 62%, sh lehtmetsa 6,7%, okasmetsa 31,7%, segametsa 15,6%, üleminekulisi metsaalasid 8,3%. Põõsastikke, looduslikke rohumaid ja karjamaid on hinnanguliselt 3,9%. Kuna maastikurajoonis domineerivad liivmullad, on taimkatte poolest enamlevinud nõmme-, palu- ja rabastunud (sinika- ja karusambla-mustika-) männikud. (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse-segametsad, mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste läheduses ning suuremate soode ääres leidub ka soostunud ja soometsi
Tekkinud sürjametsade asemele. Põuakartlikel, lubjarikastel muldadel. Taimestikult kui ka ökoloogilistelt tingimustelt kõige lähedasemad loopealsetele, ent neist erinevalt tunduvalt paksema pinnakattega. Sagedamad on lubika mägitarna, mägiristiku madala-mustjuure, angerpisti lubika ning angerpisti mägiristiku kooslused. Sürjarohumaid kasutati varem karjamaadena. Saagikus on enamasti madal, ent rohustu söödaväärtus on hea. Palurohumaad Kujunenud palu-, harvem laanemetsade asemele, enamasti on neid alasid varem kasutatud põlluna. Suhteliselt viljakamatel saviliiv- või liivmuldadel, kus sügavamal kui 1 m lasub liivsavi. Asuvad sagedamini lamedatel kühmudel või künnistel. Mullad happelised, võivad harva olla pisut gleistunud. Levinud väikestel aladel Kagu-Eestis, Kesk-Eestis, sagedamini on sellised alad põllustatud. Kasutatakse enamasti karjamaana. Saagikus on madal ja seetõttu on palurohumaade majanduslik väärtus ka väikene
Sellised liigid nagu sanglepp, saar, haab võivad esineda mõnikord. The undergroeth is rich in species. Alusmets on liigirikas . Because of the markedly undulating microrelief the typical feature of the ground vegetation is its mosaic nature, due to whitch there are species of nemoral or marshy forests side by sidewith bilberry and cowbwrry growing on the mounds. Tugeva künkliku mikrorelieefi tõttu on alustaimestik mosaiikne, mille tõttu salu- ja laanemetsade (lodumetsade?) liigid kasvavad koos mustika ja pohlaga mätastel The sedge (Carex) site type is common mostly in the western part of Estonia, especially on the islands, on the gley and peaty soils formed on sedimentary sands. Tarna (Carex) kasvukohatüüp on tavaline enamasti Lääne Eestis, eriti saartel, gleistunud ja turvastunud muldadel, mis on kujunenud settelistel liivadel. The birch forests dominate (43%), the share of the pine (30%), grey alder (18%)
Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi. 62. Nõmmemetsade üldiseloomustus. Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. 63. Laanemetsade üldiseloomustus. Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis.
) 5. Kirjeldage palumetsade alustaimestikku! 6. Mille poolest erineb palu-härghein teistest taimedest? 7. Missuguseid kolla liike võib kohata palumetsades? 8. Missuguste ökoloogiliste tingimuste poolest erinevad mustikas ja pohl? 9. Kirjeldage palumetsade samblarinnet! 10. Millised metsatüübid esinevad palumetsades? 11. Mille poolest erinevad nõmmemetsad ja palumetsad? 26 4. LAANEMETSADE TÜÜBIRÜHM Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Viljakas muld on kujunenud savikatel moreenidel. Üldiselt on põhipuuliigiks kuusk, kuid see võib asenduda männi, arukase ja haavaga. Laanemetsades puhmarinne puudub, rohurinde sees võib leida üksikult pohla ja mustikat. Laanemetsad moodustavad 23% Eesti metsadest. Puhmarindega kallakutel või küngastel olev mets on sürjamets. E.Lõhmuse süsteemis kuulub sürjamets sinilille kasvukohatüübi alla
mustikas, sinikas ja sookail. Kasvavad mitmed tarnaliigid ja h. sinihelmikas. Samblarinne on tüse, domineerivad palusammal, karusamblad, turbasamblad ja kaksikhambad. Raiestikel intensiivistub tänu transpiratsiooni lakkamisele soostumine, vohama hakkavad karusamblad ja turbasamblad, samuti h. pohl. LU on raskendatud, või toimub see kasega. Kultiveeritakse Mä istutuse teel kuni 5000 tk/ha. Kasvukohatüüp on levinud ca 2 % kogu metsamaast. Laanemetsad Laanemetsade muld on hea drenaaziga, viljakas, paiknedes enamasti liivsavimoreenidel, mõnikord kaetud peenliivaga. Organogeenne horisont on õhuke või puudub, A1 horisont kuni 35 cm tüsedune. Looduslikult kasvavad põhiliselt kuusikud, raiete tagajärjel ka kaasikud ja haavikud, kultiveerituna männikud. Puistud Ia kuni III boniteediga (tavaliselt I-II boniteediklass). Alustaimestikus alati ohtrasti h. jänesekapsast jt. rohttaimi. Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp.
looduskahjustused. Riiklik keskkonnahariduse arengukava (valminud 2009. aastal) on ette näinud üleriigilise loodushariduskeskuste võrgustiku arendamise Euroopa Liidu toetusel. Olemasolevad loodushariduskeskused kaasatakse sellesse võrgustikku. Probleemid ja arenguväljavaated Praegused metsakaitsealad katavad 45-60% põlismetsade elurikkuse kaitse teoreetilisest vajadusest kogu Eestis (7). Suurimad esinduslikkuse vajakud on salumetsade (üle 20 000 ha) ja laanemetsade (umbes 19 000 ha) tüübirühmas, mis mõlemad on ka kõrge majandusväärtusega. Seevastu samblasoometsi on rangelt kaitstavate metsade võrgustikus üle kuue korra enam, kui oleks nende kaitse minimaalne vajadus. Lisaks on rangelt kaitstavatel aladel ligikaudu 20 000 ha kõdusoometsi, mis on valdavalt inimtekkeline metsatüübirühm. Enamiku rangelt kaitsvate alade metsadest moodustavad keskealised või noored puistud, mis ei paku veel põlimetsa liikidele vajalikke tingimusi.
kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, tüsedus ja sellest tingitud põud. Loometsades on E. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Ia-II bon. Lõhmuse järgi 2 Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, 1.4 Laanemetsad kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. eriti kohtades, kus valgust on Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, jänesesekapsa kasvukohatüüp. ligikaudu 3%. leesikas, samblad (palusammal, Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel
Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke. Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne
annaabi.ee 
