Kunst reklaamis (0)

Tallinna Ülikool
Ajaloo Instituut
Kunst reklaamis
Essee
Tallinn 2010
Rockwell Kent ütleb:” Kunstil on kahtlemata sotsiaalne väärtus, see tähendab, et võimaliku suhtlusvahendina tuleb kunst kellelegi suunata ja inimkonnale arusaadavas keeles mõistetavaks teha.” Seega ongi juba aegade algusest kasutatud kunsti kui reklaami vormi, kui mingit võtit, millega inimesi mõjutada. Reklaam ongi rohkem või vähem süstemaatiline ja sihilik manipuleerimine teiste inimeste emotsioonide, suhtumise , tõekspidamiste, tegutsemisega. Siin võib näiteks võtta kas või paleoliitilised koopamaalingud , mida on tõlgendatud mitmeti: neid on seotud jahimaagiaga (hea jahiõnne tagab läbimõeldud tegevus, rituaalid ) ning sotsiaalsete suhete kajastamisega (kes on kõige tähtsam, keda peab kuulama ). Reklaamiti ju lihtsalt ennast ja oma hõimu.
Mida aega edasi, seda enam on aga kasutatud just monumente ja plakateid ( põhjuseks: neid näevad kõik, nad asuvad tänavatel, väljakutel, hoonete seintel , neid pole vaja otsida kunstigaleriidest, muuseumidest ) väljendamaks midagi võimast ja üleolevat, eriti populaarne on see olnud diktatuuri riikides. Vaadates neid plakateid ja monumente tühja ja teadmatu pilguga võib neid tõesti pidada kunstiks, lihtsaks ja kergesti mõistetavaks, vahel isegi ilusateks ja huvitavateks ( plakatid värvilised, monumendid hiiglaslikud), sest vanasti olid need mõeldud lihtsatele töölistele ja talupoegadele, kes sageli olid kirjaoskamatud, keda püüti „ära osta” kunsti kaudu. Propagandat või reklaami kunsti teenistuses oli selgesti näha ka Periklese - aegses Ateenas. Sealne monumentaalne arhitektuur ja hiiglaslikud kujud edastasid kõigile visuaalse sõnumi, Ateena poliitilisest ja sõjalisest võimsusest. Ära ei saa mainimata jätta ka Rooma keisririiki, kus toimus poliitika täielik realiseerumine kunstis. Augustuse monumendid kehastasid harmoonilist sünteesi, kodaniku uhkusest, autokraatlikust võimust ja kunstilisest prefektsionismist. Reklaami võib leida ka renessansskunstist, eriti 16. saj madalmaade graafikast, mis oli suuresti seotud religiooniga ja protestantlike ideede levikuga , mille eesmärgiks oli Piibli levitamine lihtinimese kätte ning visuaalne kujund pildil oli heaks kommunikatsioonivahendiks. Tolleaegese propagandistliku kunsti eesmärk oligi valada sõnasõjad epigrammilisse visuaalsesse vormi, sest nii oli võimalus vaid liigutada ka võhiklike ja jäikade inimeste meeli.1 Kujutav kunst oli mõjusam kui olid sõnad ja füüsilised karistused.
Rääkides lähemalt kunstist reklaami teenistuses on hea näiteks võtta 20. sajandi üks tuntuim, venekujuri, NSVL ’ i rahvakunstniku (1943) Veera Ignatjevna Muhhina (1889- 1953) roostevabast terasest 24 meetri (teiste andmete järgi 25- meetrine) kõrgune monumendi „Tööline ja kolhoositar” (LISA 1), mis valmis 1937. aasta Pariisi maailmanäituse tarbeks, kus ta tipnes 35 meetri kõrgusel NSV Liidu paviljonil ning oli algselt mõeldud paviljoni kunstiliseks elemendiks . Nõukogude Liit vajas näitusel teiste kapitalistlike riikidega võitlemiseks midagi monumentaalset, dünaamilist, kõnekat ja mõjuvat. Skulptuurigrupp oli väljas ka 1939. aasta maailmanäitusel New Yorgis . 1941. aastal püstitati ta Moskvasse, Üleliidulise Rahvamaja -saavutuste näituse põhjapoolse sissekäigu ette. „Töölisest ja kolhoositarist” sai Nõukogude Moskva sümbol, ikoon, poliitilise kunsti eeskuju.2 Kusjuures 2005. aastal läbi viidud uuringi järgi arvab iga neljas venelane ikka veel, et Vera Muhhina sotsialismiaegset sümboolikat esindav skulptuur «Tööline ja kolhoositar» läheb ajalukku kui riigi sümbol ja ta on heaks näiteks töölisklassi võidukäigust Nõukogude Venemaal.
„Tööline ja kolhoositar” on ekspressiivne, dünaamilise ja üldistatud vormiga kahefiguraalne sotsrealistlik kompositsioon , skulptuur, kuid siiski väga mõjuvõimas reklaam mis ülistas kommunistlikku riigikorda . Kujutati võltslikult ilustatud tööliskangelasi ja seda kuidas põllumajanduslikust riigist arenes tööstusriik .3 Sotsrealistlik skulptuur oli algselt tugevasti seotud arhitektuuriga ning sellest sõltuvalt, oli tal poliitilise sõnumi levitamise kõrval ka dekoratiivne tähendus. Maalidele, plakatitele oli iseloomulik tüüpilisus, rahvuslikkus ning tegelikkuse tõetruu, ajalooliselt konkreetne kajastamine selle revolutsioonilises arengus.4 Muidugi oli tol ajal kunsti tegemine üpriski eluohtlik, valikud, mida tegelikult polnud jäeti lahkelt kunstnikele, neid mitte järgides ootas sageli ees vangilaager või midagi veel hullemat. Tänapäeva nooretele võib stalinistlik kunst olla midagi veidrat , sellega seotud õuduslood meenutavad pigem arvutimänge. Kuid samas oli neis hiiglaslikes monumentides ja suurtes, helgete värvidega muinasjutte jutustavates maalides ligitõmbavat. Oli see realistlik kujutusviis, mis aastakümnete jooksul unustusse jäänud? Või vaatajate soov lihtsate vahekordade järele- pilt, manuaalse osavuse võlu, suur formaat, selge sõnum, võõras ”eksootiline maailm.5 Sotsialistlik realism oli kasvatusliku suunitlusega kunstivorm , mis ülistas töölisklassi. Tema heroiseerimine väljendus peamiselt kujutatava monumentaalsuses6 ja revolutsioonilistes poosides: ülestõstetud käsi (ülestõstetud käsi= kuula, mina olen see, kes räägib, keda tuleb järgida, käi minu käe suunas, see on suunatud õnne sihis), diagonaalile üles ehitatud kehahoiak (üles minev diagonaal- positiivsuse tunnus), ettepoole astuv jalg (Mingem julgelt ja täitkem oma eesmärk!), tuules lehvivad riided (lennukas võidukäik). Need tunnused on kergesti leitavad ka monumendilt ”Tööline ja kolhoositar”.
Meil eestlastel on ehk raske mõista, kuidas võib üks lihtne, pealt näha tavaline monument , saada nii võimsaks riiklikuks sümboliks (ehkki meil on ju ka meie enda vabadus monument). Ei mõju siiski niivõrd suursuguse reklaamina kui seda on Töölise ja kolhoositar.
Põhjuseks võib siin olla meie orjapõlv mitmete okupantide all, sest tegelikult on Eesti rahvas hingelt metsarahvas, kes ei salli, kui neile midagi dikteeritakse või neid midagi järgima sunnitakse. Venerahvusest inimesed on aga veidi teistsugused, Venemaal on olnud alati karm valitseja käsi ja inimesed on sellega harjunud , sest arvavad , et nii on kõige lihtsam. Lihtne on tunnistada ka ühte ideoloogiat ja minna massiga kaasa, et mitte repressioonide ohvriks langeda, võtta endale eeskujuks miski, mis on pugenud kogu rahva hinge, mis on tõmmanud avalikkuse tähelepanu, et sel viisil tunnetada oma rahva suurust ja ühtsust. ”Tööline ja kolhoositar jääb veel mitmeks põlveks sotsialismi sümboliks, töölisrahva trofeeks, sest ta sarnaneb lihtinimesega, tööliskangelasega nõukogude ajast, kelle õnneks on töö.
Kasutatud materjal

• Harbison, Craig, „ Renessansskunst põhja pool Alpe”, lk 112- 118
  
• Ajakiri „kunst.ee”, 1/2000 Linnar Priimägi , artikkel „Vera Muhhina „Tööline ka kolhoositar” (1936). Nõukogude kunsti esindusteos”, lk 86- 90
  
• Ajakiri „kunst. ee”, 1/2001, Linnar Priimärgi „Veera Muhhina „Tööline ja kolhoositar” (1936). Nõukogude kunsti esindusteos II”, lk 64- 65
  
• Ajakiri „kunst. ee”, 3/2001, Linnar Priimärgi „Veera Muhhina „Tööline ja kolhoositar” (1936). Nõukogude kunsti esindusteos IV”, lk 86- 87
  
• http://www.hot.ee/iffcool/kunst.ht m
  
• Larousse’ i lühientsüklopeedia, ” Maalikunst renessansist tänapäevani”, lk 145
  
• Eesti Kunstimuuseumi ajaleht „Agent”, Sirhe Helme „Punaste lippude all”, nr 14, märts 2008
  
• Kunstileksikon, lk 472
  

1 Harbison, Craig, „Renessansskunst põhja pool Alpe”, lk 112- 118
2 Ajakiri „kunst.ee”, 1/2000 Linnar Priimägi, artikkel „Vera Muhhina „Tööline ka kolhoositar” (1936). Nõukogude kunsti esindusteos”, lk 86- 90
3 http://www.hot.ee/iffcool/kunst.ht m
4 Larousse’ i lühientsüklopeedia, ”Maalikunst renessansist tänapäevani”, lk 145
5 Eesti Kunstimuuseumi ajaleht „Agent”, Sirje Helme „Punaste lippude all”, nr 14, märts 2008
6 Kunstileksikon, lk 472