Totalitaarsete riikide kunst (0)

1930. aastail taganes avangardistlik  kunst  peaaegu kõikjal ja tihti toetasid riikide valitsused traditsioonilisemat kunsti. Siiski säilis kunsti  mitmekesisus kõikides riikides peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu. Need olid diktatuuririigid, kes kontrollisid oma alamaid terrori ja vaimse tasalülitamise abil. Kuna taheti kogu elu täielikku kontrolli, oli vaja rangelt kontrollida ka kunsti, sest kunst suudab levitada ideid, hoiakuid ja meeleolusid. Totaalsed riigid püüdsid panna oma kodanikke mõtlema ja tundma võimalikult ühtemoodi ning järelikult ei saanud lubada ka mitmekesist kunsti.
Avangardistlik kunst oli totaalsele võimule kasutu, sest selle abil oli raske teha massilist propagandat, aga ka lausa ohtlik sellepärast, et avangardislik kunst võis tekitada võõraid ja kahjulikke mõtteid, teiseks lihtsalt sellepärast, et uuenduslik kunst eeldab ja soosib isikuvabadust ning iga inimese õigust omapärale.
Mõlemas diktatuuririigis keelustati avangardistlik kunst 1930. aastate alguses. Saksamaa diktaator Hitler olid sellega ka isiklikud arved õiendada. Äpardunud kunstnikuna olevat ta juba noorpõlves hakanud edukaid moderniste vihkama. Mõlemas riigis kasutati moodsa kunsti vastases võitluses mõningaid konservatiivseid kunstnikke, kellele nõnda avanes võimalus vabaneda konkurentidest. Diktaatorid esinesid ka rahva ja lihtsa inimese nimel, keda nad lubasid kaitsta mandunud kunsti eest. Võimud kasutasid ja õhutasid viha, mida mõned, peamiselt harimatud inimesed, on alati tundnud kõige uue ja võõra suhtes. Samal ajal esitlesid võimud ennast kui rahvusliku kultuuripärandi kaitsjaid.
Saksamaal oli avangardivastane võitlus avalik, Nõukogude Liidus mõnevõrra hiilivam, aha tihti jõhkram. Avangardistidel keelati mitte ainult oma loomingu väljapanek, vaid ka loomine. Nende teosed eemaldati muuseumidest, neid toetanudkunstiteadlased vallandati. Mitmed kunstiinimesed sattusid koondulaagrisse või tapeti . Saksamaal korraldati nn häbistusnäitusi, mis varustati mõnitavate saatesõnadega ning mida käsutati vaatama töölised, õpilased või sõdurid. Need pidid veenduma, kui koleda jaohtliku kunstiga on tegemist. Osa avangardistide reoseid põletati avalikult.
 Mõlemas riigis kuulutati ainulubatuks kunst, mis toetus traditsioonidele. Kujutava kunsti peamiseks eeskujuks olid 19. sajandi akademism ja realism. Kuigi natsionaalsotsialistid ja kommunistid pidasid teineteist surmavaenlasteks ja lõpuks astusidki verisesse sõtta, on nende soositud kunst väga sarnane mitte ainult vormide, vaid ka temaatika poolest. Aukohal olid teosed, mis ülistasid suuri juhte, kujutasid võimuhaaramist, nn. revolutsioonisündmusi ja sõjalisi võite. Muidugi on erinevusi kujutatud inimeste antropoloogias ja sõdurite mundrites , kuid teoste sõnum on ühesugune. Väärikaks peeti ka töö ülistamist. Eriti skulptuuris näeme jõulisi, üliarenenud muskulatuuri ja otsustava karmi silmavaatega ideaalkangelasi. Nende autoritest oli Saksamaal tuntuim ARNO BREKER, Venemaal VERA MUHHINA. Eriti sarnaseks muutus kunst sõdade ajal, kui vaenlast esitati näiteks poolloomaliku koletisena, oma sõjamehi aga õilsate kaitsjatena. Ainus oluline erinevus kahe riigi kunstis oli alasti keha kujutamises. Saksamaal oli see lubatud ja mõnikord isegi erootilise varjundiga, nõukogude kunstis oli alasti keha aga peaaegu tabu.
Kunstipoliitika ideoloogilised õigustused olid Saksamaalja Venemaal erinevad. Natsionaalsotsialistide vaadete aluseks oli rassism ja sellele toetudes väideti, et moodne kunst on „rassiliselt alavääruslike inimeste eneseväljendus“. Hea kunst sai olla ainult selline, mis aitab tõsta aaria rassi väärikust ja mehemeelt. Selleks pidigi kujutama rassiliselt täiuslikke inimesi ja toetuma väärikatele eeskujudele mineviku kunstis.
Vene kommunistid püüdsid oma võimu maskeerida humanistlike loosungitega. Kunsti olemuseks kuulutati tegelikkuse tunnetamine ja eesmärgiks tõde. Igal ühiskondlikul klassil olevat omad huvid, aga progressiivsel klassil langevat huvid kokku ajaloo arengusuunaga, mistõttu progressiivsetele inimestele meeldib kunst, mis sisaldab tõde. Aga need inimesed, kelle huvid onvastuolus ajaloo progressiga, kardavad tõde ja neile meeldib kunst, mis varjab või moonutab tõde – näiteks modernism . Selline ideoloogia lubas kuulutada 1920. aastate avangardistid rektsionäärideks ja soosis 19. sajandi realismi jäljendavat kunsti. Nõukogude kunsti ainuõigeks meetodiks kuulutati nn. sotsialistlik realism, mis pidi kujutama tegellikust selle revolutsioonilises arengus, seega nõukogude propaganda vaimus . Kuigi sotsialistliku realismi teooria pidas parimaks eeskujuks 19. sajandi akademismi või isegi klassitsismi, sest võimud vajasid just idealiseeritud pilte ja kujusid.
Nõukogude arhitektuuri peamiseks eeskujuks said 19. sajandi klassitsism ja eklektika, kuid neile lisati paraadlikust ning mõned hooned kavandati lausa hiiglaslikuna. Nende kaunistamine väiksematelt majadelt laenatud dekoratiivdetailidega andis üpris veidraid tulemusi. Näiteks meenutavad mõned Moskva metroojaamad isegi barokk.kunsti oma ülekuhjatud toredusega.
Saksa natsionaalsotsialistlik arhitektuur jäi peamiselt kavanditeks, mille autoritest kuulsaim oli ALBERT SPEER . Saksa arhitektuur oli suurejoonelisem ja paraadlikum, tihti ka massiivsem ja süngem. Natsionaalsotsialistlik arhitektuur otsis eeskujusid Vana- Idamaade (Egiptuse ja Mesopotaamia ) arhitektuurist. Tuhandeid aatsaid muutumatuna püsinud monumentaalsed ehitusvormid tundusid sõbivat natside, kes kavandasid oma tuhandeaastast riiki ning mõningas ehitusprojektid olid neil natsidel omadega hämmastavalt sarnased. Natside kunsti kõige meisterlikum osa oli paraadid, mille visuaalsesse kujundusse kuulusid erilised väljakud, auväravad ja valgus kunsti efektid. Üks kõmulisemaid filmiajaloo suukujusid Leni Riefenstahl tegi natsidele mitmeid propagandafilme, näiteks „Tahte triumf“, mida peetakse ka kõigi aegade võimsamaks propagandafilmiks.
Saksamaa – avangardivastane võitlus avalik, ainulubatud kunst, mis toetub traditsioonidele ja tõstab aaria rassi väärikust, eeskujuks 19. sajandi akademism ja realism, teemad: suur juhtide ülistamine, revolutsionäärisündmused, töö tegemine, moodne kunst on „rassiliselt alaväärtuslike inimeste eneseväljendus“, Arno Breker – „ Wehrmacht “, Adolf Wamper – „Võidugeenius“, Heinrich Knirr – „Hitleri portree“, Artur Kampf – „ Venus ja Adonis“, „Terasevalukoda“, Albert Speer – „Põhja-lõuna telje Suure Halli projekt“.
NSVL – avangardivastane võitlus salajasem ja jõhkram, ainulbatud kunst on tegelikkuse tunnetus ja eesmärgiks tõde, kunstistiil sotsialistik realism, eeskujuks 19. sajandi akademismi või isegi klassitsismi, teemad: suurte juhtide ülistamine, töö ülistamine, sõjavõidud, avangardism ja modernism moonutavad või varjavad tõde, Vera Muhhina – skulptuur „Tööline ja kolhoositar“ (ajastu sümbol Venemaal), „Partisan“, Issaak Brodski – „Staline portree“, „ Lenin “, Tatjana Jabolnskaja – „Vili“, Aleksandr Deineka – „Sevastoopoli kaitsmine“.