Aristotelese Nikomachose eetika 2012 I raamatus mõtiskletakse hüve tähenduse üle. Kõigel on suund hüve poole ja neid hüvesid võib olla ka palju. Kui tegutsemisel on mingi eesmärk ja me selle kaudu saame ka midagi muud ja kui me seda kõike muud ei eelista ning see tuleb niisama kaasa, siis ongi see hüve. Poliitikas on palju seost hüvega. Näiteks poliitikas jälgitakse õiglust ja seadusi, kuid nendes on palju vastuolu ja hajuvust. Just hajuvus on seotud ka hüvega. Hüve alla mõeldakse ka õnne hea elu. Kuid õnn võib olla igaühel erinev. Näiteks vaesele võib olla õnneks raha, siis haigele inimesele hoopis tervis. Kõige lihtsameelsemad ja labasemad võtavad õnne ja hüve kui naudingut. Selle pärast ongi lihtsamad inimesed elunautijad ja nad ei näe mingit kindlat eesmärki ega ka ürita pingutada eesmärgi täitmise nimel. Samas ütleb Aristoteles, et need, kes millegi saavutamiseks hästi ja üllalt käitudes toob naudingu ja ...
Autori Surm R. Barthes 2011 Balzac arutleb selle üle, et kas Autor väljendab end igas loos kui antud karakter või väljendab ta igas loos kui iseennast või hoopis üldsuse arvamust..? Eri aegadel on Autori surma mõistetud erinevalt. Lähtudes sellest, et kui Autor jutustab ilma mingi konkreetse eesmärgita, pannes tähti ritta kui suvalisi sümboleid leiabki aset Autori surm, sest Autori hääl kaotab päritolu, mõtte. Primitiivsetes ühiskondades on Autor kui jutu vahendaja. Suurima tähtsuse autori "isikule" omistas positivism. Autor püüab ühildada oma isiklikku mina oma loominguga. Seepärast otsitakse erinevate autorite loomingu eripäradele selgitust autori isiklikest omapäradest, olles see kui sama autori isiklik seisukoht või arvamus mida püüab autor väljendada ja teisteni viia. Mõned autorid on aga üritanud eelnevale seisukohale vastu hakata. Nt Mallarme üritas asendada keele valdajat keele enesega, pidades sellega kõnelejaks k...
Filosoofia ajaloo kohta oli kirjutanud raamatu juba 3. sajandil D. Laertios ,,Filosoofide elulood". Sellest raamatu mudeli järgi kirjutaski Vasari oma kunstnike elulugude raamatu. T. Burnet kirjutas 17. sajandil läbivate lugude kaudu nii roomlaste, kreeklaste kui ka barbarite intellektuaalsest ajaloost. Seejärel hakati uurima kaldealaste, egiptlaste, pärslaste, kartaagolaste, indialaste, jaapanlaste ja hiinlaste ideede ajalugusid (1727 J. Friedrich Reimanni ,,Hiina filosoofia ajalugu"). Tuleb välja, et 16. - 18. sajandil olid inimesed tõesti huvitatud ajaloost ja kõigest sellest, mis varem enne nende aega oli. Ajalugu kui ühiskondlik mälu M. T. Cicero kuulsad sõnad raamatust ,,De oratore" on, et ajalugu on ,,mälu elu". Ajalool ja mälul on väga lihtne seos. Ajaloolaste ülesandeks on hoolitseda selle aja avaliku elu sündmuste meelespidamise eest ja need niimoodi üles kirjutada, et järgnevad põlved saaksid nende eeskujust õppust võtta.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
