Külmakahjustus (0)

Külmakahjustus

Külmakahjustus on inimese väljaulatuvate kehaosade (nina, kõrvad , põsenukid, lõug , sõrmed, varbad ) külmumine . Külmakahjustus tekib kõige sagedamini kehaosadel, kus nahaalust rasvkude on vähe. Tagajärjeks on kudede paistetus, tundetus, kõvadus ning külmus. Vastavalt kahjustuse ulatusele jaotatakse külmumine kohalikuks või üldiseks.

Külmakahjustuse mõju inimese organismis

Kohalikuks ehk paikseks külmumiseks nimetatakse kehaosade piirdunud kahjustust madala temperatuuri toimel. Külmumise tekkepõhjusena pole niivõrd oluline madal kehatemperatuur kui sooja äraandmist soodustavad tegurid- suur õhuniiskus, tuul ja ilmastikuoludele mittevastav riietus. Külmumisele aitavad kaasa ka üleväsimus, kurnatus , alatoitumus, verekaotus vigastuste tulemusena ning jäsemete püsiv liikumatu asend. Soojakadu soodustab ka joobeseisund , sest alkoholi mõjul on laienenud perifeersed veresooned . Paikne külmumine jaotatakse sõltuvalt külmakahjustuse raskusastmest nelja järku. ( Jänes 1975: 273)
I järku ehk punetuslikku külmumist iseloomustab kahjustunud naha kahvatus ja tundlikkuse kadu- niinimetatud külmumise analgeetiline staadium (reaktsioonieelne staadium). See on tingitud veresoonte spasmist. Madala temperatuuri toime lakkamisega algab külmunud kehaosa taassoojenemine, mille puhul nahk muutub punetavaks ja valuliseks- niinimetatud külmumise reaktiivne staadium. Punetuse teke on tingitud veresoonte spasmile järgnenud veresoonte paralüütilisest laienemisest. Kannatanud piirkonnas nahk ühtlasi tursub ning võib esineda ka ketendamist (Rätsep 1964: 212)
II järgu ehk villilise külmumise korral on resultaadiks naha pealmiste kihtide tõsisem kahjustus ning verise-seroosse sisaldisega villid. Villide tekkepõhjuseks on madala temperatuuri tõttu kahjustunud veresoontest plasma väljumine epidermise alla. (Rätsep 1964: 212)
III ja IV järgu ehk kärbusliku külmumise korral tekib kudede kärbus veresoonte kahjustuse ja tromboseerumise tõttu. III järgu puhul kahjustuvad kõik nahakihid, IV järgu korral ka sügavamal asuvad koed kuni luukoeni. ( Jänes 1989: 488)
Esimese ja teise astme kahjustuste korral on nahk valge ning neid kudesid saab veel päästa. Kui lokaalselt külmunud nahk muutub aga lillakas -siniseks, on tegemist kolmanda astmega, mille puhul kehaosa tavaliselt amputeeritakse. Lokaalne külmumine on salalik trauma , sest inimene saab teada trauma tõsidusest alles jäseme sulamisel. (Tervishoiuakadeemia 24.10.2015)
Üldine külmumine tekib siis, kui organism sooja suurenenud äraandmise puhul ei suuda eluks vajalikku kehatemperatuuri taastada. Üldist külmumist soodustavad samad tegurid, mis kohalikku külmumist. Üldise külmumise algastmes tekib kerge hüpotermia, kehatemperatuur on langenud 35-36 kraadini. Sümptomiteks on külmavärinad, külmatunne, naha ja limaskestade kahvatus, aeglane pulss . Organism üritab end ise soojendada . (Jänes 2000: 188)
Kehatemperatuuri edasisel langemisel võib esineda lühiajaline erutus . Inimese organism on ette nähtud toimima 37-kraadises soojuses. Temperatuur langedes alla 34 kraadi valutundlikkus väheneb, teadvus tuhmub, südametegevus aeglustub ja jäsemed kangestuvad. Külmakahjustuse süvenemisel nõrgeneb aegamööda kõikide elundite talitlus ning järgneb kliiniline surm. (Jänes 1975: 274)

Esmaabi külmakahjustuse korral

Külmumise esmaabi eesmärgiks on veresoonte spasmi kõrvaldamise teel taastada normaalne vereringe . Selleks soojendatakse kannatanu kehaosi soojade vannide ja massaaži abil. Võib rakendada kas kahjustunud piirkonna kiiret soojendamist +42 kraadises veevannis või tõsta temperatuuri järkjärguliselt soojendavate veevannidega: 30 minuti vältel +18 kraadilt +37 kraadini. (Rätsep 1964: 212-213)
Kohaliku külmumise I järgu puhul määritakse pärast soojendamist nahka vaseliiniga. II ja III järgu külmumiste korral pannakse nahale 70%-lise alkoholiga niisutatud mähis ja transporditakse raviasutusse. (Jänes 1989: 488)
Kui kannatanu ei asu elamute lähistel, siis tuleb ta võimalusel viia tuulevarju ning katta soojade riiete ja tekkidega. Külmavõetud kohta tuleb soojendada kaalukalt- ei tohi kasutada kiirgavat soojust, nagu soojenduslamp või lõke , kuna külmunud nahk saab kergesti põletusi. Võiks kasutada enda keha soojust. Kindlasti ei tohiks külmakahjustust hõõruda lumega- jääkristallid lõhuvad niigi õrna epiteelkudet. Tuleb hoiduda märjakssaamisest, kuna niiske nahk kaotab kordades kiiremini soojust. Tuleb kutsuda abi 112. (Tervishoiuakadeemia 24.10.2015)
Külmakahjustus on inimorganismile ohtlik trauma. Kui sellele reageerida õigeaegselt ning osutada vastavat esmaabi, saab ära hoida hullema- kahjustatud koha gangreeni ja selle tagajärjel amputatsiooni.

Kasutatud allikad

Jänes, H. 1989. Tervise teejuht II köide. Tallinn: Valgus
Jänes, H. 2000. Koduse ravi ABC. Tallinn: Suur Eesti Raamatuklubi
Jänes, H., Kahn, H. 1975. Tervise ABC. Tallinn: Valgus
Rätsep, V., Sibul , U. 1964. Kirurgia. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat
Tervishoiu Akadeemia 2014. Lokaalne külmumine ja üldine alajahtumine : http://tervishoiuakadeemia.ee/lokaalne-ja-uldine-kulmumine/ (24.10.2015)