Kuldvillak (0)

Kuldvillak
Kord elas Kreekas kuningas, kelle naine oli jumalikust soost. Neile sündisid poiss ja tüdruk. Poisile pandi nimeks Phrixos ja tüdrukut kutsuti Helleks. Lapsed olid nägusad ja terved ja kuningas oleks võinud surematuid jumalaid tänada, et nad võimaldasid talle perekonna keskel rahu ja õnne tunda. Aga kuningas ei hinnanud õnne, mis tal käes oli, ja ihaldas teistsugust. Ta kihutas abikaasa majast välja ja võttis uue naise. Nõnda said Phrixos ja Helle endale võõrasema. Võõrasema vihkas poisikest ja tüdrukutirtsu, tõreles nendega hommikust õhtuni ja vintsutas neid. Lapsed põgenesid tema eest ja peitsid end pigem aeda, mis oli kuningapalee taga. Kui võõrasema neid üles ei leidnud, vihastas ta seda enam ja kaebas kuningale , milliseid ringihulkujad need lapsed on.
Veelgi halvemini hakkas aga laste käsi käima siis, kui võõrasemale sündisid kaks poega . Võõrasema ei teadnud enam, mida hullu Phrixose ja Helle kohta välja mõtelda ja mida nendest kuningale valetada. Ta ise karistas neid ja soovis, et kuningas karistaks neid samuti ja veel karmimalt, kui oli neid karistanud tema. Võõrasema kartis , et tema poegadel tuleb jagada kuninga vara vihatud lastega, ja ta pidas aru, kuidas korraldada asja nõnda, et tema lihased lapsed saaksid endale kogu kuningriigi. Tema valge lauba taga võrsusid mustad mõtted. Ta otsustas, et lapsed peavad surema. Ta teadis, et kuningas ei laseks tal lapsi puutuda, ja seepärast valmistas ta oma julma tegu kurikavalalt ning kaua ette.
Salaja kutsus ta selle maa naised kokku ja ütles neile:
´´Ma tean, kui töökad te olete, aga sellest hoolimata ei ole te rikkad. Teie ise töötate ja teie perekonnad töötavad, aga hädavaevalt te suudate aitasid viljaga täita. Ma sain teada võtte, kuidas te võite oma põldude saaki kolmekordistada. Meeleldi avaldan ma teile selle võluvõtte. Enne kui te lähete põllule kõlvama, peate viljaterad ära praadima. Küll te näete, et teil ei jätku saagi jaoks salvesid. Aga seda võluvõtet ärge avaldage mitte kellelegi, isegi mitte oma meestele. Kui te sellest kellelegi räägite, siis läheb kogu te töö nurja ja saladuse reetmise eest tabab teid surematute jumalate karistus.´´ Naised tänasid kuningannat nõuande eest ja läksid rõõmsalt koju neile kangastus juba, kuidas neile läheneb rikkus kuldvankril, mis on täis kuldseid viljapäid. Seda saladust ei usaldanud nad mitte kellelegi. Enne külvi praadisid nad salaja viljaterad ära ja tundsid saagi üle rõõmu.
Peagi lõid põllud lõbusasti haljendama, aga mullast ei tärganud sihvakaid rohelisi orasevõrseid, vaid ainult umbrohi ning ohakad. Kogu maal ikaldus viljasaak täielikult. Naised vaikisid, ja mitte keegi ei teadnud, miks külvatud põldudel ei ärka ellu viljaterad nagu igal aastal. Maal puhkes hirmus näljahäda.
Salakaval kuninganna andis kuningale nõu, et see läkitaks Delfi oraaklisse saadiku järele pärima, mispärast on jumalad saatnud tema maale nii kohutava näljahäda. Murest otsajäänud kuningas määraski saadiku. Enne aga kui saadik teele asus, kutsus kuninganna ta enda juurde ja puistas talle kamalusse kulda. Seejuures ütles ta saadikule:
´´Siin on sulle esimene osa tasust, ja kui sa kõik nii teed, nagu ma sulle ütlen, siis saad veel teist nii palju. Ära mine Delfisse. Kõnni ainult sinnapoole ja jää siis metsa pidama . Kui see aeg täis saab, mis sul oleks kulunud Delfis käimiseks, siis tule meie juurde paleesse tagasi ja tee kuningale teatavaks selline ennustus: Nälg lahkub sinu maalt ja põllud hakkavad jällegi vilja kandma, kui sa tood jumalatele ohvri. Ja selleks ohvriks olgu Phrixos ja Helle.´´
Saadik, kes oli joobnud varandusest, mida ta kamalus hoidis, tõotas innukalt kõik täita. Ta teeskles Delfisse minemist ja uitas selle asemel metsi mööda. Metsast tuli ta tagasi kuningapaleesse ja tegi kuningale teatavaks kohutava ennustuse. Kuningas ei tahtnud sellise ennustuse täitmisest kuuldagi. Võõrasema tundis hirmu, et kuningas võiks selle teo ees tagasi kohkuda, ja ässitas üles nälgivad naised.
´´Minge,´´ hüüdis ta, ´´ja sundige kuningat seda täitma, mida ennustus käsib, muidu sureme kõik nälga. Minu eesmärgiks oli teie hüveolu, ja olgu teie hüveolu eesmärgiks ka kuningal . Kuni Phrixos ja Helle on elus, seni pole jumalate viha lepitatud.´´
Pärast seda kõnet kogunesid palee ette rahvahulgad ja nõudsid kuningalt, et ta ei tõrguks jumalikku kohtuotsust täide viimast. Rahvamurd märatses, karjus ja ähvardas. Kuningas pidi järele andma.
Võõrasema laskis lapsed ööseks kambrisse luku taha panna, et nad enne ohverdamist viimati ära ei põgeneks. Järgmise päeva hommikul pidi neid ohvriks toodama.
Kõigile tundus öö pikk olevat. Võõrasema ei saanud magada rõõmu pärast, et tal homme julm tegu korda läheb, kuningas ei saanud sõba silmale kurvastuse tõttu ja lapsed surusid end ööpimeduses teineteise ligi ja vaevalt hingasid hirmu pärast.
Niipea kui hommikused päikesekiired silmapiiri puudutasid, tulvasid rahvahulgad ohverdamispaigale. Rhavas tundis rõõmu, et ohver vabastab põllud needusest ja et näljale ning viletsusele tuleb lõpp.
Phrixos ja Helle toodi kambrist välja, nad ehiti pärgadega ja viidi altari ette. Rahvasumm jäi vaikseks. Phrixos laskis pilgul viimast korda ringi käia ja tõstis silmad sinise taeva poole. Seal märkas ta taevavõlvil säravat pilve.Pilv kasvas ja kasvas, laskus maa peale ja mähkis endasse nii rahvamurru kui ka altari ja peitis endasse mõlemad lapsed. Valkja udu seest kargas välja kuldne jäär ja laskus põlvili kohkunud Phrixose ja Helle ette. Udu seest kõlas nende jumaliku ema hääl:
´´Minu lapsed, ma tulin teid päästma. Istuge aga jäära selga ja ärge kartke .´´
Phrixos võttis südame rindu , haaras kinni imepärasest loomast , kellest kiirgas kuldset kuma, istus talle selga ja kahmas ta sarved pihku. Venna järel võttis kuldse villal istet ka tema õeke Helle. Niipea kui nad olid jäära turjale istunud, tõusis jäär üles taeva poole. Ta viis nad minema kurja kuninganna ja ohvrialtari juurest.
´´Hoidke kõvasti kinni,´´ kuulsid lapsed nagu suurest kaugusest oma ema häält.
Nad lendasid hommikuse taeva suures vaikuses. Kuldne jäär ujus õhus nagu lind. Nii mõnigi teekäija tõstis käe silmadele varjuks ja jäi ülesse vahtima. Inimesed jahmusid ja mõtlesid, et taevavõlvile on ilmunud uus päike. Kuldse jäära villak säras igasse kanti.
Lapsed jätsid maismaa selja taha ja nende all laius meri kaljuste saarte ja laevade nagu täpikestega.
Phrixos võttis jääral kõvasti kaela ümbert kinni ja õpetas õde:
´´Pane tähele, õeke, ära vaata sügavikku meie all, muidu kukud.´´
Helle kuulas venna sõna ja vahtis enda eest mööduvaid pilvi. Kaua aega vahtis ta ettepoole, kuni talle hakkas tunduma, et jäär seisab paigal, et ta ripub taeva ja maa vahel ja et pilved ujuvad temast mööda. Ta tahtis veenduda, kas nad tõesti lendavad, ja vaatas alla sügavikku. Aga kõrguse ja selle kiiruse tõttu, millega jäär lendas, hakkas tal pea ringi käima. Kuldne vill libises tal käte vahelt ära, ta vajus kuldselt turjalt maha ja kukkus, kukkus alla merre. Phrixos sirutas talle käe järele ja oleks äärepealt samuti alla kukkunud. Kiiresti laskus ta jääraga madalamale, aga lained olid õe juba alla neelanud. Enam ta õde ei näinud. Meri, milles Helle surma leidis, sai tema järgi nimeks Helle meri, Hellespontos.
Kurvalt lendas Phrixos üksi edasi. Õhtu eel märkas ta silmapiiril mägesid. Need nägid välja nagu reas seisvad hiiglased ja valged lumemütsid nende tippudel särasid loojuva päikese paistel tuleleekidena. Mägede jalamil laius viljakas maa. Kuldne jäär suundus selle maa kõige kaunima linna poole ja laskus pehmele muruplatsile marmorpalee ees. Phrixos tuli jäära seljast maha ja vaatas ringi.
Palee sihvakate marmorsammaste ümber olid mähkunud viinamarjaväädid ja neljas varjulises lehtlas pladises neli purskkaevu. Nendes oli peale vee aga muudki . Esimene kaev purskas kõrgele värsket külma piima, teine purskas magusat veini, kolmas kallihinnalist õli ja alles neljas paiskas taeva poole kristalse veejoa. Aga see vesigi polnud tavaline. Suvel oli see jääkülm ja talvel soe.
Sellal kui Phrixos imepäraseid purskkaevusid imetles, tuli õuele kungas Aietes ja kutsus poisi paleesse. Ta kostitas teda ja küsis, kust ta on tulnud. Phrixos jutustas kuningale võõrasemast, õelast ennustusest ja jäärast ja sellestki, kuidas ta kaotas õde Helle. Niipea kui kuningas kuulis kuldsest jäärast, tahtis ta seda näha. Phrixos viis kuninga palee ette, kus jäär muruplatsil puhkas. Temast kiirgas kuldset kuma, mis kuldas üle puud, rohu ja põõsad. Kuningas pidi käega silmi varjama.
´´Jäära ma ohverdan Zeuzile oma päästmise eest,´´ ütles Phrixos, ´´ kuldvillaku aga kingin sulle, kuningas.´´
Kuningas tundis haruldase kingituse üle suurt rõõmu. Pärast ohverdamist viis ta kuldse jäära villaku ise hiide, mis oli pühendatud sõjajumal Aresele, ja lõi selle kuldnaeltega hiiglasliku tamme okste külge. Ta palus oma tütart Medeiat, kes tundis hästi nõiakunsti, et see kutsuks maa sügavusest talle kuldvillaku valvaja. Medeia hakkas endamisi nõialoitsusid laulma ja hiide roomas suur draakon , turjal lohemaohari ja suus tuleleegid, kus peale selle vingerdasid kolm mürgist keelt. Lohe mähkis end sõnakuulelikult ümber tamme ja valvas nii päeval kui ööl talle usaldatud aaret .
Phrixos jäi kuningas Aietese juurde ja võttis hiljem ühe tema tütre naiseks . Aastad möödusid. Phrixos suri, kuldvillaku kuulsus aga levis üle kogu maailma. Vanal kuningal Aiesel oli kombeks tamme juures käia ja kuldvillakust rõõmu tunda. Ennustus oli talle ette kuulutanud, et tema perekonda tabab õnnetus, kui ta villakust ilma jääb. Seepärast oli tal hea meel, et tema aaret valvab selline peletis.
Palju uljaspäid katsus kuningalt kuldvillakut röövida. Aga need, kes tulid jalgsi, surid tulipalavas liivakõrbes, mis eraldas Aietese riiki muust maailmast. Meed, kes tulid laevadega, said otsa laevaõnnetuse läbi pikal ja hädaohtlikul teekonnal. Ja need, kes kõigest hoolimata kuningriiki pärale jõudsid, ei pääsenud kiskjaliku ning valvsa lohe käest.
Kuldvillak säras lakkamatultAietese maal, päeval nagu päike ja öösel nagu kuu. Tema pärast asusidki teele kangelased, keda juhtis Iason.