Külatänav (0)

Külatänav
Selges talveöö taevas särasid tumedal taustal kuldsed tähed, mis kaunistasid öist taevalaotust. Kuu omas erksas kumas valgustas külatänavat, mis oli õhtutundidel nõnda vaikne ja vaba küla päevasest melust. Kuu sära valgus majade vahel olevatele puudele, muutes need veelgi kaunimateks. Raagus puuoksad kiikusid jaheda tuule käes, raputades okstele tuisanud õrna lumekihi maapinnale. Lühikese ajaga täitus terve tänav okstelt paisanud õhukese lumekihiga. Lumega justkui varjatud tänavakate oli muutunud siledaks kui vesi tuulevaiksel hetkel. Äkitselt see siledus kadus ja lumele tekkisid jäljed, jäljed jalanõudest, mis katsid hiliste rändajate jalgu .
Need rändajad uitasid täistuisanud teekatet mööda kuhugi kauguste poole. Need olid mees ja vanem naine. Nende siht tundus olevat kindel ja nagu juba ammu paika pandud. See väljendus ka nende vestluses .
„Seal see asubki!“ sõnas vaikselt vanem naine läbi tuulekahina. „Pole kahtluski, et see on meie kodupaik, kus vanaema veel kunagi oma tuhmides roosakates sussides toimetas köögis ja valmistas meile hommikuti pannkooke. Pannkoogid , mille lõhna peale oleks üles tõusnud ka kõige sügavamas unes magaja ,“ meenutas mees, „ja alatasa ma mõtlesin kuidas ma küll kunagi siit peaksin lahkuma ja jätma kogu selle paiga koos kõikide lõhnade ja mälestustega.“ Naine vaatas pinksalt kaugustesse ja lausus siis: „ Lepatriinud . Lepatriinud minu toa seintel tundusid mulle kui päris. Nende tiivad olid avali ja täpid sama ilusad kui neil, kes suvel meie aias võilillede peal siblisid.“
Nad möödusid raagus puudest , olles ise mõtetega juba kauguste poole hajunud. Kuu paistis neile teevalgustajaks olevat otse ees ja varjud nende taga näisid peagi kaduvat kaugustesse.
Oli taas vaikus . Vaikse meloodiana kostus tuulekellade summutatud helinat, mis rippusid pea iga külamajakese ukse kohal. Tuul oli jäänud nõnda vaikseks, et kaunid tuulekella kõlad hakkasid tasakesi vaibuma. Siis astus ühest väikse ovaalse aknaga uksest välja vanem meesterahvas, kes oli tulnud trepimademele suitsu tegema. Mees soigutas omi mõtteid peas.
„Ma istusin nõnda väljas trepil, kui mu naine veel elas. Polnud suitsetamis, polnud kurbust , polnud üksildust. Me istusime siin kiiktoolis kahekesi, tema käsi minu käes, sõrmes oli tal alati erakordselt ilus nartsissikujuline sõrmus, mida peetakse õnneliku abielu sümboliks. Mu pilk oli alatasa sellel sõrmusel ja mõtted meie abielul. Meil oli õnnelik abielu ja see sõrmus tõestas seda veelgi.“ Mehel oli sõrmede vahel seesama sõrmus ja pinksalt vaatas ta nartsissi õit, mis oli nii habras ja väeti. „Pole enam kandjat , kes muudaks selle sõrmuse täielikuks, puudub see sära sõrmuselt.“ Need olid mehe viimased sõnad enne kui ta tuppa naasis ja ukse pauguga kinni lõi.
Nõnda läksid tunnid tunni järel. Tuul oli vaibunud. Inimesed olid kaugustesse hajunud. Ükski inimhing ei astunud enam mööda kord juba tallatud lumekattega teed. Vaikus. Ärev vaikus võttis võimust külatänaval. Kas polegi rohkem inimesi?
Keiju Müür 12.D