Kuivõrd muutus talupoegade olukord keskajal (0)

Kuivõrd muutus talupoegade olukord keskajal?
Et keskaegne ühiskond oli agraarne , siis rahvastiku enamiku moodustasid tol ajal talupojad. Keskajal jagunes ühiskond kolmeks peamiseks seisuseks, olid vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Et muinasajal puudus talupoegade seisund, siis oli esialgu nende õiguslik olukord küllaltki hea. Tunnistati nende vabadust ja õigusi, kuid aja möödudes langes nende seisus suhteliselt madalale.
Üks peamine sündmus, mille tagajärjel halvenes talupoegade olukord, oli kindlasti Jüriöö ülestõus. Hakati laialdaselt karistama talurahvast ning talupoegade õigustega arvestati nüüd tunduvalt vähem kui enne ülestõusu. Sisuliselt kehtestati sunnismaine pärisorjus, mis tähendas seda , et neid ei tohtinud müüa. Talupojad olid need, kes harisid maad, mis kuulusid feodaalidele ning sellega hoidsid viimased end üleval. Sõnakuulmatuse korral said nad karistada , tihti ka füüsiliselt. Küll aga võis olla neil oma majapidamine ning pere. Soodsamas olukorras olid aga talupojad, kes olid nn vabad. Nendel ei olnud nii palju kohustusi ning võisid asuda ka elama mujale. teo hulk hakkas kiiresti suurenema. Enne ülestõusu tegid talupojad ainult mõne päeva tegu aastas. Edaspidi aga pidid nad mõnel pool juba aasta otsa teol käima. Kuid rängas sunnismaisuses elades jäi ka eestlaste hariduse edenemine seisma. Pealegi olid ordurüütlid ja läänimehed ise vähese haridusega ja neilt polnud mida õppida.
Maaharimine oli talupoegade jaoks midagi mida jagati põlvest põlve ning sellepärast võib arvata ka, et uuendustesse nad kergemeelselt ei suhtunud. Sellegipoolest arenesid talupoegade oskused, võeti kasutusele mõningaid uuendusi ning leiti ka paremaid maaharimisviise . Näiteks oli alguses kasutusel kaheväljasüsteem, mis arenes kolmeväljasüsteemiks. Selline korraldus oli senisest soodsam , sest nüüd külvati igal aastal kahele kolmandikule põllust, mitte enam üksnes poolele. Kuna keskajal suurenes viljakasvatuse osatähtsus , siis laienes ka aletegemine , mille käigus raiuti mets maha ja süüdati põlema – nii saadi juurde uut viljamaad. Tähtsaimaks tehniliseks uuenduseks võib pidada mehaaniliste veskite ehitamist.
Tööriistadest olid kasutusele võetud raske ratasader, mis hõlbustas tööd suurel määral. Hakati kasutama veoloomi, kus põhiliseks kujunesid muidugi hobused. Hiljem hakati hobuseid ka rautama, et kaitsta kapju kulumise eest ja võeti kasutusele rangid, sest varasem veorihm , mis käis hobusel ümber kaela, ei kõlvanud raskemate koormate vedamiseks. Tänu nendele vahenditele hakati hobuseid kasutama ka kündmisel. Samuti olid kasutusel juba pikemat aega poolvikat, kuuselatväke, raglid, vannasader, harkader, karuäke jne. Neid tööriistu kasutati ka edaspidi.
Ristiusuga olid eestlased tutvunud kindlasti juba varasemalt, kuid sealseid kaupmehi hakkasid 12. sajandil külastama ka saksa kaupmehed ning tekib küsimus kumb usund Eestis tol ajal omas tugevama positsiooni, kas õigeusk või katoliiklus. Kuid nagu selgub hauapanustest , siis igal juhul hakkasid mõjutama Eesti rahvakultuuri ristiusu kombed. Kui Martin Luther alustas reformatsiooni, siis Eesti talupoegi see väga palju ei mõjutanud, sest nad olid juba algsetest teadmistest ilma jäänud. Seetõttu ei jõudnud ka Lutheri sõnum neile kuivõrd ligi. Samas polnudki talupoegadel mingit õigust endale meelepärase usu järgi tegutseda, sest sellised õigused neid puudusid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et talupoegade olukord halvenes keskajal just tänu
Jüriöö ülestõusule. Fakt , et madalast seisusest maarahvas julges algatada mingitki rahutust, muutis nende olukorra veel kehvemaks. Nii arvestati talupoegade õigustega järjest vähem samas kui aadlike olukord paranes tänu koormiste tõstmisele. Koormiste tõus omakorda sundis talupoegi põgenema lausa teistesse riikidesse. Nii võiski muutuda talupoja algne olukord totaalselt.
Grete Tipp 11B