Kuidas olla eestlane 21. sajandil (1)

Kuidas olla eestlane 21. sajandil.
Essee
Kiiresti muutuvas ja tehnologiseerunud maailmas muutuvad rahvuste ja riikide piirid üha hägusemaks. Üks väikerahvas peab endalt hirmunult ja tõsiselt küsima: kas ja kuidas säilitada oma eripära ja püsimajäämine? Kui oleme aga otsustanud olla ja jääda, tuleks õppida ajaloost ja mõtiskleda, mille nimel on võidelnud meie esivanemad läbi aastatuhandete, eks ikka oma vabaduse nimel. Vabaduse eest on pidanud meie esivanemad maksma verehinda. Verd ei valatud küll õnneks mitte 1991. aastal, vaid saavutasime vabaduse hoopis lauluga. Kui nii mõelda, siis olen minagi laulva revolutsiooni laps. Lootus elu- ja ühiskonna muutusele ja vabaduseiha oli inimestel silme ees ja käega katsutav juba minu sündimise aastal, 1989. aastal. Sel perioodil oli eesti rahva iive positiivne. Meid nimetataksegi „laulva revolutsiooni lasteks“. Vabadust on eestlane tahtnud selleks, et olla peremees omal maal ja püsida siin aegade lõpuni.
Eestlus ja eestlaseks olemine on minu jaoks see, et ka minu põhimõtted ja tegevused toetavad seda olemist. See ei tähenda seda, et kui kutsutakse nn barrikaadidele, lehvitan patrioodina trikoloori igal tänavanurgal või kihutan autoga , millel sini-must-valge lipuke eirates liikluseeskirju kirudes saamatuid liiklejaid. Eestlus on minu meelest oma keele ja kultuuri austamine ja hoidmine. Meid on ainult miljon ja eestlased peaksid hoidma kokku, propageerides oma kultuuri ja hoidma emakeelt . Eesti keel on ilus ja kõlaline keel, samas grammatiliselt raske. Seda enam ta on ainulaadne. Tänapäeva noored ei kipu eriti meie emakeelt tähtsustama, kasutatakse palju inglisekeelseid mugandusi, mis on ka põhjuseks keele kui kultuuriväärtuse muutuse ja risustamise. Leidsin kunagi interneti laiadest avarustest hea lause ning salvestasin selle nalja mõttes omale arvutisse, kuid siinkohal saangi seda näitena kasutada, kahjuks ilma viiteta allikale: „ yuppie ostab cash and carry 'st lunch'i ajal fast food'i, pärast seda võtab välja notebook'i, märgib sinna businessman'iga kokkulepitud briefing'u aja, astub läbi shop 'ist, nõutamaks aftershave'i ja spray 'id.“ Kommentaare polegi siin juurde vaja, tekib küsimus, kas sellisele nn eestlasele on vajalik eesti pass ? Nii see meie eestlus hääbub. Eks ma isegi kasutan ebakorrektseid väljendeid ja mõnikord on tegu, et õige eestikeelne sõna või väljend leida.
Meie kultuuripärand, ma mõtlen selle all kirjandust, kunsti, tavasid, on väga rikas. Me peaksime seda hoidma ja laias maailmas rännates ka propageerima rääkimata siinsamas kodusel maal. Meie kodu on eesti keel ja kultuur.
Juute näiteks on kogu maailm täis, ainult väike osa elab nende põlisel kodumaal. Juute teab ja tunneb kogu maailm. Kuidas see neil õnnestub? Kindlasti on põhjus selles, et nad kannavad endas oma kultuuri, ka võõrsil elades ja julgevad teha lapsi. Keele poolest oleme aga meie, eestlased, neist palju rikkamad .
Kui soovime säilitada eestlust, tuleb teha propagandat ja olla ise eeskujuks, kui ei, tuleb kaduda. Kuigi kaduda tuleb kõigil kord nagunii, nii inimesel, rahvusel ning lõpuks ka inimkonnal. Kuid 21. sajand pole veel kadumise sajand. See sajand on meie sajand. Meie sajand, kes sündisid eelmise sajandi lõpukümnendil ja kelle ülesandeks on säilitada eestlust, olles ise eestlane. Sest eestlane olla on uhke ja hää, nõnda vaarisa moodi, säilitades oma kultuuri ja seistes vabaduse eest.
K. K.